Tribori Hämaruses: Kiraži mustand

Samal ajal kui Südamesõprade Ordu kinnitas kanda Triboris, ilmnesid teised surnumanaja väe tärkamise ilmingud ka mujal. Oluliseks tunnistajaks tärkavale väele oli Kuradisaare Tosin - punt meeleheitele aetud kalureid, kes suundusid aarderetkele vanadesse Kiraži varemetesse. Aset leidnud mängud kestsid 2015 sügisest kuni 2016 kevadeni. Nendest mängudest ei sündinud paraku korralikult vormistatud kroonikat. Mõned katsed selleks on siia algse mustandi kujul üles riputatud. Osalt on tegemist kopeeritud tekstiga Kiraži kodukalt aadressil http://udutont.wix.com/kiraz-hukkunud-linn

Kuradisaar on saareke suures Kaldi jões, just seal kus see enne Kooljasoosse sumbumist laisaks muutub ja laiutama hakkab. Saarest põhja jääb ülesharitud Sufthaine maakond, itta Winoeni maakonna lõunaosa mägised lambakarjamaad ja harujõge mööda läände metsased hundiklanni alad. Kooljasoo asub lõunas, aga sinna on saareelanikel harva asja, sest see on üks äraneetud ja kole koht, kus loherahvas kummitab. Kuradisaare elanike jaoks on Kald ainsaks teeks ja peamiseks ühenduse pidamise viisiks. Vahel korraldatakse kaugemate naabrite vastu väikseid üllatusröövretki või pigistatakse jõel liikujaid, kuid peamiselt tegeletakse kalapüügi, jahi ning käsitööga. Väikestviisi kaubeldakse hundiklanni metslastega, kellelt saadu müüakse Gardiereni turul. Turule jõudmiseks tuleb päev otsa mehemoodi ülesvoolu sõuda – alles õhtuhämaruses on siis lootust näha parun Curo vägeva kantsi torne, mis kõrguvad linnakese kohal.

Kuradisaare mehed on karmid kutid. Ei karda nad kooljat, liba ega Gorgonit ennast. Nende esivanemad olid õnnekütid, lindpriid ja jõepiraadid. Tõsi, hetkeseis on vähem kuulsusrikas - lausa närune. Talvel rüüstasid suurmaa külasid mäekollid ning nüüd suvel on kalad mingi koleda nõiduse tõttu jões kõhud ülespidi pööranud, kuid kala on põhitoit Kuradisaare rahva laual. Sõbrad ja sugulased on saatnud veidi abi, kuid selle piskuga ootab talvel viletsus ja nõrgemaid hukk.

Kuradisaare naised teavad alati nõu: tuleb minna retkele Kirazi – iidsesse päkapikulinna, mille Surnumanaja laastas ning päkapikud hülgasid. Kirazis on käidud õnne otsimas ammustest aegadest, kuid suuremad retked jäid soiku juba mitu põlve tagasi, sest aarded vanades koobassaalides kahanesid ja mäekollid paljunesid. Niisama Kirazi luusima lähevad tänapäeval vaid tuisupead, aga Kuradisaare rahval on parem põhjus.

Kümmekond aastat tagasi otsis Kuradisaarel varjupaika lindprii, kes pajatas pöörase loo seiklustest Kirazis. Kuigi too mees oli kindlasti suur luiskaja läksid paljud üksikasjad tema jutus kokku vanade taatide teadmistega sellest, mida Kirazist leida võib - ta pidi seal käinud olema! Mees oli oma teravate kõrvade tippudeni sissevõetud kohalikust neiust, kuid lindprii sai õnnetult otsa enne kui jõudis tüdruku naida. See kunagine tüdruk avaldas nüüd kaua hoitud saladuse: loo Kirazi hiilgeaegadest pärit salakambrist ning selles olevast aardest, mida lindpriist õnnekütt ei suutnud ära tuua, sest ta oli haavatud ja aare raske. Aaret ta siiski ei unustanud - väikest viisi võlurina manas ta kujutise sellest kuubikulaadsest veidrast asjast isegi pärgamendile. Muu hulgas rääkis seikleja armastatud neiule üksikasjalikult, kuidas ta salakambri ukse avastas. Niisiis Kuradisaare rahvas teab kuidas salakambri ust ära tunda ja millisest Kirazi osast kambrit võiks otsida.

Tosin Kuradisaare kõige julgemat ja osavamat meest ja naist on asunud teele, et tuua ära päkapikkude aare ning päästa nii oma rahvas ja koguda endale kuulsust. Tosin hinge, kes võivad naasta ka murtuna või üldse mitte.

Number 15 on püha, sest jumalate põlvkondi on kolm ja igas neist viis jumalat. Endastmõistetavalt on aarderetke õnnestumiseks vaja kõrgemate jõudude soosingut ning seetõttu on retkele minejaid just 15. Lisaks neile tosinale vaprale hingele, kes on valmis enda elu Kuradisaare rahva päästmiseks Kirazi koobastes kaalule panema, kuuluvad seltskonda veel kolm meest.

Asusite kahe suure purjepaadiga teele pärast Tuleöö pidustusi, kui Haelyni tähed täitsid taeva. Keegi ei öelnud seda välja, kuid kõik teadsid kiirustamise põhjust: varjud on pikad Kirazis, linnas, mille Surnumanaja uputas verre ja ahastusse. Teiega oli kaasas hulk saarerahvast, kes lootsid saada võõrsil ajutist teenistust.

Rännaku sihtkohaks polnud esialgu mitte Kiraz, vaid Duvik – õitsev kaevanduslinn, kui nii võib öelda linna kohta, mis on palistatud räbumägedega ning mattunud sulatusahjude suitsu. Selleks tuli purjetada ja sõuda mitu päeva ülesvoolu, Gardirenist edasi põhja, järjest lähemale kõrgusesse tõusvatele lumistele tippudele. Nende hulgas ei olnud raske ära tunda Irzeni mäge, mille põues Kiraz peitub. Mägi on jõele lähemal, kui peaahelik ning sellest paiskub aega-ajalt välja valgeid ja kollakaid pilvi. Räägitakse, et Irzeni ääside juures töötavad seniajani maaürgalsed, kelle päkapikud iidsetel aegadel endale sulasteks kauplesid.

Peatus Duvikis jäi lühikeseks ja ebameeldivaks. Hambaid kiristades olite sunnitud nõustuma kavandusbossi Ragnari röövellike tingimustega, mis ta teile retke rahastamiseks seadis: kui laen pole priske protsendiga kolme nädala jooksul tagasi makstud jäävad ülejäänud kaasatulnud saareelanikud aastaks tasuta kaevandusse tööle, sisuliselt orjadeks. Arvatavasti ei näeks mitmed neist kevadet, sest tingimused kaevandustes paistsid olevat kohutavad. See jättis teile kõigest napid kaks nädalat, et aare leida, kui arvestada minekuks ja tulekuks kuluvat aega.

Ostsite vajaliku moona ja muu puuduva varustuse ning jätsite hõimlastega hüvasti lubades peatselt aardega naasta. Valjult kuulutades, et suundute tagasi Kuradisaarele purjetasite hoopis veel veidi maad ülesvoolu, laadisite varjulises jõeabajas kraami maha ja leppisite kokku, et teile tullakse 20. päeva pärast samasse kohta järgi.

