Matusetalitused olid uhked. Foriani ära saatmisest võtsid osa paljud, nii tuttavad kui need, kes olid tema vägitegudest vaid lugude kaudu kuulnud. Mitmed tulid ligi ja avaldasid kaastunnet. Vaadid olid käepärast ja ma ei hoidnud tagasi. Mul oli suva. Suva endast, suva maailmast, suva isegi surnumanajast. Ainult joogivine pakkus lohutust.
Kui kaineks sain, siis mul enam suva ei olnud. Foriani elu ei saanud jääda tasumata. Õiglus tuli jalule seada. Kes iganes proovis lätet enda kasuks tööle panna, pidi saama karistatud.
Ajasime salga kokku ja suundusime tagasi lätte poole. Seekord polnud meie eesmärgiks enam koopad, vaid Surnumanaja observatoorium - tema vana kants, mille kaudu ta omal ajal lätet kontrollis.
Eelmisel korral kui siin viibisime, tegime samuti katse observatooriumile läheneda, aga Heilin saatis mulle nägemuse surmast. Minu jaoks oli see kinnitus, et observatoorium ei ole enam pelgalt vana vare, vaid kurjuse uus pesa. Minu nägemus oli hoiatus. Astuge sinna ja te surete. Tookord olime kerges varustuses ja väikestes numbrites. Seekord tulime täies jõus.
Observatooriumis kõndisid kooljad. Panime kokku sõjaplaani observatooriumi kiireks äkkvallutuseks. Kuid detailid olid paigas, asusime kibeda vihaga rünnakule. Lahing tuli raske. Varemed olid meile võõrad. Pidime palju ekslema. Meid pidurdasid nii kooljad kui teele seatud lõksud.
Siia oli elama asunud keegi surnumanaja, kes ihales Lotrimi vana väge ja saladusi. Ta polnud nii vägev, et olla see, kes Triborile laskuvaid varje isiklikult juhtis, aga ta oli kahtlemata oluline nupp vaenlase arsenalis.
Üks ruum observatooriumis sööbis mulle mällu. See oli söögisaal. Laua ümber istusid surnud. Erinevalt teistest ebasurnutest varemetes ei olnud need siin argessiivsed. Nad olid samamoodi hingetud ega suutnud kõnelda enamat kui tülgastavat surnukorinat, aga maagia, mis nende kehasid püsti hoidis oli lausutud selleks, et pakkuda söögilauas seltskonda. Kuigi oli kurb kujutleda kui üksikuna võis noor surnulausuja end siin järelikult tunda, oli veelgi õõvastavam tõdeda, et keegi võiks nende kaame nahaga lagunevate surnukehade keskis rahulikult einet nautida.
Meie jõud oli otsakorral ja kaalusime selleks päevaks rünnakut lõpetada, kui märkasime ebamaist udu, mis observatooriumit ümbritses. Udu viskles ja heitis surnuhalle jätkeid, samal ajal aina koomale tõmmates. See ei saanud olla muud kui teispoolsuse loor. Meil ei olnud tagasiteed. Surnumanaja ei kavatsenud lasta meil jõu kogumiseks taanduda. Pidime lõpuni välja murdma enne kui teispoolsus meid neelab.
Laskusime observatooriumi keldrisügavustesse, kus kohalik isand meiega lõpuks silmitsi seisis. Tema maagia oli võimas. Pelgalt sõnadega röövis ta meie kehadest jõudu. Madalal jorinal kutsus ta peletisi varjudest enda kõrvale võitlema. Olin haavatud ja kurnatud, juba lahingu alguses pooleldi deliiriumis. Ei saanud päris hästi aru, kas see on ilmsi. Kui mind meelemärkusele toodi, oli kõik möödas.
Võõras Surnumanaja oli tapetud. Aga kantsi jõud ei langenud koos temaga. Lotrimi vägi toitis observatooriumit edasi. Surnumanaja tapmine andis meile võimaluse observatooriumist eluga pageda, aga paik polnud kaugeltki puhas. Mulle näis, et olime Lotrimi väge vaid ärritanud. Peagi olid varemed vaenlastest tulvil. Liipasime ägisedes minema laagri poole.
Ärkasime hommikul ja märkasime kohe, et see pole tavaline päev. Pilved taevas moondusid tavatult kiiresti ja tiirlesid sõõrjalt justkui põrguliku tormi eel. Varjud visklesid maapinnal, nagu võitleksid nad valgusega. Oli pööripäev - aeg kus püha Heilini vägi on võimsam kui mistahes teisel päeval aastas. Ma ei imestanud, et Lotrimi kantsi lähistel käitus maailm täna teisiti.
Meil oli hunnik lehti ja raamatuid, mis me Lotrimi observatooriumist enne taganemist kätte saime. Melo ja Ged sorteerisid nende hulgast materjali, mis võiksid kanda kasutuskõlblikku maagilist väge. Mina lehitsesin entsüklopeediat õeluse jumalustest ja nende jüngritest. Täheldasin midagi huvitavat: märk verisest mõõgast, mis esindas väärdunud kohtumõistjate sekti. Olin sarnast sümbolit märganud mitmel mõttetul lurjusel Tribori sopalinnas.
