Tribor

Hommik oli selge. Linn tervitas meid tohutute kivimüüride ja Aimara kiriku taevatuledes kiirgava torniga. Tänavad kihisesid argielu saginast. Mäletan, et ootasin Daultonist tuttavat lehka, aga linnahais oli vaevu aimatav. Vahest polegi külm kliima üdini halb. Sopasest pööblist ei tulnud puudu, aga esimest korda paistis sekka ka viisakaid inimesi. See kehv linnake on siinmail tsivilisatsiooni pärl.

Seal me siis olime. Seljataga pikk rännak, pinevad seiklused ja verised taplused. Hoolimata kõigist takistustest olime päral. Tribor.

Järgmised päevad möödusid linna peal asjatoimetusi ajades. Levitasime enda nime, soetasime tutvusi ja kuulasime maad Surnumanaja tegemiste kohta. Nende päevade tipphetkeks oli Südamesõprade ordu või nagu Ged meid ametlikult ristis, Suure Heilini Armust Õiglaselt Leegitseva ja Põletava Südame Sõprade Ordu, ametlik asutamine. Meie ordu kandis ette Suure Koja templile, keda juhtis hetkel Isa Orviin. Meie ordu eesmärk - likvideerida surnumanaja.

Keegi ei määranud Suure Koja pealikuks is Orviini. Selleks pidi saama Timas. Aga Timast polnud. Ega ka talle järgmist. Nii paljud meie templivendadest olid rännakul hukka saanud, et isa Orviin leidis end eneselegi üllatuseks kõrgeimana ellujääjat seast. Ta ei ole mees, keda pimesi usaldada, aga ta saab tööga hakkama. Ta on karm ja valmis kasutama kõiki vahendeid, et oma eesmärke täita. Seda suhtumist on meil vaja.

Surnumanaja tegemistest piirkonnas leidus nii mõnigi juhtlõng. Tribori surnuaiast oli juba kuude kaupa varastatud surnukehade juppe. Kaugele loodesse jäävas muistes Kiraži linna varemetes, kus Surnumanaja omal ajal halastamtult päkapikke rappis, oli täheldatud elumärke. Aga kõige murettekitavam oli see, mis puutus lättesse. 

Kui Sa ei tea, mis on läte, siis luba seletan seda nii nagu mina temast aru olen saanud. 

Kogu ilmalik maagia, nii nagu me seda teame, pärineb loodusest endast. Maagiat on igas kivis ja igas puus, igas elavas olendis ja isegi peotäies mullas. Kuid see on korrapäratu. Maag, kes lausub loitsu, vorbib sõnade ja mõtete jõuga metsikut maagiat millekski konkreetseks. Räägitakse, et enne inimeste tulekut vohas maagia nii võimsalt, et igaüks võis seda näha ja tunda. Nende juttude järgi on praegune nõiavägi armetu vari sellest, mis oli maagia muiste. Haldjad süüdistavad hääbumises inimesi, kes loodusega harmoonias elamise asemel seda omakasupüüdlikult kurnavad.

Kuigi maagilist ürgenergiat leidub kõikjal, ei tähenda see, et teda oleks kõikjal võrdselt. Maagia voolab läbi ilma, rajades sooni ja valgudes soppidesse. Lihtne inimene võib kujutleda seda kui jõgede võrgustikku, mida maagiavõõras isik ei näe ega tunne, kuid mis ometi meid kõiki mõjutab. Ja justnagu jõed saavad alguse allikatest, voogab ka maagiat meie maailma lätetest.

Üks sellistest lätetest paikneb Triborile lähedal. Kõigest mõne päeva teekonna kaugusel. Surnumanaja, inimnimega Leitrik, suutis omal ajal tolle lätte endale allutada. Kuigi ta polnud ajaloos esimene ega viimane nõid, kes otse allikast voogavat ürgväge vorpida suutis, kuulus ta sellega siiski väheste vägevate hulka.

Kui Heilini pühasõdalased Flareejani juhtimisel Surnumanaja sajandeid tagasi tapsid, ei saanud nad puhtaks lätet ja otsustasid selle asemel ligipääsu pitseerida. Praegu oli meil alust kahtlustada, et need pitseeringud on kas maha kulumas või saboteeritud.

Meie jaoks ei olnud siin küsimust. Keegi pidi minema ja olukorra lätte juures oma silmaga üle vaatama.

Oli hea taas tsivilisatsiooni kogeda. Isegi kui see tsvilisatsioon oli Tribor.

Teel Triborisse

Teekond Triborisse möödus pideva ohu varjus. Kuigi me ei näinud surnumanajat ega tema teenreid ihusilmaga, oli põhjale langenud pimedust tunda kõikjal. Kord oli see ebaloomulik udu, mis mattis tee, mida pidi rändasime. Teinekord kohutavad rongad, kes meid parvena ümbritsesid ja ähvardavalt jälgisid.

Me ei olnud Triborist enam kaugel, kui asjaolud sundisid meid siiski relvi tõmbama. See oli pisike räämas küla nimega Kurisuu. Pealtnäha polnud siin midagi erinevat Trollisillast ega tosinast teisest sopasest kolkast, mida teel Triborisse läbisime. Üsna kiiresti saime aga selgeks, et Kurisuud kummitab ebaharilik häda.

Siin oli üks külamees, kes ärkas hommikul veidrate hammustusjälgedega kaelal, õde tema kõrval surnud. Suundusime talli, kus sündmus oli aset leidnud ja otsustasime veeta seal öö, et näha, millise koletise pimedus välja meelitab. Me ei pidanud kaua ootama. Väiksema koera suurused nahkhiired oleksid võinud meilegi saatuslikuks saada, kui me poleks ööseks valvet välja pannud. Üks neist jõudis une pealt Kressenit pureda, kes sedamaid sügavale unemaailma kadus ja terve tunni jooksul enam jalgu alla ei saanud.

Kui olime esimesed ööolendid vagaseks teinud, võtsime oma ratsud ja suundusime padrikusse teisi otsima. Olime juba alla vandumas kui me nad leidsime. Aga mitte kõigest käputäie, vaid terve parve, kes maapõuest meie lähenemise peale õhku tõusid ja verenäljastelt meie peale laskusid.

Hirmul oma elude pärast pöörasime oma ratsud ringi ja kihutasime tuhatnelja tagasi küla suunas, hord vampiirnahkhiiri meile kuklasse hingamas. Me lootsime, et nad lõpetavad jälitamise, kui koiduvalgus särama lööb, aga nad olid tugevamad kui arvasime. Niipea kui küla oli kuuldekauguses tõstsime hädakisa ja kihutasime mehi relvadele. Minutite jooksul olid sõjamehed postidel ja mitte hetkegi hiljem vuhisesid üle külapiiri tontlikud nahkhiired.

Koos vahimeeste abiga lasime enamuse neist taevast alla. Vaid paar pääses põgenema ja nagu Forian neile rusikaga vehkides järele röökis, teadsime me, kus nad elavad. Ajasime mehed rännakusse ja suundusime uuesti laande. Jõudsime künkani, kust olime näinud vaenlast lendu tõusmas. Vaikselt hiilides otsisime üles käigud, mis künka südamesse viisid. Ummistasime neist kõik peale ühe ja panime viimase äärde põlema paksult suitseva lõkke. Paari tunniga olid värdjad lämbunud.

Puhkasime Kurisuus vahelejäänud ööst ja jätkasime järgmisel päeval rännakut. Tribor ei olnud enam kaugel.

Kurisuu nahkhiired olid nii suured, et võtsid elu mitmelt täiskasvanud inimeselt.