Järgnevad päevad olid tõeline piin: suvises leitsakus vinnasite radadeta kõnnumaal varustust järjest kõrgemale mägedesse. Teise päeva pärastlõunaks jõudsite rohtunud kivise maanteeni – mälestus ammumöödunud aegadest, mil siinkandis käis vilgas kaubandustegevus. Kirazi peaväravad ei ole enam kaugel.

Raske tõus mägedesse seljataga ootasite vana maantee ääres kannatlikult õhtupimedust. Kuigi kõik oli rahulik teadsite hästi, et olete jõudnud vaenulikele maadele ning teed võivad jälgida halba soovivad silmapaarid. Õnneks valgustas ööd vaid õbluke kuusirp, millest piisas, et teel kiiresti liikuda, kuid mis ei suutnud täielikult hajutada kaitsvat pimedust.

Peatselt jõudsite Luusillani, igivana päkapike ehitiseni, mis hoolimata pikkadest aastasadadest pole sisse langenud. Sild on tegelikult kivist, kuid sellel on maha peetud nii arvutult taplusi, et jõgi selle all valendab luudest. Vähemalt pajatatakse nii lugudes – sillaalune kuristik oli mattunud pahaendelisse uttu, kuulda oli vaid kärestiku kauget kohinat.

Sillalt pole Kirazi peaväravateni pikk maa, kuid oleks liiga palju loota, et see värav on valveta ning te ei tahtnud oma õnne asjatult proovile panna. Keerasite teelt kõrvale ja liikusite mööda Irzeni mäe nõlvu sissepääsu poole, mille saladus oli teile pärandatud neist ammustest aegadest, kui Kuradisaarelt käidi igal aastal Kirazis aardejahil.

Rännak osutus oodatust palju raskemaks. Te kaotasite hommikuhämaruses ühtlugu raja käest, sest vahel oli see metsa kasvanud või olid selle minema pühkinud maalihked ja tulvaveed. Oli juba suur valge, kuid te pärast pikka ekslemist lõpuks jõudsite külma raevuka mägijõeni, mis voolab läbi Kirazi idavärava eest. Õnnekütid kutsuvad seda väravat Manalaväravaks. Te pole kindlad, kas nimetus tuleb sellest, et paljud sisse minejaist ei naase iial või sellest, et värav viib otse päkapike hauakambritesse. Parem on mitte mõelda.

Valisite laagripaigaks kaljulõhe jõe lähedal. Kuigi koht on kõledavõitu pakuvad esileulatuvad kaljunukid siin veidi kaitset vihma eest ning lõhest voolab välja selgeveeline oja. Pärast rohkem kui ööpäevast rännakut polnud teil jõudu isegi laagrit üles panna. Vajusite kurnatult kiviklibule ja jäite õige pea raskesse unne.

Teid äratati varahommikul. Sõite kiirelt, haarasite kaasa varustuse ning suundusite nõrgas uduvihmas ülesjõge värava poole. Teadmine, et värav viib otse hauakambritesse ei rõõmustanud meelt - kõhus keeras ja südant pitsitas hirm - kuid õige pea asendus see kontideni pugeva külmatundega. Pidi olema tõsi, et jõel lasub raske loits. See ei lase ühtegi hinge Kirazist välja ... ega sisse. Tuli otsida valvuriga lepitust.

Tuletasite mõttes meelde, mida Uriani preester Johannes teile rääkinud oli. Seal, kus tee mööda kaljut sikk-sakitades värvani tõuseb seisab kivist valvur, kellelt tuleb jumalate vahendusel paluda luba Kirazi sisenemiseks. Jumalate armust sõltub paljud sel päeval saavad ja peavad minema. Kuigi palve jõud kestab ööpäeva tuleb alati õhtuks tagasi tulla, et mitte teha väsimusest vigu või jääda lõksu. Kohe tuleb tagasi tulla siis, kui mõni äravalitutest saab hukka või väga raskelt haavata, sest see on selge märk jumalate ebasoosingust. Sellisel päeval enam uuesti retkele ei minda, vaid Johannes püüab jumalaid lepitada.

Tee laagrist väravani lookles mööda jõekallast, tõustes kohati kitsastele eenditele mäsleva jõe kohal või sukeldudes kaljutunnelitesse. Väljunud ühest sellisest käigust kõrgus teie ees päkapikusõdalase majesteetlik kuigi osaliselt purustatud hiiglaslik kuju. Võtsite sõdalase ees sisse poolringi ning asusite palvetama püüdes mitte mitte tähele panna kuju jalge ette kuhjatud pealuid.

Riitus pani proovile teie kannatlikkuse: jõgi piserdas teid üle jäise vihmaga ning lõikavas külmas tuli liikumatult seista ning karjuda üle kärestiku müha sõnu arusaamatus keeles. Nüüd mõistsite, miks Johannes teilt kodus järeleandmatult üha uuesti oli nõudnud tseremoonia harjutamist. Pärast lõputuna tunduvat palvetamist ühendasite riituse viimase osana käed. Keha läbistav löök lõi silme eest mustaks ja jalust nõrgaks. Kõikudes teadvuse piiril näis jõe kohin hoiatava kõuekõminana. Tahtejõuga ajasite end sirgu ning avasite silmad. Enamik ringis olijaid seisid endiselt kössis praktiliselt rippudes teie käte otsas. Sõnatult vaatasite teineteisele otsa. Hirm ja uhkus voogasid teist lainetena üle, kui mõistsite, et täna on valik langenud teile.

-----
Seriana

Varateismeline Seriana on lugupeetud vanemate üleannetu tütar. Tema komme toppida oma nina võõrastesse asjadesse ja näppe võõrastesse kottidesse on vähemalt korra päästnud saarerahva suurest jamast, kuid lugematu arvu kordi vanemad sellesse vedanud. Seni ei ole aidanud taimetargast ema ega kaupmehest isa manitsused. Nende keelust hoolimata hiilis ta kaasa ka aarderetkele.

Serianal on rumal komme end teiste arvelt lõbustada. Samas on ta rõõmsameelne, abivalmis, muretu, uudishimulik. Kui peaks aga juhtuma, et asi läheb tõesti käest ja silmitsi seistakse reaalse surmaga, mida Seriana enam kuidagi lahedaks napikaks pidada ei saa, siis see oleks kogu tema maailmapilti vapustav šokk ja tema lõbus kergemeelsus asenduks kiiresti tõsiduse, pelglikkuse ja sõnakuulelikkusega.

Vlad

Kõik kutsuvad teda Vlad'iks, tegelik nimi on kindlasti näotum, kui tema mäekollist isa. Jumalad teavad, mis „vägitegusid“ Vlad on korda saatnud ja miks ta juba mõnda aega Kuradisaare kõrtsis on redutanud. Kõrtsmiku häälekal nõudmisel otsustas külarahvas ta kaasa võtta aarderetkele: sama palju selleks, et temast lahti saada, kui sellepärast, et tema raevukas võitlusjanu võiks Kirazis kasuks tulla. Vlad nõustus meeleldi, hambad suure saagi ootuses juba ette irevil ja kulm müntide mõttes lugemise pingutuses kipras. Vladi elufilosoofiaks on, et saa rikkaks või sure seda üritades. Rikkusjanu võib teda ka pimestada ja seetõttu võib ta panna kaaslased suuremasse ohtu, kui oleks mõistlik.

