Koos laadaga jagus meil Triboris tegevust. Üks mõrtsukas oli linna peal lahti ja vahid palusid meie abi. Vannun kurja iga kord, kui tegeleme millegagi, mis pole otseselt seotud surnumanaja alistamisega. Hoolimata ühisest lõppeesmärgist rebestasid meie seltskonda erinevad motiivid ja erinev nägemus võiduks vajalikest sammudest. Kuna meie seltsis luges kõigi hääl aga võrdselt, jäid minu käed seotuks.
Mõistagi saime mõrtsuka lõpuks kätte. Ta oli fanaatik, kes uskus end korda saatvat jumalikku õiglust. Paraku õpetas tema jumal õiglust üpris väärastunud kujul. Me olime selle jumalusega juba korra varem põgusalt kokku puutunud. Kui me tookord observatooriumist taganedes raamatuid kaasa haarasime, siis ühest neist olin leidnud sissekande verise mõõga sümboliga sektist, mida iseloomustasid just sedasorti uskumused.
Pärast saamatute linnavahtide eest nende töö tegemist leidsin lõpuks aega pühenduda sellele, miks meie ordu tegelikult olemas on. Minu lauale oli jõudnud kokkuseotud kirjutis. See oli seal pikalt seisnud, enne kui sain aega maha istuda ja asja uurida.
Olin läbi lapanud esimesed leheküljed, kui sain aru, et need kirjutised on kõige tähtsamad, mida meie ordu oma missiooni seisukohalt iial käes hoidnud. Üks hale punt kalureid kusagilt Kuradisaarelt olid vaesusest pääsemiseks võtnud ette lootusrikka rüüsteretke Kiraži - päkkapikkude maha jäetud linna, mille oli omal ajal vallutanud ja mida sealt edasi kuni oma lõpuni valitsenud Lotrim isiklikult. Kuradisaare kalurid olid mõistagi haledalt põrunud ja enamus neist hullumeelses ettevõtmises oma otsa leidnud, aga ellujääjad olid seikluse kroonikatesse pannud. Siin need märkmed nüüd seisid.
See polnud ainult tõestus, et surnumanaja kodukantsis tegutsevad aktiivselt kooljad ja deemonid, vaid ka taktikaline ülevaade sektsioonist Kiraži käikudes. See info tuleb panna kasutusse. Me peame suunduma Kiraži.
Mõistagi saime mõrtsuka lõpuks kätte. Ta oli fanaatik, kes uskus end korda saatvat jumalikku õiglust. Paraku õpetas tema jumal õiglust üpris väärastunud kujul. Me olime selle jumalusega juba korra varem põgusalt kokku puutunud. Kui me tookord observatooriumist taganedes raamatuid kaasa haarasime, siis ühest neist olin leidnud sissekande verise mõõga sümboliga sektist, mida iseloomustasid just sedasorti uskumused.
Pärast saamatute linnavahtide eest nende töö tegemist leidsin lõpuks aega pühenduda sellele, miks meie ordu tegelikult olemas on. Minu lauale oli jõudnud kokkuseotud kirjutis. See oli seal pikalt seisnud, enne kui sain aega maha istuda ja asja uurida.
Olin läbi lapanud esimesed leheküljed, kui sain aru, et need kirjutised on kõige tähtsamad, mida meie ordu oma missiooni seisukohalt iial käes hoidnud. Üks hale punt kalureid kusagilt Kuradisaarelt olid vaesusest pääsemiseks võtnud ette lootusrikka rüüsteretke Kiraži - päkkapikkude maha jäetud linna, mille oli omal ajal vallutanud ja mida sealt edasi kuni oma lõpuni valitsenud Lotrim isiklikult. Kuradisaare kalurid olid mõistagi haledalt põrunud ja enamus neist hullumeelses ettevõtmises oma otsa leidnud, aga ellujääjad olid seikluse kroonikatesse pannud. Siin need märkmed nüüd seisid.
See polnud ainult tõestus, et surnumanaja kodukantsis tegutsevad aktiivselt kooljad ja deemonid, vaid ka taktikaline ülevaade sektsioonist Kiraži käikudes. See info tuleb panna kasutusse. Me peame suunduma Kiraži.
Kuradisaare kalurid said armetult hukka, aga nende ekspeditsioon polnud asjatu.
