Teel Triborisse

Teekond Triborisse möödus pideva ohu varjus. Kuigi me ei näinud surnumanajat ega tema teenreid ihusilmaga, oli põhjale langenud pimedust tunda kõikjal. Kord oli see ebaloomulik udu, mis mattis tee, mida pidi rändasime. Teinekord kohutavad rongad, kes meid parvena ümbritsesid ja ähvardavalt jälgisid.

Me ei olnud Triborist enam kaugel, kui asjaolud sundisid meid siiski relvi tõmbama. See oli pisike räämas küla nimega Kurisuu. Pealtnäha polnud siin midagi erinevat Trollisillast ega tosinast teisest sopasest kolkast, mida teel Triborisse läbisime. Üsna kiiresti saime aga selgeks, et Kurisuud kummitab ebaharilik häda.

Siin oli üks külamees, kes ärkas hommikul veidrate hammustusjälgedega kaelal, õde tema kõrval surnud. Suundusime talli, kus sündmus oli aset leidnud ja otsustasime veeta seal öö, et näha, millise koletise pimedus välja meelitab. Me ei pidanud kaua ootama. Väiksema koera suurused nahkhiired oleksid võinud meilegi saatuslikuks saada, kui me poleks ööseks valvet välja pannud. Üks neist jõudis une pealt Kressenit pureda, kes sedamaid sügavale unemaailma kadus ja terve tunni jooksul enam jalgu alla ei saanud.

Kui olime esimesed ööolendid vagaseks teinud, võtsime oma ratsud ja suundusime padrikusse teisi otsima. Olime juba alla vandumas kui me nad leidsime. Aga mitte kõigest käputäie, vaid terve parve, kes maapõuest meie lähenemise peale õhku tõusid ja verenäljastelt meie peale laskusid.

Hirmul oma elude pärast pöörasime oma ratsud ringi ja kihutasime tuhatnelja tagasi küla suunas, hord vampiirnahkhiiri meile kuklasse hingamas. Me lootsime, et nad lõpetavad jälitamise, kui koiduvalgus särama lööb, aga nad olid tugevamad kui arvasime. Niipea kui küla oli kuuldekauguses tõstsime hädakisa ja kihutasime mehi relvadele. Minutite jooksul olid sõjamehed postidel ja mitte hetkegi hiljem vuhisesid üle külapiiri tontlikud nahkhiired.

Koos vahimeeste abiga lasime enamuse neist taevast alla. Vaid paar pääses põgenema ja nagu Forian neile rusikaga vehkides järele röökis, teadsime me, kus nad elavad. Ajasime mehed rännakusse ja suundusime uuesti laande. Jõudsime künkani, kust olime näinud vaenlast lendu tõusmas. Vaikselt hiilides otsisime üles käigud, mis künka südamesse viisid. Ummistasime neist kõik peale ühe ja panime viimase äärde põlema paksult suitseva lõkke. Paari tunniga olid värdjad lämbunud.

Puhkasime Kurisuus vahelejäänud ööst ja jätkasime järgmisel päeval rännakut. Tribor ei olnud enam kaugel.

Kurisuu nahkhiired olid nii suured, et võtsid elu mitmelt täiskasvanud inimeselt.