Ootamatu hukk

Kui karavan Trollisillale jõudis, jäin mina Foriani, Kresseni, Melo, Ritzi ja Gediga maha. Sain templist käsu koguda paar nädalat teavet Timase kohta ja teha katseid tema leidmiseks. Seejärel pidin karavanile Triborisse järgnema.

Ma ei pidanud Timase leidmist teostatavaks ning keskendusin hoopis Kursoni mõisa ümberehitamisele Heilini templiks. Keldrit põhjalikult läbi kammides sattusime peale häirivale avastusele. Peidetud salaruumis oli altar kurjadele jõududele ja mitmed rituaalsed riistad, mis viitasid kurja teenivale kogenud vaimulikule. Võin mürki võtta, et Kurson ise siin riitusi läbi ei viinud. Mees oli selleks liiga lihtne. Aga kellega ja miks võis ta kokku mängida?

Olime oma kambaga selleks hetkeks läbi teinud nii mõndagi. Kedagi meist ei jätnud pimeduse naasev vägi külmaks. Otsustasime rajada oma vennaskonna. Lähtuvalt Flareejani Südame päästmisest võtsime vennaskonna nimeks Südamesõbrad.

Olin kohustatud templi poolt nimetatud aja jooksul Trollisillal ootama ja Timast otsima. Tegelikkuses täitsin oma päevi rätsepa, sepa ja talumeestega mõisa ümberehitust ja ülalpidamist arutamas. Minu Trollisillal kinnipidamise aeg hakkas lõppema, kui selgus, et külas on algamas suur laat. Minu kaaslastel oli laada peal mitmeid plaane täide viia. Kuna laada lõppedes oli ühtlasi hea tõenäosus liituda mõne suurema karavaniga, et üheskoos ja turvaliselt Triborisse liikuda, pidin veel mõne aja oma saapaid Trollisilla sopastel tänavatel uputama.

Kasutasime laata, et leida lubatud jüngrid Leitrikule ja tema Šalimirikummardajatele. Ühtlasi kogusime infot Timase kohta - ehk oli mõni laadale tulnud metslane või kaugema küla elanik kirjeldusele vastavat meest kohanud. Esimestel laadapäevadel ei kohanud me kedagi, kes asjast teadnuks, kuid siis tuli meieni üks Hundiklanni mees nimega Ööjooksja.

Ööjooksja ütles, et Timas on goblinite käes vangis ja ta teab kuskohas. Tasu eest oli ta valmis meid sinna juhatama. Hetkegi kaotamata ajasime Südamesõbrad kokku ja võtsime küla pealt veel paar meest kampa. Relvistusime ja asusime teele. Ööjooksja võttis samuti paar klannikaaslast ühes. Goblinite laagripaik pidi olema päevatee kaugusele jäävates kivivaremetes.

Jõudsime kohale napilt enne õhtu hakku. Luurajad liikusid ees ja põhivägi järel. Varemete maapealne osa oli elutegevusest tühi. Goblinid pidid olema keldris. Siin jäid hundiklanni omad meist maha. Neil polnud mingit soovi võõra rüütli eest oma elu kaalule panna. Ülejäänutega pressisime kitsast trepist alla keldrisügavusse.

KRAHH, langes võre meie seljatagant kinni. Hundiklanni omad pistsid rõõmust ulguma ja meie üle parastavalt naerma. "Noh mullasonkijad," norisid nad meid, "mis te nüüd peale hakkate?". Kohalikud metslasklannid olid alatasa tsiviliseeritud rahvaga tülis ja need klutid olid otsustanud oma viha meie peal välja valada. Ei aidanud kurjad ega sõbralikud sõnad. Barbarinärud loopisid trepist alla hiiglaslikke kive, kuni võreni päikesevalgustki ei ulatanud. Olime lõksus.

Leppisime, et võrest enam välja ei pääse ja hakkasime rändama sügavamale lossialustesse käikudesse. Ritz liikus ees ja tegi kahjutuks lõkse, mis olid siia pandud kas Hundiklanni meeste poolt või säilinud läbi sajandite, ajast mil siinsetes varemetes veel elu kees. Kui välja jätta üks kriimustus, õnnestus Ritzil lõksud mängeldes kahjutuks teha. 

Olime laskunud sügavale maapõue, kui Ritz meist maha hakkas jääma. "Ritz?" küsis tema kõrval seisnud sõjasulane. Ritz hõõrus enda kriimustatud näppu, vaatas talle otsa ja kukkus kokku. Tõttasin pikali vajunud kaaslase juurde ja hakkasin teda ravima. Hoolimata kõigist minu oskustest ja palvetest Heilini poole, osutus lõksust pärit mürk aga liiga tugevaks. Minutid hiljem oli Ritz jumalate juures.

Surm polnud mulle võõras. Olin mitmeid kordi kogenud, kui ootamatult see inimesi külastab. Paraku ei muuda ka sada sellist kogemust sõbra kaotust kergemaks. Melo hakkas sealsamas pisaraid valama. Foriani nägu läks varju. Kressen pomises midagi kibestunut enda habemesse. Gedi üle võttis võimust halvav ehmatus. Kuni selle hetkeni ei pidanud me Hundiklanni tegu rohkem kui sigaduseks. Nüüd oli meie vahel veri voolama lastud. 

Mässisime Ritzi riiete vahele pambuks ja pressisime sügavamale käikudesse. Kui me sügavamal keldrikoobastes nahkhiiri kohtasime, andis see meile esimese lootuskiire. Õhtupimeduseks leidsime väljapääsu läbi karstiaugu, mille põhi koobasteni ulatus. Veetsime öö varemetes, kuigi und leidis vaevalt meist keegi.

Järgmisel päeval jõudsime leinast morjendatuna tagasi Trollisillale. Hundiklanni liikmeid leidsime küll, kuid Ööjooksjat nad välja ei andnud ja vastavalt laadarahule ei saanud me nende vastu midagi ette võtta. Meile tehtud häda oli aset leidnud väljaspool küla, kus rahuseadused ei kehti. Lihtne oleks olnud oma viha hõimu peale valada, kuid teadsin, et Hundiklann on tohutu ja paari huligaani eksimused ei tohi kaasa tuua sõda kogu ülejäänud hõimuga. Isegi kui nad oma vendi õiglase karistuse eest varjasid.

Pärast lahingut Kursoniga ja taplust goblinite väega, kus vaenlaste seas marssis hiiglaslik konndeemon, sai Ritzile saatuslikuks mürk ja kriimustus sõrmel. Olime kaotanud sõbra ja karistada polnud kedagi.  Ei maksa iial loota, et elu õiglane oleks. Matsime ta väärilise lahkumisrituaali ja Gedi lauldud lugulaulude saatel. Kõik elud, mis põhi meilt seni nõudnud oli, läks Ritzi kaotus mulle hinge kõige enam. 

Laada lõppedes võtsime koos kaubakaravaniga suuna Triborisse. Põhjamaid on haaramas vari ja kui keegi selle täit ulatust mõistab, on see Suure Koja tempel Triboris. Võitlus surnumanajaga ei saanud tulla lihtne ja Ritzi kaotus oli arvatavasti vaid algus.

Ritzi matused. Trollisillast sai selle rännumehe viimne kodu.