Epiloog

Valmistume rännakuks Kiraži varemetesse, hukkunud linna. Ma ei tea, mis seal täpselt juhtuma hakkab, aga pole kahtlust, et ees ootab suurim katsumus, millega ordu seni on silmitsi seisnud. Keegi meist ei pruugi elavalt tagasi jõuda.

Minu kilp, minu mõõk, minu seljakott seisavad rännakuvalmilt ukse kõrval. Raudne turvis on juba seljas, Heilini märgid õliselt läikima löödud. Vaatan aknast välja ja näen oma sõpru askeldamas. Kressen kohendab enda hobusel parajaks sadularihmi. Melo istub vankriserval ja sügab sülle roninud ilvest. Artur kontrollib vankri peal meie kirste ja kaste, et kõik, mis vaja, oleks kaasas. Ged ütleb midagi voorimehele, tõstab siis pilgu minu akna poole ja viipab. On aeg.

Suurte sündmuste jalamil meenub mulle praegu teravalt, et sugugi mitte kaua aega tagasi olin põlualune joodik Daultoni kirikus. Nüüd juhin uhkete nimede kõrval ordut, kes plaanib kukutada teispoolsusest naasva surnute kuninga. Minust on saanud juht ja aadlik. Tribor teab meie nimesid ja asetab meile oma lootused.

Mis vaenlased ka ees ei oota, siis enda isikliku sõja olen juba võitnud. Surnumanaja väed ei saa silmitsi seisma viinasõbrast kirikuõpetaja, vaid jumalate verd kandva Heilini saadikuga. Siia jõudmiseks ei pruukinud ma silmitsi seista lohedega või pidada lahingut tuhandete keskel, aga ma võitlesin oma deemonitega ja astusin paljastatud relvaga välja nende eest, kes vajasid kaitset. Mis iganes lõpp mind ei ootaks, on see parem kui elu mida elasin enne.

Ma ei võta rännakule kaasa seda raamatut. Ma ei riski sellega, et need read jõuaksid vaenlaste spioonideni. Kroonika jääb Triborisse. Lasen selle peita turvalisse kohta. Kusagile, kust võõras seda ei leia. Saan vaid loota, et ühel päeval korjab keegi selle üles, puhub kaante pealt tolmu ja asetab paberile sule, et kirja panna uus peatükk. 

Ma ei saa enam aega veeta. On aeg teele asuda. Minu nimi on Hars Fharied. Minu soontes voolab jumalate veri. Ma esindan Suure Heilini Armust Õiglaselt Leegitseva ja Põletava Südame Sõprade Ordut. Aga ma pole alati olnud see, kes olen täna. Kord olin armetu joodik, kes häbiplekina pagendusse saadeti. See siin oli minu lugu.

Meie teekond jätkub, aga see on juba lugu mõneks teiseks korraks.

Kuradisaare tosin

Koos laadaga jagus meil Triboris tegevust. Üks mõrtsukas oli linna peal lahti ja vahid palusid meie abi. Vannun kurja iga kord, kui tegeleme millegagi, mis pole otseselt seotud surnumanaja alistamisega. Hoolimata ühisest lõppeesmärgist rebestasid meie seltskonda erinevad motiivid ja erinev nägemus võiduks vajalikest sammudest. Kuna meie seltsis luges kõigi hääl aga võrdselt, jäid minu käed seotuks.

Mõistagi saime mõrtsuka lõpuks kätte. Ta oli fanaatik, kes uskus end korda saatvat jumalikku õiglust. Paraku õpetas tema jumal õiglust üpris väärastunud kujul. Me olime selle jumalusega juba korra varem põgusalt kokku puutunud. Kui me tookord observatooriumist taganedes raamatuid kaasa haarasime, siis ühest neist olin leidnud sissekande verise mõõga sümboliga sektist, mida iseloomustasid just sedasorti uskumused.

Pärast saamatute linnavahtide eest nende töö tegemist leidsin lõpuks aega pühenduda sellele, miks meie ordu tegelikult olemas on. Minu lauale oli jõudnud kokkuseotud kirjutis. See oli seal pikalt seisnud, enne kui sain aega maha istuda ja asja uurida.

Olin läbi lapanud esimesed leheküljed, kui sain aru, et need kirjutised on kõige tähtsamad, mida meie ordu oma missiooni seisukohalt iial käes hoidnud. Üks hale punt kalureid kusagilt Kuradisaarelt olid vaesusest pääsemiseks võtnud ette lootusrikka rüüsteretke Kiraži - päkkapikkude maha jäetud linna, mille oli omal ajal vallutanud ja mida sealt edasi kuni oma lõpuni valitsenud Lotrim isiklikult. Kuradisaare kalurid olid mõistagi haledalt põrunud ja enamus neist hullumeelses ettevõtmises oma otsa leidnud, aga ellujääjad olid seikluse kroonikatesse pannud. Siin need märkmed nüüd seisid.

See polnud ainult tõestus, et surnumanaja kodukantsis tegutsevad aktiivselt kooljad ja deemonid, vaid ka taktikaline ülevaade sektsioonist Kiraži käikudes. See info tuleb panna kasutusse. Me peame suunduma Kiraži.

Kuradisaare kalurid said armetult hukka, aga nende ekspeditsioon polnud asjatu.