Me ei saanud rahus lugeda. Kõu mürises ja taevas keerlevad pilved kogunesid rajuks. Paistis, et Heilin pole ainuke, kelle vägi pööripäeval kasvab. Läbi pimeduse mürisesid eredad sähvakad, aga peale selle oli kõik mattunud hämarasse sompu. Olukord näis halb.
Järsku märkasime rauda riietatud sõjameest lähenemas. Kõlas veel kärakaid ja udust ilmus rohkem mehi. Õhk oli maagiast paks. Me polnud raskest lahingust surnumanajaga isegi taastunud. Proovisime koonduda, et ühiselt taanduda. Melo närv ei pidanud vastu ja ta silkas juba minema.
Enne kui jõudsin viimases hädas relva paljastada, kilas ülalt üksik päikesehelk ja valgustas lähenevat raudmeest. Ohkasin kergendatult ja tõstsin tervitades käed. Raudmees astus ligi ja seisatas. Vahetasime tervitusi. Need olid Heilini Hagijad. Meie templi eliitsõdurid. Kuuldus meie korraldatud vastuseisust observatooriumis tärkava väega oli nendeni jõudnud. Nad olid oodanud pööripäeva, et maagiavoogude tuultes meile appi saabuda.
Me ei raisanud aega. Selgitasime olukorda, kirjeldasime observatooriumi ehitust, vaidlesime rünnakutaktika üle. Meie jõud ei olnud mitte üksnes värskenenud, vaid kasvanud. Teist korda me saba jalge vahel tagasi tulla ei kavatsenud. Ühendatud väega tõusime uuesti künkaharjale, kus observatoorium seisis. Lasime sõjapasunal kaikuda ja pressisime peale.
Seekord olime tugevamad ja ka rünnak ise oli paremini planeeritud. Lahing polnud isegi raske. Õhtu saabudes likvideerisime veel vaid viimseid riismeid kooljate jõust. Loojanguks oli võit lõplik. Olime teinud, mida siia tegema tulime. Vahetu oht oli selleks korraks likvideeritud. Foriani hukk oli tasutud.
Oleme laagri püsti pannud ja jagame Hagijatega õhtusööki. Vestlesime enne lõkke ümber pikalt oma seiklustest ja vahetasime lugusid vapratest, keda praegu enam meie seas ei ole. Hagijatel on pooleli mitu sõda. Mitte ainult surnumanaja, vaid ka teiste ohtude vastu, kes meie maailmakorrale hammast ihuvad. Homme lähevad nad oma teed ja meie jätkame oma võitlust siin. Rahulolu võidu üle valdab mind üdini. Õiglus sai võidule.
Täna ei vaja ma uinumiseks joogilähkrit.
Kui kaineks sain, siis mul enam suva ei olnud. Foriani elu ei saanud jääda tasumata. Õiglus tuli jalule seada. Kes iganes proovis lätet enda kasuks tööle panna, pidi saama karistatud.
Ajasime salga kokku ja suundusime tagasi lätte poole. Seekord polnud meie eesmärgiks enam koopad, vaid Surnumanaja observatoorium - tema vana kants, mille kaudu ta omal ajal lätet kontrollis.
Eelmisel korral kui siin viibisime, tegime samuti katse observatooriumile läheneda, aga Heilin saatis mulle nägemuse surmast. Minu jaoks oli see kinnitus, et observatoorium ei ole enam pelgalt vana vare, vaid kurjuse uus pesa. Minu nägemus oli hoiatus. Astuge sinna ja te surete. Tookord olime kerges varustuses ja väikestes numbrites. Seekord tulime täies jõus.
Observatooriumis kõndisid kooljad. Panime kokku sõjaplaani observatooriumi kiireks äkkvallutuseks. Kuid detailid olid paigas, asusime kibeda vihaga rünnakule. Lahing tuli raske. Varemed olid meile võõrad. Pidime palju ekslema. Meid pidurdasid nii kooljad kui teele seatud lõksud.
Siia oli elama asunud keegi surnumanaja, kes ihales Lotrimi vana väge ja saladusi. Ta polnud nii vägev, et olla see, kes Triborile laskuvaid varje isiklikult juhtis, aga ta oli kahtlemata oluline nupp vaenlase arsenalis.
Üks ruum observatooriumis sööbis mulle mällu. See oli söögisaal. Laua ümber istusid surnud. Erinevalt teistest ebasurnutest varemetes ei olnud need siin argessiivsed. Nad olid samamoodi hingetud ega suutnud kõnelda enamat kui tülgastavat surnukorinat, aga maagia, mis nende kehasid püsti hoidis oli lausutud selleks, et pakkuda söögilauas seltskonda. Kuigi oli kurb kujutleda kui üksikuna võis noor surnulausuja end siin järelikult tunda, oli veelgi õõvastavam tõdeda, et keegi võiks nende kaame nahaga lagunevate surnukehade keskis rahulikult einet nautida.
