Jõudsime Turenburgi koidikuks. Sättisime end kõrtsi puhkama. Ärkasin lõuna paiku. Söögisaalis jõudsid minuni head uudised - karugoblinite salk oli puruks löödud. Oli hea teada, et me polnud ainukesed, kes siinmail asju tehtud saavad. Pikemaks me Turenburgi ei jäänud ja niipea kui suutsime, jätkasime Tribori suunas. Jõudsime kohale enne ööd.
Järgmisel päeval kogus laat juba hoogu. Kohale oli ilmunud kõikmõeldavaid tegelasi nii siitkandi uberikest kui kaugematest häärberitest. Tänavad kubisesid kauplejatest ja varastest. Meie eelispaigaks Triboris oli saanud Päikesehundi kõrts. Laadamelu ulatus isegi siia. Jõime omavahel, jõime sõpradega, jõime võõrastega. Homset meie jaoks polnud.
Minu jaoks ka mitte ülehomset. Või üldse ühtegi päeva tulevikus või minevikus. Sain napilt aru, et see oli Ged, kes mu ühel hommikul varrukat pidi kõrtsist välja sikutas. Suundusime Suure Koja poole. Ged seletas midagi isa Orviini kohta, aga minu mured keerlesid kõrtsilauale maha jäänud pooltäis kruusi ümber.
Ged pani mind ühes Suure Koja kambris toolile istuma ja võttis minu kõrval laua taga istet. Isa Orviin istus teisel pool lauda. Ged ja Orviin alustasid pikka ja detailset vaidlust mingisuguse valitsemise ja lääniõiguste üle. Pidin mängu panema kogu oma väe ja kogemuse, et lihtsalt ärkvel püsida. Mingil hetkel sain aru, et see polegi isa Orviin, kellega Ged jauras, vaid hoopis keegi uus. Millal Orviin juba ära läks? Vaikselt taipasin, et hoopis meie olime uude kohta tulnud. Seletamine käis aga edasi.
PIRAKI lendasid kristallklaasid valgussähvakatega puruks. Kargasin pehmetele jalgadele püsti. Minu sõprade pilgus oli imestus ja isegi mees kellega juttu puhusime näis ehmatunud. "Teis kõigis on veri," sai ta lõpuks lausutud, kuid mul kulus veel aega enne kui toimuvast aru sain. Kaaslased seletasid, et meie vastas oli isa Thomas, kellel oli oskus tuvastada Anuuria õiguslikke aadleid, ehk jumalate järeltulijaid. Ged oli korraldanud meile ülevaatuse õhkõrnas lootuses, et kellegi soontes võiks enda teadmata voolata taevalik veri. Nüüd selgus, et see oli meis kõigis.
Minu nägemused surnutest polnud enam viinast pudrustatud meelte näitemäng vaid ilming jumalikust väest. Tõdemus ehmatas mind kaineks. Hetk tagasi olin eluõhtule lähenev joodik. Nüüd võimupärija jumalatele. Minu esiisaks Vorünn, Vosi rahvaste juht, esimene, kes nägi läbi Azrai. Või midagi sellist see Thomas taustal seletas. Minu hing, läbi minu vere, oli seotud teispoolsusega. Ged oli uudisest õhevil, aga minule vajus raskus. Olla jumalavereline annab jõudu, aga see tähendab, et kõik mis on kuri, kõik, mis pärineb õeluse jumalatest, võib verd nakatada ja kui see peaks juhtuma...
Kuni selle hetkeni teadsin, et tulgu, mis tuleb, muld ei ole kaugel. Veel natuke ja keegi ei mäleta Harsi, kirikukeebiga joodikut. Mul polnud midagi kaotada. Aga nüüd... Mõni vale otsus. Mõni vale samm. Kuhu astuks Hars, seal oleks veri ja tuhk. Hars, kurjuse käsilane. Hars, põrgudeemon.
