Jõudsin just tagasi laagrisse. Mul on raskusi nende sõnade kirja panemisel. Olime hooletud ja maksime selle eest kõrget hinda. Tänane päev on hämar ja kurb. Lisaks kõigele on Ažatmere tumeda lähker tühjenemas. Kainus teeb mu silmadele haiget.
Meie sõjasalk on laagris järvesaarel. Järve ühel küljel oli vana Lotrimi kants, mida nimetati Surnumanaja observatooriumiks. Selle teisel küljel - koopad, mille sügavustes mühises ürgväe läte.
Lätet ümbritsevates koobastes on säilinud varemed erinevate rahvaste ehitistest, kes on püüdnud seda endale allutada. Need varemed purunesid suures osas viimses Lotrimi alistamiseks peetud lahingus kakssada aastat tagasi. Aga osa on alles. Oleme proovinud neid kaardistada, kuid käigud on päratud ja ohte täis. Lätet ennast pole raske leida. See on sissepääsu lähedal. Avar ruum, mille keskel mühisev ürgmaagia ühtaegu lummab ja hirmutab.
Meil ei kulunud kaua, et kahtlustele kinnitust leida. Lätte juures oli käidud ja observatooriumisse miski vägi end sisse seadnud. Lätte ümber püsis muiste ehitatud kaadervärk, mis võimaldas ürgmaagiat suunata ja manipuleerida, kuid keegi meist ei mõistnud, kuidas sellist seadet õigesti opereerida. Ettevaatlikult katsetades suutsime selle kaudu avada vaid erinevaid koopakäike.
Ühel järjekordsel eskpeditsioonipäeval jäin teistest kauem laagrisse põõnama, kuni osa seltskonda juba agaralt koopaid kaardistama suundus. Lõuna paiku kuulsin hädakisa. Võtsin laagrivalve kaasa ja suundusin kiirel sammul koobaste poole. Käigu ees nägin oma määrdunud ja veriseid kaaslasi hiiglaslikku Foriani vaevaliselt tassimas. "Aita teda ometi!" palus Melo kohe kui mind märkas.
Lasin Foriani pikali asetada. Tema haavad olid juba seotud, aga sellest ei piisanud. Verd mulksus sidemetest läbi. Raputasin sügavamatele haavadele veresoola ja pomisesin palveid Heilini poole. Kuid Forian oli juba külm. Minu tohterdused olid tulutud. Tema hing oli läinud.
Praegu oleme tagasi laagris. Salga moraal on olematu. Forian on langenud. Meie hiiglane. Ordu vägevaim sõdalane. Isegi Kressen on tasa. Me ei jää siia kauemaks. Forian väärib korralikumat matust, kui hüvastijätt Lotrimi koduõuel. Mehed juba pakivad laagrit kokku.
Ühel järjekordsel eskpeditsioonipäeval jäin teistest kauem laagrisse põõnama, kuni osa seltskonda juba agaralt koopaid kaardistama suundus. Lõuna paiku kuulsin hädakisa. Võtsin laagrivalve kaasa ja suundusin kiirel sammul koobaste poole. Käigu ees nägin oma määrdunud ja veriseid kaaslasi hiiglaslikku Foriani vaevaliselt tassimas. "Aita teda ometi!" palus Melo kohe kui mind märkas.
Lasin Foriani pikali asetada. Tema haavad olid juba seotud, aga sellest ei piisanud. Verd mulksus sidemetest läbi. Raputasin sügavamatele haavadele veresoola ja pomisesin palveid Heilini poole. Kuid Forian oli juba külm. Minu tohterdused olid tulutud. Tema hing oli läinud.
Praegu oleme tagasi laagris. Salga moraal on olematu. Forian on langenud. Meie hiiglane. Ordu vägevaim sõdalane. Isegi Kressen on tasa. Me ei jää siia kauemaks. Forian väärib korralikumat matust, kui hüvastijätt Lotrimi koduõuel. Mehed juba pakivad laagrit kokku.
Isegi tugevaim võib langeda. Kui ettevaatus ununeb, pole keegi surmajumal Mormekari eest kaitstud.