Vlad on agressiivne, eriti kui ta on pudelist julgustust saanud. Tema motoks on, et kui sõnadest jääb väheks siis on käte käikulaskmisega juba liiga kaua viivitatud. Vlad kardab maagiat, sest see on midagi mida ta ei saa sõnade lõppemisel kahjutuks teha. Samas ei jäta ta kord alustatud asju pooleli ning ta utsitab ka teisi tagant, sest ta usub, et kambal on suurem jõud ja paremad šansid, kui temal üksi olles. Vlad tunneb rõõmu lihtsatest asjadest nagu õgimine, joomine ja pidutsemine nii nagu homset poleks.

Vladil pole elus lähedast suhet kellegagi olnud, välja arvatud ehk mamma, kelle sulni kujutise on Vlad lasknud enda rinnale tätoveerida. Vladi vaadates tekib halb aimdus, et kamraadile noa selga löömine pole talle tundmatu tegu.Olevusi enda ümber hindab selle järgi kas ta suudab ta ühe hoobiga maha võta või on vaja mitu korda lüüa. Mida rohkem lööke on vaja seda toredam on kamraad Vladi arvates.

Caliendre

Caliendre on noor, patriarhaalse võimukorralduse vastu mässav neiu, kes on turvalise perekonna rüpe asemel valinud iseseisvuse ja seikleja eluviisi ning õppinud teravkõrvade-metsarahva tarkusi.

Rännates ringi oma õpikaaslase ja lahutamatu sõbranna Caileght’ga [Keili’ga] sattusid neiud Kuradisaarele. Saare õhkkond meeldis Caliendrele ning ta otsustas teha siin veidi pikema peatuse. Kuuldes Kirazi retkest haaras Caliendre õhinal kinni võimalusest rahuldada uudishimu ja adrenaliininälga ning miks mitte parandada oma materiaalset sõltumatust.

Caliendre on iseloomu poolest üldiselt hea(tahtlik) ja abivalmis tüdruk. Samas puudub tal igasugune ohutunne mõistuslike olenditega suhtlemisel (eriti nendega, kes on temast kõrgemal positsioonil) ning tal on naiivselt tuline enda (õiguste) eest seismise hoiak. Seetõttu satub ta kergesti “situatsioonidesse”, mis paneb teda tihti masendunult mõtlema, et miks ta küll on selline “tõpramagnet”.

Loomulikult on ta julge, metsikult uudishimulik ja hasartne. Ta on õppinud nurisemata taluma füüsilisi vintsutusi, kuid mitte emotsionaalseid väljakutseid.

Barhied

Barhied ühekäeline on vaese ja saamatu kaluri riiukukest poeg. Röövimises ja kiitlemises polnud temale võrdset. Küla hingas kergendatult, kui ta saarelt lahkus, et teraklaste sõjasalgaga liituda.

Aastad möödusid ja ühel heal päeval nähti Barhiedi taas saarel teravkõrvast isa hüti lävel. Raske oli ära tunda endist uljaspead selles sünges ja sandistatud, vaikses ja eraklikuks mehes. Tal on tõsine PTSD – raskused magama jäämisega, paranoiline valjude häälte ja varjude suhtes ja kergesti ärrituv. Kuradisaare rahvas pigem hoiab temast eemale, sest Barhied ei tee peale tagasitulekut enam vahet sõbralikul tögamisel ja külmal solvangul. Kui kõrtsis keegi möliseb, siis ta ei anna mitte molli, vaid nuga.

Salgas ootab ta distsipliini, mida Kuradisaare kambal ilmselt pole. Ta peab vajalikuks tegutseda ettevaatlikult ja läbimõeldult ning ei taha midagi jätta juhuse hooleks. Ta kardab pidevalt, et mõni oluline oht jääb arvesse võtmata. Lahingus ta aga hirmu ei tunne.

Keili

Caileight [hääldus keili] on neiu, kelle käitumishoiakud on teinekord üllatavalt küpsemad, kui noorus eeldaks. Ta on arendanud teravkõrvade-metsarahva hulgas teadmisi ja oskusi iseseisvalt eluks ning ta on hea ravitseja.

Kuradisaarele sattus Caileght koos oma õpikaaslase Caliendrega, kuna ta ei tahtnud tütarlast üksi rändama jätta. Caliendrele Kuradisaar meeldis ja seetõttu jäi saarele pikemalt peatuma ka Caileght. Kirazi retkele on Caileght samuti tulnud peamiselt selleks, et saata sõbrannat tema seiklustes. Kiraz on Caileght jaoks siiski põnev ka muinasloohuvilise kire tõttu: ta loodab Kirazis õppida midagi ajalooliste “puhaste” rasside olemusliku väe ning omavaheliste suhete kohta.

Caileght on võõraste suhtes kinnine, tagasihoidliku maneeriga ning kidakeelne. Talle ei meeldi tegelikult rahvarohked kohad ega võõraste huvitatus tema isiku suhtes. Liigse ja püsiva huvi/uurimise korral võib ta täielikult kapselduda ning äärmuslikumal juhul hoopis häirijat saboteerida ning tegevusliku survestamise korral võib oma rolliootuste täitmisest keelduda, nt missioonile kaasa minemast retke raviüksusena. Samas on Caileight üsna külmavereline ja julge ning loomupärase vaistuga, mis teeb temast hea retkekaaslase ebaturvalistes piirkondades. Caileight on õppinud taluma nurisemata füüsilisi raskusi, tema valmisolek emotsionaalseteks väljakutseteks pole teiste asi.

August

Kääbik August on tubli külaelanik ja armastav pereisa. Tema pesakonnas on mitu pontsut kääbikupoissi ja –tüdrukut. Kuradisaare hädad on pannud nad salenema ja pereisa hinge närib nüüd suur mure. Arast loomusest hoolimata otsustas ta aarderetkega liituda, et aidata perel ja külal talve üle elada.

August on uhke selle üle, mida ta elus on saavutanud, kuid kardab seda kõike kaotada. Seepärast tunneb August surma ees hirmu, kuigi ta on pere ja kogukonna nimel vahel valmis võtma suuri riske. August väärtustab kõrgelt ustavust ja truudust: kui keegi peaks selles osas eksima, siis haavaks see Augustit hingepõhjani ning leppimine ei tuleks kõne alla.

August on kartlik. Ta teab, et on nõrk võrreldes suure rahvaga ja väldib seetõttu üks-ühele vastasseisu. Ohtliku olukorra tekkimisel võib ta peitu pugeda või eluohtlikus olukorras sootuks jooksu pista. Samas lepib August askeetlike eluviisidega ja väärtustab kõrgelt meeskonda tervikuna mitte üksiku isiku säramist.