Ajasin end püsti ja tuigerdasin välja. Tasakaal tahtis maha jätta. Kõrvus kohises. Vajasin und. Ma pidin end välja magama. Kohe. See oli kõik, millele mõelda suutsin.
Kui üles ärkasin, ei tundnud ma end kuigi erilisena. Pea lõhkus nagu jube, aga see polnud midagi uut. Ajasin end voodiservale ja vaatasin pronkstahvlilt peegelduvat vanameest. Hallid karvad, ümar kõht, kiitsakad käed. Kuskohas siin sai end peita jumal? Uus pohmellisööst läbis meeli ja käsi haaras kohe lähkri järele. Tõstsin selle suule, kuid ei avanud huuli. Vaikselt ja mõtlikult niristasin tumeda joogi põrandale.
Ordu elu läks edasi nagu ikka. Teisi ei paistnud teadmine siniverelisusest kuigivõrd mõjutavat. Ged ja Melo pidasid jätkuvalt diplomaatilisi kohtumisi, Artur oli kusagile kadunud ja Kressen istus Päikesehundi kõrtsis. Ma tundsin vajadust midagi teha. Olla kuidagi rohkem oma väe vääriline. Mul tuli pähe ainult üks mõte.
Maskeerusin lihtinimese riietesse ja sättisin ennast sopalinna, Tribori agulisse. Kellel oli ebaõnne siia sündida või elama sattuda, jäi siia eluks. Siin oli häid inimesi, aga nad olid maetud kõntsa alla. Sopalinn vajas hädasti abi ja miks mitte panna siia püsti üks väike pühamust apteek. Ekslesin sopalinna haisvat agulit pidi, kui märkasin, et mind on sisse piiratud. Mu maskeering oli läbi nähtud. Olin üksi ja ilma turviseta. Valvureid, keda appi kutsuda sopalinnas polnud. Mul polnud valikut. Lasin end kinni võtta.
Sopalinn mäletas, mis me korda saatsime. Tükk aega tagasi olime jõhkralt arreteerinud salakaubitseja, kes agulis Heilini templi kraami müüs. Konflikte on olnud veelgi ja kaugeltki kõik pole siia kroonikalehtedele kirja saanud. Sopalinna jõugud olid süüdimatult jõhkrad ja ma ei suutnud välja mõelda viisi, kuidas olukord minu ellujäämisega lõppeks. Neetud Vorünn oma neetud verega. Neetud südametunnistus. Ma võinuks praegu olla Kresseniga Päikesehundis, aga selle asemel talutati mind hukkamisele.
Olukord näis iga hetkega halvem. Jõudsime hämarasse majja ja mind jäeti ootama, kuni jõugupealik isiklikult minu jaoks aega saab. Mind valvas üks habetunud nolk, kes selleks end vabatahtlikult pakkus. Tema nägu oli kahtlaselt tuttav, aga ma ei teadnud kust. Kuigi ta jäi minuga üksi, olid mu käed valusalt seljataha seotud ja ka relvast olin ilma jäänud. Ma polnuks talle mingi vastane. Oleksin rabelemisega kaotanud paar hammast ja eneseväärikuse ning saavutanud ei midagi muud. Istusin vaikselt edasi.
Nolk astus mu kõrvale ja teatas, et tasub oma võla. Kas olin talle isiklikult midagi ülekohtust teinud? Aga nooruk lõikas mu köidikud lahti ja käskis sopalinnast põgenda. Noogutasin ja küsimusi ei küsinud. Astusin kiirel sammul majast eemale, proovides tõtata nii kärmelt kui sain, kuid samas mitte nii kiiresti, et tähelepanu tõmmata. Üks ärevusttekitav tänav järgnes teisele. Viimaks olin sopalinnast väljas. Alles õhtul sain loosse selgust, kui mulle meenus, kust poisi nägu tuttav oli. Minu kõige esimesel külastusel sopalinna olin elule turgutanud mudas vedeleva läbipekstud noormehe.
