Valmistume rännakuks Kiraži varemetesse, hukkunud linna. Ma ei tea, mis seal täpselt juhtuma hakkab, aga pole kahtlust, et ees ootab suurim katsumus, millega ordu seni on silmitsi seisnud. Keegi meist ei pruugi elavalt tagasi jõuda.
Minu kilp, minu mõõk, minu seljakott seisavad rännakuvalmilt ukse kõrval. Raudne turvis on juba seljas, Heilini märgid õliselt läikima löödud. Vaatan aknast välja ja näen oma sõpru askeldamas. Kressen kohendab enda hobusel parajaks sadularihmi. Melo istub vankriserval ja sügab sülle roninud ilvest. Artur kontrollib vankri peal meie kirste ja kaste, et kõik, mis vaja, oleks kaasas. Ged ütleb midagi voorimehele, tõstab siis pilgu minu akna poole ja viipab. On aeg.
Suurte sündmuste jalamil meenub mulle praegu teravalt, et sugugi mitte kaua aega tagasi olin põlualune joodik Daultoni kirikus. Nüüd juhin uhkete nimede kõrval ordut, kes plaanib kukutada teispoolsusest naasva surnute kuninga. Minust on saanud juht ja aadlik. Tribor teab meie nimesid ja asetab meile oma lootused.
Mis vaenlased ka ees ei oota, siis enda isikliku sõja olen juba võitnud. Surnumanaja väed ei saa silmitsi seisma viinasõbrast kirikuõpetaja, vaid jumalate verd kandva Heilini saadikuga. Siia jõudmiseks ei pruukinud ma silmitsi seista lohedega või pidada lahingut tuhandete keskel, aga ma võitlesin oma deemonitega ja astusin paljastatud relvaga välja nende eest, kes vajasid kaitset. Mis iganes lõpp mind ei ootaks, on see parem kui elu mida elasin enne.
Ma ei võta rännakule kaasa seda raamatut. Ma ei riski sellega, et need read jõuaksid vaenlaste spioonideni. Kroonika jääb Triborisse. Lasen selle peita turvalisse kohta. Kusagile, kust võõras seda ei leia. Saan vaid loota, et ühel päeval korjab keegi selle üles, puhub kaante pealt tolmu ja asetab paberile sule, et kirja panna uus peatükk.
Ma ei saa enam aega veeta. On aeg teele asuda. Minu nimi on Hars Fharied. Minu soontes voolab jumalate veri. Ma esindan Suure Heilini Armust Õiglaselt Leegitseva ja Põletava Südame Sõprade Ordut. Aga ma pole alati olnud see, kes olen täna. Kord olin armetu joodik, kes häbiplekina pagendusse saadeti. See siin oli minu lugu.
Meie teekond jätkub, aga see on juba lugu mõneks teiseks korraks.