Antenor

Antenor on kiviraidur, kel peagi saab täis viiskümmend eluaastat. Antenor sündis väikeses mägikülas Kuradisaare lähedal, kuid on suurema osa elust veetnud Mhoriedi Kõrgmaa linnades. Ta on osalenud mitmel tähtsal ehitusel nagu Gardireni silla taastamine ja Minarsase kantsi ümberehitamine. Veel hiljuti oli ta Gardireni parun Curo palgal, kuid oli sunnitud põgenema kartes oma elu pärast. Antenor on veendunud, et parun Curo ihub talle hammast, sest ta teab liiga hästi tema kantsi saladusi. Alates talvest on Antenor redutanud Kuradisaarel ja sealse rahvaga sõbrunenud. Kuuldes aarderetkest ühines ta sellega meeleldi, et kasvõi enda elu hinnaga pääseda hirmust jälitava salamõrtsuka eest.

Antenor on sõbraliku ja usaldava loomuga kohati pisut lihtsameelnegi, mida ta siis jällegi keerutamise ja mõistujutu ja naljatamisega varjata proovib. Alati abivalmis. Teisalt on ta isepäine ja ei suhtle piisavalt enne kui tegutseb jättes teised segadusse.

Aaron

Aaron on sündinud Kuradikülas. Tema isa oli sepp ja nii sai ka Aaroni tee otsustatud. Kui midagi on veidi teisiti läinud, siis ehk see, et Aaronile rohkem peened vidinad ja keerulised skeemid meelejärgi on. Hiljuti töötas ta Gardirenis koos Antenoriga aidates luua kantsis mitmeid keerulisi lõkse ja muid mehhanisme. Erialasest suhtlemisest tõukunult on tema ja Antenori vahel ka sõprus arenema hakanud. Sarnaselt Antenorile on ka Aaron teinud lõpparve Curoga ja samadel kaalutlustel asunud teele Kirazi, lootes, et hukatusse ronimine säästab unetutest öödest salamõrtsuka ootuses.

Igapäevaselt hinnatud meistrina pole Aaronil sõpradest puudust ja ega siis tüdrukud ka sellisest mehest mööda vaata. Aaron on hea keskendumisvõimega, meeldiva iseloomuga otsekohene tüüp kellele meeldivad mõistatused. Kahjuks muutub ta vägivaldseks kui täis jääb.

Anna

Paladiin Anna on lihtsa kaluri tütar. Tema suureks eeskujuks on püha Jüri, kes kuulus Humakti vennaskonda – paladiinide ordusse, mille missiooniks on hävitada ebasurnuid. Ordu missioon oli põhjuseks, miks püha Jüri elas Kooljasoo lähedal Kuradisaarel. Jüri õpetas Anna võitlema, lihtsaid palveid lugema ja ravitsema. Surivoodis lamades vannutas ta Annat enda tööd jätkama ning pärandas talle oma mõõga ja kilbi. Anna jaoks on püha Jüri saapad siiski liiga suured - ta pole oma hinges sugugi kindel, et ta on vääriline püha Jüri järglane. Teisalt on ta siiralt pühendud missioonile kaitsta elavaid kooljate eest.

Anna on uhke, kuid vähese enesekindlusega. Ta kaldub arvama, et iga kaaslaste märkus on varjatud etteheide talle. Ta haavub kergesti ja näitab seda välja. Anna ei karda surma, sest ta on kindel, et jumalad kaitsevad teda varjumaailma eest ning ei laseks tal asjata hukkuda. Seetõttu on ta lahingus külma närviga ning võtab põhilöögi enda peale, eriti kui oht on kuidagi seotud varjumaailmaga. Kirazi retkega ühines ta selleks, et kõigile, ka iseendale, tõestada, et ta suudab püha Jüri jälgedes käia ja on Humakti ordu vääriline.

John

Lihtrahvas tahaks tihti olla midagi enamat kui lihtne Mats või Mari. Juhanile näiteks meeldib, kui teda Johniks kutsutakse. Seda jäljekütti tuntakse (eri nimede all) Kuradikülas hästi. Seekord sattus ta saarele, et toimetada Caliendre turvaliselt tagasi oma isakodusse. Kuuldes, et aarde leidmise eest laekub leiutasu ka asjassepühendatud seiklejatele, ei kõhelnud John liitumisega. Raha on väga hea asi. Ja iMinaste plikal on ka hea silm peal hoida, et ta terve nahaga vanemate juurde viia…

John ei ole üldse veenev – ta maneer kõigub semulikust naljateost rabedalt teravate nähvakateni, eriti kui tuleb küsimise alla tema välimus või päritolu. Ühelt poolt proovib ta seltskonnaga samastuda, kuid ei taba üldse matsu, kõikudes “rahvaliku lihtsuse” läbinähtava kompamise piirimail, mida sälgutavad täiesti ebakõlaliselt raamatutarkusest pärit lausekonstruktsioonid. Ainult üks asi on pidevalt ja jõuliselt ühtlane – sihikindel rahaahnus. Tundub, et raha ja väärisesemete kokkukahmamine on tema kinnisidee, selles pole küsimustki. Muid küsimusi sel teemal ei tasu küsida.

Lahinguolukorras või muul kriitilisel hetkel on John aga nagu ära vahetatud – osutub, et ta tõhus relvakäsitseja, kes ei kaota ootamatuste juures pead. Kui aus olla kipub ta neis olukordades kamandama. Samas teeb ta seda väljaõppinult ja hästi.

Aino

Vanaema Ainol on Kuradisaarel kolm poega, üks tütar ja neliteist lapselast. Oma päevi veedab ta moosipirukaid küpsetades ja sokke kududes, mida leidub nüüdseks vast juba iga Kuradisaare majapidamises. Nähes seda sõbralikku memme askeldamas, on raske uskuda jutte, nagu oleks ta kunagi olnud kardetud nupp Gardireni võimumängudes. Kuulu järgi aga just seal halvasti läinud ettevõtmiste tõttu ta ühel päeval, pool sajandit tagasi, metsatagusesse Kuradikülla pakku saabus.

Omal ajal oskas Aino päris uhket maagiat lausuda, aga viimased aastakümned on ta kasutanud nõidusi ainult märgade puudega pliidi alla tule tegemiseks ja lapselaste lõbustamiseks. Seetõttu on ta natuke rooste läinud (level 1). Pole lugu - mõni päev dungeonis ja kõik tuleb kindlasti jälle meelde.

Aino on sõbralik ja hoolitsev. Ta on igaühe vanaema, kes vastavalt olukorrale kiidab, tänitab ja nahutab. Ta on piisavalt vana ja elunäinud, et mitte mingit tonti ja kooljat või tõtt-öelda surma ennastki karta. Mis nad talle ikka teevad. Üks asi, mis teda aga tõesti murelikuks teeb, praeguste asjaolude valguses isegi hirmutab, on tema laste ja lastelaste tulevik Kuradisaarel. Miski, eriti mitte mingi mahajäetud päkapiku tondilinn, ei peata seda vanaema neid päästmast.

Sheridan

Sheridan on neljakümnele lähenev sõbraliku olekuga mees. Ta on sündinud ja üles kasvanud Kuradisaarel, kus tema ätist isa siiani elab. Leiba teenis Sheridan peamiselt kaupmees Kaspari abilise ja turvamehena.

