Hommik oli selge. Linn tervitas meid tohutute kivimüüride ja Aimara kiriku taevatuledes
kiirgava torniga. Tänavad kihisesid argielu saginast. Mäletan, et ootasin Daultonist tuttavat lehka, aga linnahais oli vaevu aimatav. Vahest polegi külm kliima üdini halb. Sopasest pööblist ei tulnud puudu, aga esimest korda paistis sekka ka viisakaid inimesi. See kehv linnake on siinmail tsivilisatsiooni pärl.
Seal me siis olime. Seljataga pikk rännak, pinevad seiklused ja verised taplused. Hoolimata kõigist takistustest olime päral. Tribor.
Seal me siis olime. Seljataga pikk rännak, pinevad seiklused ja verised taplused. Hoolimata kõigist takistustest olime päral. Tribor.
Järgmised päevad möödusid linna
peal asjatoimetusi ajades. Levitasime enda nime, soetasime tutvusi ja kuulasime
maad Surnumanaja tegemiste kohta. Nende päevade tipphetkeks oli Südamesõprade ordu
või nagu Ged meid ametlikult ristis, Suure Heilini Armust Õiglaselt Leegitseva
ja Põletava Südame Sõprade Ordu, ametlik asutamine. Meie ordu kandis ette Suure Koja templile, keda juhtis hetkel Isa Orviin. Meie ordu eesmärk - likvideerida surnumanaja.
Keegi ei määranud Suure Koja pealikuks is Orviini. Selleks pidi saama Timas. Aga Timast polnud. Ega ka talle järgmist. Nii paljud meie templivendadest olid rännakul hukka saanud, et isa Orviin leidis end eneselegi üllatuseks
kõrgeimana ellujääjat seast. Ta ei ole mees, keda pimesi usaldada, aga ta saab tööga hakkama. Ta on karm ja valmis kasutama kõiki vahendeid, et oma eesmärke täita. Seda suhtumist on meil vaja.
Surnumanaja tegemistest piirkonnas leidus nii mõnigi juhtlõng. Tribori surnuaiast oli juba kuude kaupa varastatud surnukehade juppe. Kaugele loodesse jäävas muistes Kiraži linna varemetes, kus Surnumanaja omal ajal halastamtult päkapikke rappis, oli täheldatud elumärke. Aga kõige murettekitavam oli see, mis puutus lättesse.
Surnumanaja tegemistest piirkonnas leidus nii mõnigi juhtlõng. Tribori surnuaiast oli juba kuude kaupa varastatud surnukehade juppe. Kaugele loodesse jäävas muistes Kiraži linna varemetes, kus Surnumanaja omal ajal halastamtult päkapikke rappis, oli täheldatud elumärke. Aga kõige murettekitavam oli see, mis puutus lättesse.
Kui Sa ei tea, mis on läte, siis luba seletan seda nii nagu mina temast aru olen saanud.
Kogu ilmalik maagia, nii nagu me seda teame, pärineb loodusest endast. Maagiat on igas kivis ja igas puus, igas elavas olendis ja isegi peotäies mullas. Kuid see on korrapäratu. Maag, kes lausub loitsu, vorbib sõnade ja mõtete jõuga metsikut maagiat millekski konkreetseks. Räägitakse, et enne inimeste tulekut vohas maagia nii võimsalt, et igaüks võis seda näha ja tunda. Nende juttude järgi on praegune nõiavägi armetu vari sellest, mis oli maagia muiste. Haldjad süüdistavad hääbumises inimesi, kes loodusega harmoonias elamise asemel seda omakasupüüdlikult kurnavad.
Kuigi maagilist ürgenergiat leidub kõikjal, ei tähenda see, et teda oleks kõikjal võrdselt. Maagia voolab läbi ilma, rajades sooni ja valgudes soppidesse. Lihtne inimene võib kujutleda seda kui jõgede võrgustikku, mida maagiavõõras isik ei näe ega tunne, kuid mis ometi meid kõiki mõjutab. Ja justnagu jõed saavad alguse allikatest, voogab ka maagiat meie maailma lätetest.
Üks sellistest lätetest paikneb Triborile lähedal. Kõigest mõne päeva teekonna kaugusel. Surnumanaja, inimnimega Leitrik, suutis omal ajal tolle lätte endale allutada. Kuigi ta polnud ajaloos esimene ega viimane nõid, kes otse allikast voogavat ürgväge vorpida suutis, kuulus ta sellega siiski väheste vägevate hulka.
Kui Heilini pühasõdalased Flareejani juhtimisel Surnumanaja sajandeid tagasi tapsid, ei saanud nad puhtaks lätet ja otsustasid selle asemel ligipääsu pitseerida. Praegu oli meil alust kahtlustada, et need pitseeringud on kas maha kulumas või saboteeritud.
Meie jaoks ei olnud siin küsimust. Keegi pidi minema ja olukorra lätte juures oma silmaga üle vaatama.
Kuigi maagilist ürgenergiat leidub kõikjal, ei tähenda see, et teda oleks kõikjal võrdselt. Maagia voolab läbi ilma, rajades sooni ja valgudes soppidesse. Lihtne inimene võib kujutleda seda kui jõgede võrgustikku, mida maagiavõõras isik ei näe ega tunne, kuid mis ometi meid kõiki mõjutab. Ja justnagu jõed saavad alguse allikatest, voogab ka maagiat meie maailma lätetest.
Üks sellistest lätetest paikneb Triborile lähedal. Kõigest mõne päeva teekonna kaugusel. Surnumanaja, inimnimega Leitrik, suutis omal ajal tolle lätte endale allutada. Kuigi ta polnud ajaloos esimene ega viimane nõid, kes otse allikast voogavat ürgväge vorpida suutis, kuulus ta sellega siiski väheste vägevate hulka.
Kui Heilini pühasõdalased Flareejani juhtimisel Surnumanaja sajandeid tagasi tapsid, ei saanud nad puhtaks lätet ja otsustasid selle asemel ligipääsu pitseerida. Praegu oli meil alust kahtlustada, et need pitseeringud on kas maha kulumas või saboteeritud.
Meie jaoks ei olnud siin küsimust. Keegi pidi minema ja olukorra lätte juures oma silmaga üle vaatama.
Oli hea taas tsivilisatsiooni kogeda. Isegi kui see tsvilisatsioon oli Tribor.