Sopalinna apteegile ma rohkem mõtteid ei raisanud. Ma ei olnud mingi eluvõõras Timas. Otsisin veel oma kohta ja adusin maailma teises valguses, aga pidin hoidma kahte jalga maa peal. Maailm ei olnud muutunud. Ainult mina olin.
Järgmisel päeval kogus laat juba hoogu. Kohale oli ilmunud kõikmõeldavaid tegelasi nii siitkandi uberikest kui kaugematest häärberitest. Tänavad kubisesid kauplejatest ja varastest. Meie eelispaigaks Triboris oli saanud Päikesehundi kõrts. Laadamelu ulatus isegi siia. Jõime omavahel, jõime sõpradega, jõime võõrastega. Homset meie jaoks polnud.
Minu jaoks ka mitte ülehomset. Või üldse ühtegi päeva tulevikus või minevikus. Sain napilt aru, et see oli Ged, kes mu ühel hommikul varrukat pidi kõrtsist välja sikutas. Suundusime Suure Koja poole. Ged seletas midagi isa Orviini kohta, aga minu mured keerlesid kõrtsilauale maha jäänud pooltäis kruusi ümber.
Ged pani mind ühes Suure Koja kambris toolile istuma ja võttis minu kõrval laua taga istet. Isa Orviin istus teisel pool lauda. Ged ja Orviin alustasid pikka ja detailset vaidlust mingisuguse valitsemise ja lääniõiguste üle. Pidin mängu panema kogu oma väe ja kogemuse, et lihtsalt ärkvel püsida. Mingil hetkel sain aru, et see polegi isa Orviin, kellega Ged jauras, vaid hoopis keegi uus. Millal Orviin juba ära läks? Vaikselt taipasin, et hoopis meie olime uude kohta tulnud. Seletamine käis aga edasi.
PIRAKI lendasid kristallklaasid valgussähvakatega puruks. Kargasin pehmetele jalgadele püsti. Minu sõprade pilgus oli imestus ja isegi mees kellega juttu puhusime näis ehmatunud. "Teis kõigis on veri," sai ta lõpuks lausutud, kuid mul kulus veel aega enne kui toimuvast aru sain. Kaaslased seletasid, et meie vastas oli isa Thomas, kellel oli oskus tuvastada Anuuria õiguslikke aadleid, ehk jumalate järeltulijaid. Ged oli korraldanud meile ülevaatuse õhkõrnas lootuses, et kellegi soontes võiks enda teadmata voolata taevalik veri. Nüüd selgus, et see oli meis kõigis.
Minu nägemused surnutest polnud enam viinast pudrustatud meelte näitemäng vaid ilming jumalikust väest. Tõdemus ehmatas mind kaineks. Hetk tagasi olin eluõhtule lähenev joodik. Nüüd võimupärija jumalatele. Minu esiisaks Vorünn, Vosi rahvaste juht, esimene, kes nägi läbi Azrai. Või midagi sellist see Thomas taustal seletas. Minu hing, läbi minu vere, oli seotud teispoolsusega. Ged oli uudisest õhevil, aga minule vajus raskus. Olla jumalavereline annab jõudu, aga see tähendab, et kõik mis on kuri, kõik, mis pärineb õeluse jumalatest, võib verd nakatada ja kui see peaks juhtuma...
Kuni selle hetkeni teadsin, et tulgu, mis tuleb, muld ei ole kaugel. Veel natuke ja keegi ei mäleta Harsi, kirikukeebiga joodikut. Mul polnud midagi kaotada. Aga nüüd... Mõni vale otsus. Mõni vale samm. Kuhu astuks Hars, seal oleks veri ja tuhk. Hars, kurjuse käsilane. Hars, põrgudeemon.
Ajasin end püsti ja tuigerdasin välja. Tasakaal tahtis maha jätta. Kõrvus kohises. Vajasin und. Ma pidin end välja magama. Kohe. See oli kõik, millele mõelda suutsin.