Sheridani soontes voolab rohkelt vana loherahva verd. Tema anne maa ürgenergiat juhtida on nõnda vägev, et paari manasõnaga suudab ta täiskasvanud mehe nii ära „suitsutada“, et sellest enam võitlejat pole. Kõik Sheridani senised katsed enda võimeid parandada on aga luhta läinud. Tema peamine ajend aarderetkega liitumiseks on lootus näha või kogeda selles iidses suure väega paigas midagi, mis päästaks temas peituva potentsiaali enam valla.

Sheridan on teiste suhtes sõbralik ja tähelepanelik. Ta püüab kaaslaste tuju ülal hoida ja on raskel hetkel neile toeks. Samas pole ta lahingus vms olukorras valmis end rohkem ohverdama, kui keskmine inimene. Sheridan tajub (enda arvates) väga selgelt kõikvõimalike „üleloomulikke“ olendeid ja on sageli mures, et ta on pahandanud mõnd jumalat või väiksemat sorti vaimu. Sheridan püüab nende soove mõista ja neile meele järele olla ning tüütab kaaslasi vahel nõudmistega osaleda lepitusrituaalides, nt nõuab, et uksejumala viha leevendamiseks tuleb kaasas tassida mahalöödud ust, et jätta see mõne uue sobiva „pesakoha“ lähedale.

Selja taga nädal purjetamist ja kolm rasket päeva, või õigemini ööd, rännakut mägedes. Vältisime peaväravat, sest nagunii seda valvatakse. Magasime hommikuni, võtime varustuse ja pidasime ühispalvuse. Väljas on südasuvi, aga hoolimata sellest on kaljudel nii külm, et kohati on vesi veel valge.

Johannes viipas meile, kui oli selge, kelle jumalad valinud olid. Mina, Caliendre, Vlad ja Antenor. Preester juhatas meid sillani, millest teisel pool paistsid väravad. Jõemüha on siin kõrvulukustav. Johannes pani mulle käe õlale ja noogutas talle tõsisel. Pilgutasin talle silma ja tõttasin rõõmustades sillale. Miski hoidis meid sillast üle minemast, aga olime sellest tugevamad. Vlad küll läkastas silla peal ja kaotas korraks isegi tasakaalu, aga sai siis taas jalule. Niipea kui teisele poole jõudsime, võttis maad vaikus. Südant täitis põnevus. Need pole mingid niisama varemed. Midagi suurt ootab ees.

1. Kivi- ja luupudi. Nagu oleks siin olnud kunagi keegi, kellele on raske kivitool otsa visatud ja mõlemad on puru läinud.

1-2. Kiviraidur Antenor arvab, et suur päka kuju, kelle ees Johannesega enne palvetasime, oli algselt siin ja tema vastas veel teine samasugune.

Antenor uuris ehitust ja tuletas selle ajalugu. Mul hakkas igav. Läksin järgmise nurga taha piiluma, aga aktiveerisin kogemata mingi lõksu. Valged sädemed lendusid laiali, aga ei teinud õnneks suurt häda. Vist oli vanaks jäänud see lõks. Antenor, suur kolakas, sai peale ehmatust pahaseks ja andis mulle vastu pepsi valusa laksu. Napilt jõudsin teda jobuks sõimata, kui kuulsime lärmi ja nägime koopasügavusest luukeresid meie poole tormamas. Issand, kui lahe!

Mehed läksid kohe kallale, mina esimese hooga ehmatasin ja tõmbasin nurga taha. Aga siis võtsin oma püstoli ja tõmbasin noole peale. Käed värisesid põnevusest! Kui nool oli peal, hammustasin endale huulde, hoidsin hinge kinni, astusin varjust välja, seljaga õue poole ja lasin noole lendu. Tabasin! Nool murdis väikese tüki roiet ära ühel luukerel! Kõik taganesid, ainult Antenor jäi nende keskele ja lahmis vasakule ja paremale. See andis kõigile julgust ja mina ka laadisin ja tulistasin nii palju ja kiiresti kui jaksasin. Põmm! Põmm!

Antenor sai natuke haavata, aga saime luukeredest jagu. See Vlad oli külas palju kõvem mees, praegu on täitsa arg. Muudkui mina ja Caliendre peame kogu aeg ees minema. Lõpuks ikkagi Vlad tuli minuga natuke hiilima ühest trepist üles, kuni teised all vanu luukeresid läbi otsisid.

3. Siin on üks väga vana haldja laip. Ta on juba rüüstatud.

4. Trepp jõuab tegelikult esiruumi kohale. Põrandas on augud, kust saaks tõrva läbi valada. Seintes on aknad noolte laskmiseks.

Üleval ruumis oli päris hea vaade noolteavadest õue silla peale. Ma tundsin end seal juba päris vabalt, kui järsku ärkasi lae alt mingid linnu elule ja tulid Antenorile kallale. Ma ehmatasin nii ära, et jooksin kohe tagasi trepist alla. Vlad ka põgenes kohe. Hüüdsime Antenori järgi ja varsti ta tuli koperdades ja joostes meile järgi. Aga linnud oli kohe kannul. Antenori olid nad juba puhta katki kriipinud ja nüüd hakkasid Caliendret kiusama. Jooksime kõik õue, aga Caliendre jäi maha. Mina pöörasin kohe otsa ringi ja läksin teda päästma. Kutsutsin argpüksi kaasa, aga ta jäi koos haavatud Antenoriga maha.

Kui Caliendre juurde jõudsin, siis ta oli ühe linnu juba orki ajanud ja varitses teist. Aitasin teda. Kahekesi saime teise linnu ka orki. Korjasime maha kukkunud laterna üles. Siis läksime nooleava juurde ja loopisime Argpüksi hiireluudega ja itsitasime. Caliendrega on vahva!

Leidsime nende kakkude pojakeste pesa. Oih. Need suured ainult kaitsesid oma lapsukesi. Keili oskab hoolitseda nende eest. Kindlasti! Võtsin nad pesast alla ja panin lahtisesse kotikesse. Antenor oli ka päris raskelt vigastatud, nii et otsustasime tagasi laagrisse minna. Silla peal oli jälle see naljakas tunne, nagu miski hoiaks üle minemast, aga mul polnud aega sellele mõelda. Öökullikesi pidi päästma! Argpüksikesel muidugi jalad värisesid jälle, aga suutis ikka lõpuks üle vedada end. Selle Vladi välimus on ikka nii petlik kui üldse olla saab.

Kui lõpuks laagrisse jõudsime, siis kakukesed enam ei liigutanud. Läksin jooksuga Keili juurde, aga ta ainult vangutas süüdistavalt pealt. Vahtisin krimpsus sui jonnakalt vastu, aga teha polnud midagi. Kakukesed olid külmunud. Miks?! Ma vihkan seda neetud külma! Ma veel näitan sellele Kiražile.

