Valmistusime ette ekspeditsiooniks lätte juurde. Korraldasime linna pealt vajalikku varustust ja kuulasime kõiki, kesl lätte kohta midagi rääkida teadsid. Pistsime oma nina isegi mustale turule ja seal sattusime peale kõhedale avastusele - kuritegelikke ahelaid pidi liikus lademetes Heilini kiriku varustust.
See polnud lihtsalt templist varastatud lauahõbe, vaid esemed, mis olid kaduma läinud lahingutes, mida pidasime Karukoolme ja Trollisilla goblinite vastu, kes, võin oma pea pakule panna, olid üles ärgitatud Surnumanaja enda poolt. See tähendas, et oli olemas mingisugune side Trollisilla pätimaailma ja Surnumanaja teenrite vahel. Pidime rohkem teada saama!
Ged korraldas meile kokkusaamise hangeldajaga. Maskeerisime end pahaaimamatuteks salakaubitsejateks ja suundusime Trollisilla kõige räpasemasse linnaossa, mida kohalikud kutsusid Sopalinnaks. Need olid tõelised slummid, kuhu linnavalvurid ise oma jalga sisse ei julgenud tõsta. Ei möödunud kuigi kaua, kui nägime esimest Sopalinna iseloomustavat vaadet. See oli mudas vedelev noormees, raskelt peksa saanud ja suremas, ja keegi siin ei vaadanud tema poole kaks korda. Pöörasin mehe külili ja tõin talle Heilini väega piisavalt tervist, et ta jaksaks koju roomata ja paraneda.
Kui me lõpuks Mõrakannu nimelisse mädanevasse kõrtsi jõudsime, kus prussakad mõdu sees ujusid ja paigalistuja võis rottidelt pureda saada, selgus, et siit saame alles juhised oma kontaktiga kohtumiseks. Lõpuks olime haisvas keldris, kus salakavala häälega räpane Villem meid vilavate silmadega jälgis. Tema kaup oli ehtne. Ged soovis, et oleksime kokku leppinud uue kohtumise veel suurema kaubavahetusega, sest too salakaval mees lubas tõepoolest, et saab vajadusel rohkemgi hankida, aga mina keeldusin andmast sellele närukaelale kasvõi mõttelist võimalust meie plaani läbi näha ja templi sõrmede vahelt läbi libiseda. Lasin Kressenil ja Forianil Villemi selili väänata. Kressen peksis teda kuni ta vait jäi. Siis toppisid nad Forianiga kahekesi mehe suurde kartulikotti, mille Forian üle õla viskas. Tõmbasime kapuutsid üle näo, võtsime oma ohvri ja saadud kauba ning kiirustasime Sopalinnast tulema.
Meid märgati. Selles polnud kahtlust. Kahe hambaga vanamees põrnitses meid viltusest aknapraost, paar kauplevat selli lõpetasid meid märgates jutu ja osutasid sõrmega suurele liikuvale kotile, mis Foriani õlal viskles. Aga mis iganes jama Sopalinn meile pähe võinuks valada, olime kiiremad ja jõudsime enne välja, kui kaupmehe kaaslased reageerida jõudsid.
Viisime närukaela templi keldrisse. Lukustasime ta kongi ja kuulasime üle. Nagu aimasime, oli ta vaid ettur allmaailma salakaubitsejate ringis. See nõudis vaeva, aga lõpuks panime tema tunnistuse põhjal kokku piinliku tõe. Forian ja Ged olid pärast Karukoolme lahingut ise langenud kaaslaste vara küla peal maha parseldanud. Nad ei taibanud seda mulle mainida ega ka kahtlustada, et sama kraam võiks salakaubana Triborisse jõuda.
Lõpetasime uurimise ja rohkem sellest ei rääkinud.
See polnud lihtsalt templist varastatud lauahõbe, vaid esemed, mis olid kaduma läinud lahingutes, mida pidasime Karukoolme ja Trollisilla goblinite vastu, kes, võin oma pea pakule panna, olid üles ärgitatud Surnumanaja enda poolt. See tähendas, et oli olemas mingisugune side Trollisilla pätimaailma ja Surnumanaja teenrite vahel. Pidime rohkem teada saama!
Ged korraldas meile kokkusaamise hangeldajaga. Maskeerisime end pahaaimamatuteks salakaubitsejateks ja suundusime Trollisilla kõige räpasemasse linnaossa, mida kohalikud kutsusid Sopalinnaks. Need olid tõelised slummid, kuhu linnavalvurid ise oma jalga sisse ei julgenud tõsta. Ei möödunud kuigi kaua, kui nägime esimest Sopalinna iseloomustavat vaadet. See oli mudas vedelev noormees, raskelt peksa saanud ja suremas, ja keegi siin ei vaadanud tema poole kaks korda. Pöörasin mehe külili ja tõin talle Heilini väega piisavalt tervist, et ta jaksaks koju roomata ja paraneda.
Kui me lõpuks Mõrakannu nimelisse mädanevasse kõrtsi jõudsime, kus prussakad mõdu sees ujusid ja paigalistuja võis rottidelt pureda saada, selgus, et siit saame alles juhised oma kontaktiga kohtumiseks. Lõpuks olime haisvas keldris, kus salakavala häälega räpane Villem meid vilavate silmadega jälgis. Tema kaup oli ehtne. Ged soovis, et oleksime kokku leppinud uue kohtumise veel suurema kaubavahetusega, sest too salakaval mees lubas tõepoolest, et saab vajadusel rohkemgi hankida, aga mina keeldusin andmast sellele närukaelale kasvõi mõttelist võimalust meie plaani läbi näha ja templi sõrmede vahelt läbi libiseda. Lasin Kressenil ja Forianil Villemi selili väänata. Kressen peksis teda kuni ta vait jäi. Siis toppisid nad Forianiga kahekesi mehe suurde kartulikotti, mille Forian üle õla viskas. Tõmbasime kapuutsid üle näo, võtsime oma ohvri ja saadud kauba ning kiirustasime Sopalinnast tulema.
Meid märgati. Selles polnud kahtlust. Kahe hambaga vanamees põrnitses meid viltusest aknapraost, paar kauplevat selli lõpetasid meid märgates jutu ja osutasid sõrmega suurele liikuvale kotile, mis Foriani õlal viskles. Aga mis iganes jama Sopalinn meile pähe võinuks valada, olime kiiremad ja jõudsime enne välja, kui kaupmehe kaaslased reageerida jõudsid.
Viisime närukaela templi keldrisse. Lukustasime ta kongi ja kuulasime üle. Nagu aimasime, oli ta vaid ettur allmaailma salakaubitsejate ringis. See nõudis vaeva, aga lõpuks panime tema tunnistuse põhjal kokku piinliku tõe. Forian ja Ged olid pärast Karukoolme lahingut ise langenud kaaslaste vara küla peal maha parseldanud. Nad ei taibanud seda mulle mainida ega ka kahtlustada, et sama kraam võiks salakaubana Triborisse jõuda.
Lõpetasime uurimise ja rohkem sellest ei rääkinud.
Meie selts ja sõpruskond. Alates vasakult mina (Hars), Melo (ja tema ustav Käpp), Forian ja Ged. Kressen oli poseerimiseks liiga purjus.