Kui üles ärkasin, ei tundnud ma end kuigi erilisena. Pea lõhkus nagu jube, aga see polnud midagi uut. Ajasin end voodiservale ja vaatasin pronkstahvlilt peegelduvat vanameest. Hallid karvad, ümar kõht, kiitsakad käed. Kuskohas siin sai end peita jumal? Uus pohmellisööst läbis meeli ja käsi haaras kohe lähkri järele. Tõstsin selle suule, kuid ei avanud huuli. Vaikselt ja mõtlikult niristasin tumeda joogi põrandale.
Ordu elu läks edasi nagu ikka. Teisi ei paistnud teadmine siniverelisusest kuigivõrd mõjutavat. Ged ja Melo pidasid jätkuvalt diplomaatilisi kohtumisi, Artur oli kusagile kadunud ja Kressen istus Päikesehundi kõrtsis. Ma tundsin vajadust midagi teha. Olla kuidagi rohkem oma väe vääriline. Mul tuli pähe ainult üks mõte.
Maskeerusin lihtinimese riietesse ja sättisin ennast sopalinna, Tribori agulisse. Kellel oli ebaõnne siia sündida või elama sattuda, jäi siia eluks. Siin oli häid inimesi, aga nad olid maetud kõntsa alla. Sopalinn vajas hädasti abi ja miks mitte panna siia püsti üks väike pühamust apteek. Ekslesin sopalinna haisvat agulit pidi, kui märkasin, et mind on sisse piiratud. Mu maskeering oli läbi nähtud. Olin üksi ja ilma turviseta. Valvureid, keda appi kutsuda sopalinnas polnud. Mul polnud valikut. Lasin end kinni võtta.
Sopalinn mäletas, mis me korda saatsime. Tükk aega tagasi olime jõhkralt arreteerinud salakaubitseja, kes agulis Heilini templi kraami müüs. Konflikte on olnud veelgi ja kaugeltki kõik pole siia kroonikalehtedele kirja saanud. Sopalinna jõugud olid süüdimatult jõhkrad ja ma ei suutnud välja mõelda viisi, kuidas olukord minu ellujäämisega lõppeks. Neetud Vorünn oma neetud verega. Neetud südametunnistus. Ma võinuks praegu olla Kresseniga Päikesehundis, aga selle asemel talutati mind hukkamisele.
Olukord näis iga hetkega halvem. Jõudsime hämarasse majja ja mind jäeti ootama, kuni jõugupealik isiklikult minu jaoks aega saab. Mind valvas üks habetunud nolk, kes selleks end vabatahtlikult pakkus. Tema nägu oli kahtlaselt tuttav, aga ma ei teadnud kust. Kuigi ta jäi minuga üksi, olid mu käed valusalt seljataha seotud ja ka relvast olin ilma jäänud. Ma polnuks talle mingi vastane. Oleksin rabelemisega kaotanud paar hammast ja eneseväärikuse ning saavutanud ei midagi muud. Istusin vaikselt edasi.
Nolk astus mu kõrvale ja teatas, et tasub oma võla. Kas olin talle isiklikult midagi ülekohtust teinud? Aga nooruk lõikas mu köidikud lahti ja käskis sopalinnast põgenda. Noogutasin ja küsimusi ei küsinud. Astusin kiirel sammul majast eemale, proovides tõtata nii kärmelt kui sain, kuid samas mitte nii kiiresti, et tähelepanu tõmmata. Üks ärevusttekitav tänav järgnes teisele. Viimaks olin sopalinnast väljas. Alles õhtul sain loosse selgust, kui mulle meenus, kust poisi nägu tuttav oli. Minu kõige esimesel külastusel sopalinna olin elule turgutanud mudas vedeleva läbipekstud noormehe.
Sopalinna apteegile ma rohkem mõtteid ei raisanud. Ma ei olnud mingi eluvõõras Timas. Otsisin veel oma kohta ja adusin maailma teises valguses, aga pidin hoidma kahte jalga maa peal. Maailm ei olnud muutunud. Ainult mina olin.
Sopalinna kaoses hakkab pea keregesti ringi käima.