Täna osutuks valituteks väiksem seltskond. Mina, Argpüks ja Caliendre. Olime öösel arutlenud taatide jutte ja jõudnud järeldusele, et varandus peab olema viiendal sügavusel peatasandist. Ehk kolmandal sügavusel sellest, kuhu Manalavärav viis. Siit allapoole jõudmiseks peab leidma ühe suure saali, kus on langetatud peadega päkapikusõdalased, kellega rääkides nad paljastavad viisi alla pääsemiseks. Meie nendega rääkida ei oska, aga teame ühte vanameest, kes oskas ja jutustas, et õigete sõnade peale näitas päkapikukuju kohale ruumi seina peal. Seega peab salakäik olema kusagil nende kujude nägemisulatuses. Selle tunneb ära selle järgi, et seal on kas kummituslik haldjaneiu, või Rontra märk (kividest laotud suure lilleõie kolmas leht), mis osutab salakäigule, kust pääseb rüüstatud tuletemplisse. Salaukse avamise ajal käskisid taadid kindlasti jalgu harkis hoida, et vana lõksu vältida. Ja seal edasi selle tuletempli põranda all olevatki aare. Kui vähemalt jutte uskuda.

Täna läksime peakäiku pidi kaugemale kui eile.

5. Siin on kivipõranda asemel prussid. Nende all on sügavik, umbes kümme meetrit. All on kuivanud kõntsakiht vanade laipadega. Natuke rüüstasin, kui teised mind köiega alla lasid, aga midagi huvitavat ei leidnud.

Prussid nagisesid, kui neist üle läksime, aga jäid siiski kandma. Ainult et kui üle saime, kuulsime eest liikumist. Jäime kohe tasa, aga klõbistamine tuli lähemale. Jälle luukerede kari. Nohoh, seekord ju Antenori pole. Läheb juba väga väga põnevaks. Pistsime täiega jooksu. Prussid varisesid selja taga kuristikku, aga saime üle. Või nii ma arvasin. Tegelikult kukkus Argpüks ühte auku sisse, aga jäi õnneks terveks. Aitasime ta kiiresti köiega üles. Küll on vahva seiklus!

Luukered jäid lollide nägudega serva peale seisma ja järgi tulla ei osanud. Tulistasin neid näkku nooltega, aga eriti midagi ei juhtunud. Kõik nooled lasin ära ja ühel luukerel lendas lõug küljest ära. See oli päris naljakas :) Palju lõbusam kui kodus karjamaal heinapalle tulistada igal juhul.

Siis hakkasime neid konksköiega loopima, kuni lõpuks saime ühest kinni. Ta küll korraks ronis välja jälle mööda köit, aga siis ma proovisin veel sellesama köiega vehkida ja tõmbasin selle niiviisi pingule, et see jäi ta jalgade vahele ja ta kaotas tasakaalu ja kukkus alla auku ja läks tükkideks. Ma oleks pidanud juba ammu seiklema hakkama! Lahedamat tööd pole olemas. Kahjuks läks konks ise selle operatsiooni käigus kaduma ja me ei saanud sama asja käepäraste vahenditega korrata.

Kogu see mäsu ja see konksu kadumine ajasid Argpüksi ja Caliendre aga omavahel vaidlema. Nad läksid päris tülli. Ja järsku ma ei saanud enam üldse aru, sest jube kiiresti läks asi sõnadest edasi. Vladi näkku valgus viha ja ta viskas tusaselt Caliendre suunas kirve ja kohe silmapilk hiljem lasi Caliendre noole vastu. Mõlemad lasid mööda ja ma arvasin, et nad niisama ähvardasid, aga Vlad ei jätnud ja marssis vihaselt lähemale Caliendrele. Karjusin "lõpetage!", aga Vlad ei peatanud ja tahtsin tulistada, aga neetud nooled olid otsas ju selle luukere pärast! Võtsin noa ja viskasin sellega ja sain Vladi pihta riivaka. Oi-oi. Nüüd hakkas päris hirmus juba.

Caliendre pistis punuma väljapääsu poole. Vlad haaras järgi kahe käega ja sai kratist kinni tal enne. Jooksin kohe appi Caliendrele. Aitab! Rahu! Sikutasin Vladi pirakat kätt, aga tolknesin lihtsalt ta küljes nagu leheke, kui ta Caliendrest kinni võttis ja ta auku viskas. Vlad nagu jubetis kaks kätt pea kohal juubeldas ainult selle kõige peale ja siis kõndis minema laagri poole, ilma et oleks tähelegi pannud, et tema küljes ripun. Ma siis lasin lahti ja jooksin serva peale ja hõikasin Caliendret. Õnneks ta vastas ja oli terve, kuigi ehmatanud ja natuke sinikates. Huh. Kas see on ka osa seiklejate igapäevaelust?

Aitasin Caliendre üles ja läksime vaikselt tagasi välja. Vladi enam ei paistnud ja hiilisime laagrisse. Vlad oli samuti laagris, aga rahunenud ja asja justnagu unustanud. Argpüksiks enam küll teda kõva häälega nimetada ei julge. Appike, kus on hull mees. Tahaks juba issile rääkida, mis siin kõik juhtus.

Jälle mina? Uskumatu! Mõelda vaid, et oleksin sõna kuulnud, poleks mind praegu kaasas. Jumalate tahtest järeldades üks kõige olulisematest isikutest siin üldse! Vedas neil ikka. Veel üksteist päeva on aega, et varandus üles leida, enne kui Tuviki võlanõudja meie kaaslased orjastab. Rohkem kui küllalt. Täna tulevad kaasa Vlad, Antenor ja Keili.

6. Ruumi keskel on päratu hunnik luukeresid. Iga natukese aja tagant kui selle lähedal olla, siis mõned luukered sellest hunnikust ärkavad ja ründavad. Me jooksime sellest ruumist läbi ja luukered ei tulnud järgi, aga tagasitee on üsna blokeeritud, sest neid ärkas terve hunnik ellu seal korraga. Õnneks ei tule nad meile järgi.

7. Põrandas on auk, kus paari meetri sügavuselt hakkab külm vesi. Üles läheb auk, mis viib õue. Proovisime üles ronida, aga kõik, kes proovisid, libisesid ja kukkusid õnnetult käkaskaela alla tagasi otse külma vette.

8. Suured seened kasvavad siin.

Kukkusin mitu korda sellesse veesilma, mis me kõrvalharust leidsime. Neetud, kui külm see on. Purrrr! Lõdisen. Teiselt pool ust käigu lõpus olid mingid suured sipelgad. Kuna me madistasime nii palju nende luukeredega seal suures ruumis, siis praegu enam eriti kakelda ei jaksa. Pole hullu. Puhkame natuke.

Tund või paar on vist mööda läinud. Peaksime edasi liikuma, aga ei jaksa. Sipelgahammustused teevad kuuma, aga kondid on külmad. Tahaks tagasi laagrisse, aga ei saa. Need luukered on ees. Pagana jama.

Vlad läks sügavamale luurele. Äkki ta leiab mõne väljapääsu. Aga ei! Ta karjub midagi ja siis näeme teda. Longib tagasi, vaevu jalul ja üleni verine! Appi! Antenor, aita teda! Antenor läheb. Minu ahastus on suur ja tunnen, kuidas sellest tärkab miski reaalne vägi. Mingi maagia, mida saan juhtida. Meeleheites suunan selle jõu Antenori peale ja mulle tundub, nagu kasvaks meie hiiglane veelgi suuremaks. Tema vasar näib suurem ja kohutavam kui kunagi varem.

