Karukoolme lahing

Minu tähistamine võidu üle venis pikale. Kui kaineks sain, olid kohalikud juba tüki aja eest argiellu naasnud ja pajatused möödunud lahingust asendunud muredega peagisaabuva kevadkülvi üle. 

Olime otsustanud Kursoni mõisa Heilini templiks ümber ehitada. Esialgu jäi see kaugele tulevikka ja käesoleval hetkel kasutasime seda lihtsalt oma koduna. Lonkasin ennelõunasel ajal mõisa õue pidi kaevu poole, pea lõhkumas viisil, mis pani mind kahtlustama, kas mitte mõni Kursoni omadest mulle lahingus siiski obadust polnud andnud, kui kuulsin ärevaid hääli mõisaväravaile kärmelt lähenemas.

"Isa Hars, kiiresti!" hõikas üle värava kiiganud lõõtsutav määrdunud riietus nooruk. Kurnatud ratsu oli külla toonud teadvuseta ja raskelt haavatud Heilini preestri! Ehmatus lõi peavalu tahaplaanile. Kärkisin kõrvalviibijad raviruumi ette valmistama ja hakkasin oma parimate võimete järgi preestrile ravimist korraldama. Hoolimata tema nägu katnud sopast ja kahvatust ilmest tundsin ta ära juba esimestel hetkedel. Isa Orviin oli preester Daultonist ja üks juhtivatest templivendadest meie lähetuses.

Sonimise keskelt sain aru üksikuid fraase. Nagu teadsin, oli meid saadetud Daultonist Triborisse, et taasavada sealne Suure Koja tempel. Koos templi avamisega pidime Tribori templisse tooma reliikvia nimega Flareejani Süda. Flareejan oli sajandeid tagasi elanud Heilini rüütel, kes alistas siinsed maad enda võimule allutanud Surnumanaja. Trollisillal kuuldud juttude põhjal on vana kurjus taas pead tõstmas ja muistsete varemetes on ööpimeduses näha tulesid vilkumas. Vaevalt, et püha templi taasavamine juhuslikult praegusele ajale sattus.

Isa Orviini palavikulisest soigumisest mõistsin, et möödarääkimise tõttu oli Flareejani Südamega meile maad mööda vastu tuldud ja Trollisillalt juba lõunasse möödutud. Timas oli koos ellujääjatega läinud Südant ära tooma. Temaga liitusid abiväed Triborist. Süda saadi kätte ja oldi naasmas Trollisilla poole, kui siit umbes päeva tee jagu lõunasse toimus varitsus. Isa Orviin pääses napilt põgenema, teiste saatus oli teadmata.

See oli kohutav uudis. Alates sellest hetkest polnud Surnumanaja naasmine enam külameeste hirmujutt metsas kaikuvatest tondihäältest, vaid reaalne vägi, mis töötas templi vastu jõuliselt ja organiseeritult.

Andsin juhtimise Foriani kättesse, kes koos Melo, Ritzi, Gedi ja Kresseniga lõunasse kappas. Meie kamp läks, aga mina jäin maha. Keegi peab isa Orviini eest hoolt kandma ja külas teist ravitsejat ei olnud.

Mitu päeva tundsin templivenna pärast sügavat muret, kuni lõpuks oli selge, et pühaisa jääb elama. Umbes sel ajal sain kirja Karukoolmest. Karukoolme oli küla lõuna pool ja sõbrad olid seal Foriani juhtimisel kanna maha vajutanud. Nad teavitasid, et valmistuvad vastu võtma vaenuvägede uut rünnakut ja palusid misiganes võimalikke abivägesid. 

Kuna Orviin oli paranemas, oli minu koht sellel hämaral hetkel sõprade kõrval ja mitte Trollisillal. Võtsin kõrtsmikult nii palju mehi, kui ta anda raatsis. Panime valmis hobused ja kihutasime lõunasse.

Jäime hiljaks. Kui kohale jõudsime, kandis Karukoolme küla eksimatuid märke üle käinud lahingurajust. Hoolimata meie hilinemisest olid meie omad aga lahingus peale jäänud ja vaenlase tagasi löönud. Ratsutasin läbi nooltest turritavast puuväravast ja nägin õuel Foriani koos teistega. Ronisin sadulast ja surusin sõpradel kätt. Kahetsesin, et polnud saanud nende kõrval seista, kui vaenlane neljast suunast peale pressis, kuid vähemalt oli Heilin neile võidu andnud. 

Mind juhatati küla keskel laiuvasse kõrtsi ja sealt edasi tagasaali. Seal see seisis. Ruumi keskel läikis uhke sõjakoot. Relv, millega Flareejan kukutas Surnumanaja. Relv, mis oli mu kaaslastele toonud võidu Karukoolme lahingus. Flareejani Süda. 

Kuigi oht oli praeguseks möödas, polnud lahing möödunud kaotusteta. Varitsuse käigus oli Timas kadunuks jäänud. Tema surnukeha polnud leitud, seega polnud lootus maha maetud. Aga üksinda jäisel põhjamaal, ümbritsetuna goblinite sõjasalkadest ja pimedusest, kus tärkamas kooljaisanda jõud.. lootus veel kunagi Timast kohata polnud just selline, mis ärevusega öösel mu und eemal hoidnuks. 

Kuni sõjamehed möödunud lahingust kosusid, käisime kaaslastega luureretkel ja rüüstasime sisse-välja taktikaga üht tagasilöödud gobliniarmee laagrit, mis põhiväest eraldi seisis. Naasime paremas seisus Karukoolmele ja valmistusime ülejäänud karavaniga põhja poole liikuma.

Templikaravani rünnanud vägi ei koosnenud mitte ainult goblinitest, vaid ka kohutavats konndeemonist, mille visandasin siia kaaslaste kirjelduste põhjal.