Meie jõud oli otsakorral ja kaalusime selleks päevaks rünnakut lõpetada, kui märkasime ebamaist udu, mis observatooriumit ümbritses. Udu viskles ja heitis surnuhalle jätkeid, samal ajal aina koomale tõmmates. See ei saanud olla muud kui teispoolsuse loor. Meil ei olnud tagasiteed. Surnumanaja ei kavatsenud lasta meil jõu kogumiseks taanduda. Pidime lõpuni välja murdma enne kui teispoolsus meid neelab.
Laskusime observatooriumi keldrisügavustesse, kus kohalik isand meiega lõpuks silmitsi seisis. Tema maagia oli võimas. Pelgalt sõnadega röövis ta meie kehadest jõudu. Madalal jorinal kutsus ta peletisi varjudest enda kõrvale võitlema. Olin haavatud ja kurnatud, juba lahingu alguses pooleldi deliiriumis. Ei saanud päris hästi aru, kas see on ilmsi. Kui mind meelemärkusele toodi, oli kõik möödas.
Ärkasime hommikul ja märkasime kohe, et see pole tavaline päev. Pilved taevas moondusid tavatult kiiresti ja tiirlesid sõõrjalt justkui põrguliku tormi eel. Varjud visklesid maapinnal, nagu võitleksid nad valgusega. Oli pööripäev - aeg kus püha Heilini vägi on võimsam kui mistahes teisel päeval aastas. Ma ei imestanud, et Lotrimi kantsi lähistel käitus maailm täna teisiti.
Meil oli hunnik lehti ja raamatuid, mis me Lotrimi observatooriumist enne taganemist kätte saime. Melo ja Ged sorteerisid nende hulgast materjali, mis võiksid kanda kasutuskõlblikku maagilist väge. Mina lehitsesin entsüklopeediat õeluse jumalustest ja nende jüngritest. Täheldasin midagi huvitavat: märk verisest mõõgast, mis esindas väärdunud kohtumõistjate sekti. Olin sarnast sümbolit märganud mitmel mõttetul lurjusel Tribori sopalinnas.
Me ei saanud rahus lugeda. Kõu mürises ja taevas keerlevad pilved kogunesid rajuks. Paistis, et Heilin pole ainuke, kelle vägi pööripäeval kasvab. Läbi pimeduse mürisesid eredad sähvakad, aga peale selle oli kõik mattunud hämarasse sompu. Olukord näis halb.
Järsku märkasime rauda riietatud sõjameest lähenemas. Kõlas veel kärakaid ja udust ilmus rohkem mehi. Õhk oli maagiast paks. Me polnud raskest lahingust surnumanajaga isegi taastunud. Proovisime koonduda, et ühiselt taanduda. Melo närv ei pidanud vastu ja ta silkas juba minema.
Enne kui jõudsin viimases hädas relva paljastada, kilas ülalt üksik päikesehelk ja valgustas lähenevat raudmeest. Ohkasin kergendatult ja tõstsin tervitades käed. Raudmees astus ligi ja seisatas. Vahetasime tervitusi. Need olid Heilini Hagijad. Meie templi eliitsõdurid. Kuuldus meie korraldatud vastuseisust observatooriumis tärkava väega oli nendeni jõudnud. Nad olid oodanud pööripäeva, et maagiavoogude tuultes meile appi saabuda.
Me ei raisanud aega. Selgitasime olukorda, kirjeldasime observatooriumi ehitust, vaidlesime rünnakutaktika üle. Meie jõud ei olnud mitte üksnes värskenenud, vaid kasvanud. Teist korda me saba jalge vahel tagasi tulla ei kavatsenud. Ühendatud väega tõusime uuesti künkaharjale, kus observatoorium seisis. Lasime sõjapasunal kaikuda ja pressisime peale.
Seekord olime tugevamad ja ka rünnak ise oli paremini planeeritud. Lahing polnud isegi raske. Õhtu saabudes likvideerisime veel vaid viimseid riismeid kooljate jõust. Loojanguks oli võit lõplik. Olime teinud, mida siia tegema tulime. Vahetu oht oli selleks korraks likvideeritud. Foriani hukk oli tasutud.
Oleme laagri püsti pannud ja jagame Hagijatega õhtusööki. Vestlesime enne lõkke ümber pikalt oma seiklustest ja vahetasime lugusid vapratest, keda praegu enam meie seas ei ole. Hagijatel on pooleli mitu sõda. Mitte ainult surnumanaja, vaid ka teiste ohtude vastu, kes meie maailmakorrale hammast ihuvad. Homme lähevad nad oma teed ja meie jätkame oma võitlust siin. Rahulolu võidu üle valdab mind üdini. Õiglus sai võidule.
Täna ei vaja ma uinumiseks joogilähkrit.
Heilini Hagijad ei karda kurja.