Aga isegi nüüd ei saa ta jagu libasurnud peletistest, kes hämarast koopast meile peale tungivad. Vlad variseb haavadest kokku. Antenor lajatab veel mõned hoobid ja pöörab siis rasketel kohmakatel sammudel põgenema. Ta võtab minu ja Keili kaenlasse ning toob meid veesilmaga kõrvalkäiku. Siis lükkab ta ukse kinni ja veendub, et see nii jääks. Kooljad kraabivad ukse taga. Appi. See ei ole enam lõbus. Ma tahan tagasi. Välja siit. Palun!

Antenor võtab end kätte ja hakkab sihikindlalt mööda veesilma kohal olevat auku üles turnima. Enne sadasime sealt kõik alla, aga nüüd saab Antenor üles. Ta laseb köie alla. Keili läheb järgmisena. Ta jõuab üles. Aga ei! Ta libiseb korra. Ja oh! Appi! Kukkus alla. Plärts, vette. Hüppan järgi!

Ma ausõna andsin endast kõik. Isegi kui külm oli nii kange, et juba soe hakkas. Isegi kui hing oli nii kinni, et arvasin unenäos olevat. Aga ma leidsin Keili üles ja tõina ta pinnale. Appi! Appi! Aidake! Paluna aidake! Appi! Karjusin täiest kõrist.

Antenori jäme käsi haaras meie järgi ja vinnas meid veest välja. Ma ei kontrollinud enam oma keha. Värisesin krampides nagu oleksin deemonist seestatud. Ma pole iial nii palju kartnud. Kas ma suren? Keili oli külm ja sinine. Surnud. Ta oli sõbranna. Ja nüüd järsku on ta elutu külm ja õõnes laip.

Vajun unne. Vähemalt pooleldi. Antenor aitab meid vist välja, sest tõmban kopsu värsket õhku. Oleks nagu laagris, aga tean, et ei ole. Kuulen Johannese häält ja küsimusi, aga tean, et see on uni. Tean ja samas ei tea. Jutustan talle kõik...

Johannes nägi unes meie kaaslaste saatust. Surnud, külmumas, eksinud. Luurel kaduma läinud. Nagu meie salk Chradieni all, kolm aastat tagasi. Neid ei näinud me enam kunagi.

Vähemalt asume viimaks ometi päriselt asja kallale. Jumalad vist irvitasid meie mure üle, kui lubasid treenitud sõdurite asemel koopasse need klounidest tüdrukud. Aeg on see lugu korralikult ette võtta ja lõpuni välja viia. Väljavalituteks osutume mina, August, Aaron ja Caliendre. Me läheme juveeli ära tooma. Kui saame kadunud tagasi tuua, siis teeme seda, aga see pole meie eesmärk.

Sissepääsu järel võitleme kooljatega. Kaitsen Augustit, kuni ta salakäike otsib. Salakäik ilmneb, aga mitte sealt, kust otsisime. Jään tagalat valvama, kuni nad sisse lähevad.

9. Trepid lähevad ainult natuke kõrgema tasandi ruumi, kust omakorda läheb salakäik, mis aktiveerub väikese kujukse kaudu. Selle taga on auk, kust saab tegelikult ronida hoopis alla, mitte üles. Üles minev trepp on eksitav.

10. Auk, mis 9 juurest alla viib, tuleb välja selle ruumi laest. Enamus ruumist on lai, aga madal veekogum. Sügavust umbes meetri jagu. Selle kaldal on goblinite ladu. Ilusasti sätitud kastid, tünnid, kirstud. Uks põhja seinas oli lõksuga, aga mitte siit välja, vaid siia sissetulijate vastu seatult.

11. Väike käik, mis viib varjatud goblini laborisse. Varastasime siit võlujooke ja ühe väikese, aga uhke ja paksu goblini kuju. Võimalik, et see kuulub pealikule. Võimalik, et saame seda kasutada goblinitega mingisuguse tehinguni jõudmiseks.

12. Goblinite laagripaik. Ruumi tagaosas on varing läbi mitme korruse, mis algab kusagilt kõrgemalt ja ulatub vähemalt ühe, võib-olla rohkem korruseid allapoole. Varingu ulatust ei õnnestunud uurida, enne lõid goblinid meie salga tagasi.

Nad naasevad kiirustades. Aaronit pole nendega, mürk on ta maha võtnud. Salgast jäi ta maha elusalt, aga see ei tähenda, et ta ellu jäeti. Goblinid on meid löönud. Ellujääjad on haavatud. Taganeme laagrisse.

Goblinid on tühjaks jäänud linna üle võtnud. Surnute vägi hoiab neid eemal, aga ainult teatud piirini. Eile jõudis salk varinguni, mis ulatus läbi mitme korruse, nii alla kui üles poole. Varingupaik oli liiga tihedalt goblineid täis ja nad sunniti tagasi. Täna proovime uuesti.

Jumalad valisid hea meeskonnda. Peale minu osutusid valituteks August, John ja Anna. Anna on erinevalt ülejäänud matsidest distsiplineeritud võitlusoskusega.

Kui jõudsime luuhunniku juurde, läksin sisse esimesena, et tuld enda peal hoida kuni teised läbi jooksevad. Sisenemise peale on kondihunnik alati solki pritsinud ja kooljaid äratanud, aga seekord ei juhtu midagi. Kuhi ainult immitseb vaikselt roisku, aga kooljaid ei tule.

Augustil tuleb idee kontrollida und, mida Johannes meie kadunud kaaslastest nägi. Seriana, Antenor ja Vlad on teadmata kadunud. Viimane, mis neist teama, on Johannese nägemus ruumist, mis jääb siit põhja poole. Nõustusin plaaniga. August silkas kontrollima, kas neist on jälge. Mina jäin seljatagust katma. Asjata ei tahtnud järgi minna, sest teele jäi lõks, kust on vaja läbi hüpata.

Varsti kuulsin Augusti appihõiget. Neetud. Sööstsin talle järele, hüpates üle kettaga lõikavast lõksust, mis meid eraldas. Sörkisn mööda käiku hääle suunas. Pagana pirakas rott piiras nurka aetud Augustit. Peletasin ta minema. Anna ja John olid kohe järgi.

Olime kõik üle ja enam polnud mõtet Augustit üksi jätta. Läksime edasi ja leidsime osa enda salgast - Keili ja Vladi surnukehad. Kuid siiski - Vlad hingas veel. Kui seda korinat hingamiseks nimetada. Otsustasime, et viime nad väljapääsu juurde, et kui hiljem laagrisse naaseme, nad kaasa võtta.

Kuna ketaslõksust on neid raske üle saada, tekkis mõte lõksule suured kivid peale veeretades see kahjutuks teha. Kuid just siis ärkas luuhunnik elule. Ai, raisk, halb ajastus. Esimesed kooljad tõusid teisel pool juba jalule.

Heitsime kehad kiiresti üle. Mina ja Anna hüppasime järele. Olime jõudnud ühe suure kivi lõksu peale vedada, aga see ei päästnud meid. Kivi paiskus koos kettaga õhku, aga põrkasime segaduse tõttu Annaga õhus kokku. Saag riivas mu jalga ja lõikas Anna turvisesse. Anna koperdas veel kehadele otsa ja mina tema otsa. Käisime mõlemad abitult käpuli ja kohe oli kooljas meil kallal. Kurat ja põrgu!

Augusti lingukivi põrutas koolja pikali ja andis meile võimaluse jalule tõusta. Anna tegi esimesele kooljale lõpu. Sööstsin oda ees järgmisesse. John ja Anna lohistasid kehasid edasi, mina julgestasin. Jõudsime tagasi aukudeni, aga improviseeritud sillast üle kiirustades John libastus. Ta pudenes koos Keiliga, keda oli kandnud, otse sügavikku. Sügavikku, mis oli täis kooljaid, keda salk sinna enne kukutanud oli. Samal ajal pressisid uued kooljad luuhunniku poolt peale.

John elas kukkumise üle ja kakle augus. Mina hoidsin pealetungi tagasi. Lahing oli maru, aga jäime peale. Selleks ajaks oli salk nii haavatud, et pidime laagrisse taanduma.

Kui me lõpuks kohale jõudsime, oli Vlad hingamise lõpetanud. Jõgi oli selles süüdi. Johannes õpetas, et kedagi ei tohi üle tuua, kui minekust on möödunud üle ööpäeva. Ka meie, kui oleme liiga kauaks uitama jäänud. Ellujääja tuleb jätta teisele poole ja ainult jumalad otsustavad, kas saadavad ta tagasi või mitte.

Vlad ja Keili said väärilised matused.

1. Kivi- ja luupudi. Nagu oleks siin olnud kunagi keegi, kellele on raske kivitool otsa visatud ja mõlemad on puruks läinud.

1-2. Jälgede järgi võiks oletada, et päkapiku kuju, kelle ees üle jõe saamiseks palvusriitust peetakse, paiknes algselt siin ja tema vastas oli teine samasugune veel (5). Kivipõranda asemel on siin prussid. Nende all on sügavik, umbes kümme meetrit. All on kuivanud kõntsakiht laipade ja kooljatega.

3. Siin on üks väga vana haldja laip. Ta on juba rüüstatud.

4. Trepp jõuab tegelikult esiruumi kohale. Põrandas on augud, kust saaks tõrva läbi valada. Seintes on aknad noolte laskmiseks.

6. Ruumi keskel on päratu hunnik luukeresid. Hunnikule lähenedes kooljate vägi tärkab ja mõned isendid hunnikust ronivad välja, et lähenejaid rünnata. Kui kooljad hävivad, tärkavad nende asemele uued. Protsess kordab lõpmatult.

7. Põrandas on auk, kus paari meetri sügavuselt hakkab külm vesi. Üles läheb auk, mis viib õue, kuid sealt on libe ja keeruline ronida.

8. Suured salapärased seened.

9. Trepid lähevad ainult natuke kõrgema tasandi ruumi, kust omakorda läheb salakäik, mis aktiveerub väikese kujukse kaudu. Selle taga on auk, kust saab tegelikult ronida hoopis alla, mitte üles. Üles minev trepp on eksitav.

10. Auk, mis 9 juurest alla viib, tuleb välja selle ruumi laest. Enamus ruumist on lai, aga madal veekogum. Sügavust umbes meetri jagu. Selle kaldal on goblinite ladu. Ilusasti sätitud kastid, tünnid, kirstud. Uks põhja seinas oli lõksuga, aga mitte siit välja, vaid siia sissetulijate vastu seatult.

11. Väike käik, mis viib varjatud goblini laborisse. Varastasime siit võlujooke ja ühe väikese, aga uhke ja paksu goblini kuju. Võimalik, et see kuulub pealikule. Võimalik, et saame seda kasutada goblinitega mingisuguse tehinguni jõudmiseks.

12. Goblinite laagripaik. Ruumi tagaosas on varing läbi mitme korruse, mis algab kusagilt kõrgemalt ja ulatub Kiraži alla maapõue. Selle sügavustes elavad olendid, kellest tervemõistuslik isik teada ei taha.

10A-C. Koobas kulgeb hämaruses edasi ja vesi voolab imetasa suunast A suuna C poole. 10B juures on keegi kunagi ujuma läinud. Tema vana varustus vedeleb veel kaldal. Tagasi pole ta kunagi jõudnud. Külm vesi läheb mõlemas suunas veel kes teab kui kaugele edasi ja koobas läheb aina kitsamaks ja külmemaks.

13. Siin ripuvad risti tõmmatud nööri küljes tuulekellad, mis vaikselt tilisevad. Põhimõtteliselt saaks nende alt läbi roomata või häda korral võib-olla isegi kuidagi üle ronida, aga ilmselt on siin maagia. Täpsemalt pole teada.

14. Koobas, mis on täis stlagmiite ja stalagdiite. Parempoolsel küljel läheb koobas järsult alla veesilma. Koopas varjavad end ohtlikud ussid, kes keskkonnaga ühte sulanduvad ja ründavad laest alla kukkudes.

15. Meeletult suur kõrge saal. Käik avaneb siia üsna lae alt. Ainult parempoolne käik on veel kõrgemal, pooleldi juba laevõlvi sees. Alla läheb 15 meetrit ja trepid on kohati lagunenud. All põhjas on paari meetri kõrguna salapärane püramiidjas süvendiga konstruktsioon.

16. Trepp läheb põrandapinnalt veelgi sügavamale alla. Kõige alumine käik selles ruumis. Koridor jõuab lillaka uduni, mida valgus ei läbista.

17. Muistne köök koos veeebasseiniga.

18. Muistne katlaruum või muu torusid täis ruum, samuti veebasseiniga.

19. Püha ruum, mille põrandal on Rontra sümbol. Ruumi tagaküljel on pime portaal, mida valgus ei läbista.

20. Muistne ladu, mida on hiljem kasutatud laagripaiga või magamisruumina.

21. Päkapiku kujudega kitsast ruum, meenutab mausoleumi.

22. Ülemine koobas on peale varisenud, aga see-eest pääseb siis ülemisele koopasse. Koobas on nii kitsas, et peab kössis liikuma ja kaldpinnaline. Allpool läheb alla suunas. Koopa laest ripub paksult niisket tilkuvat rohelist taimestikku nagu märjas vanas kuusemetsas. Edasi minnes läheb koobas avaraks ning ilmuvad isegi kaljuogad. Siit edasi ründavad hirmsad sipelgad.

23. Portaalist läbi astudes jõudis algselt maagilisse pimedusse, kus elasid nahkhiired ja ämblikud. Seiklejad likvideerisid vaenuliku jõu ja korjasid ära kivi, mis pimedust kiirgas. Kaugem sein on välissein, mille taga, mitmekümne meetri sügavusel, mühiseb jõgi. Umbes käigu tasapinnalt, natuke kõrgemalt ja kaugemalt uhab alla veejuga.

24. Vana pesuruum voolava vee ja rennidega. Kasutusel ka peldikuna.