Ootamatu hukk

Kui karavan Trollisillale jõudis, jäin mina Foriani, Kresseni, Melo, Ritzi ja Gediga maha. Sain templist käsu koguda paar nädalat teavet Timase kohta ja teha katseid tema leidmiseks. Seejärel pidin karavanile Triborisse järgnema.

Ma ei pidanud Timase leidmist teostatavaks ning keskendusin hoopis Kursoni mõisa ümberehitamisele Heilini templiks. Keldrit põhjalikult läbi kammides sattusime peale häirivale avastusele. Peidetud salaruumis oli altar kurjadele jõududele ja mitmed rituaalsed riistad, mis viitasid kurja teenivale kogenud vaimulikule. Võin mürki võtta, et Kurson ise siin riitusi läbi ei viinud. Mees oli selleks liiga lihtne. Aga kellega ja miks võis ta kokku mängida?

Olime oma kambaga selleks hetkeks läbi teinud nii mõndagi. Kedagi meist ei jätnud pimeduse naasev vägi külmaks. Otsustasime rajada oma vennaskonna. Lähtuvalt Flareejani Südame päästmisest võtsime vennaskonna nimeks Südamesõbrad.

Olin kohustatud templi poolt nimetatud aja jooksul Trollisillal ootama ja Timast otsima. Tegelikkuses täitsin oma päevi rätsepa, sepa ja talumeestega mõisa ümberehitust ja ülalpidamist arutamas. Minu Trollisillal kinnipidamise aeg hakkas lõppema, kui selgus, et külas on algamas suur laat. Minu kaaslastel oli laada peal mitmeid plaane täide viia. Kuna laada lõppedes oli ühtlasi hea tõenäosus liituda mõne suurema karavaniga, et üheskoos ja turvaliselt Triborisse liikuda, pidin veel mõne aja oma saapaid Trollisilla sopastel tänavatel uputama.

Kasutasime laata, et leida lubatud jüngrid Leitrikule ja tema Šalimirikummardajatele. Ühtlasi kogusime infot Timase kohta - ehk oli mõni laadale tulnud metslane või kaugema küla elanik kirjeldusele vastavat meest kohanud. Esimestel laadapäevadel ei kohanud me kedagi, kes asjast teadnuks, kuid siis tuli meieni üks Hundiklanni mees nimega Ööjooksja.

Ööjooksja ütles, et Timas on goblinite käes vangis ja ta teab kuskohas. Tasu eest oli ta valmis meid sinna juhatama. Hetkegi kaotamata ajasime Südamesõbrad kokku ja võtsime küla pealt veel paar meest kampa. Relvistusime ja asusime teele. Ööjooksja võttis samuti paar klannikaaslast ühes. Goblinite laagripaik pidi olema päevatee kaugusele jäävates kivivaremetes.

Jõudsime kohale napilt enne õhtu hakku. Luurajad liikusid ees ja põhivägi järel. Varemete maapealne osa oli elutegevusest tühi. Goblinid pidid olema keldris. Siin jäid hundiklanni omad meist maha. Neil polnud mingit soovi võõra rüütli eest oma elu kaalule panna. Ülejäänutega pressisime kitsast trepist alla keldrisügavusse.

KRAHH, langes võre meie seljatagant kinni. Hundiklanni omad pistsid rõõmust ulguma ja meie üle parastavalt naerma. "Noh mullasonkijad," norisid nad meid, "mis te nüüd peale hakkate?". Kohalikud metslasklannid olid alatasa tsiviliseeritud rahvaga tülis ja need klutid olid otsustanud oma viha meie peal välja valada. Ei aidanud kurjad ega sõbralikud sõnad. Barbarinärud loopisid trepist alla hiiglaslikke kive, kuni võreni päikesevalgustki ei ulatanud. Olime lõksus.

Leppisime, et võrest enam välja ei pääse ja hakkasime rändama sügavamale lossialustesse käikudesse. Ritz liikus ees ja tegi kahjutuks lõkse, mis olid siia pandud kas Hundiklanni meeste poolt või säilinud läbi sajandite, ajast mil siinsetes varemetes veel elu kees. Kui välja jätta üks kriimustus, õnnestus Ritzil lõksud mängeldes kahjutuks teha. 

Olime laskunud sügavale maapõue, kui Ritz meist maha hakkas jääma. "Ritz?" küsis tema kõrval seisnud sõjasulane. Ritz hõõrus enda kriimustatud näppu, vaatas talle otsa ja kukkus kokku. Tõttasin pikali vajunud kaaslase juurde ja hakkasin teda ravima. Hoolimata kõigist minu oskustest ja palvetest Heilini poole, osutus lõksust pärit mürk aga liiga tugevaks. Minutid hiljem oli Ritz jumalate juures.

Surm polnud mulle võõras. Olin mitmeid kordi kogenud, kui ootamatult see inimesi külastab. Paraku ei muuda ka sada sellist kogemust sõbra kaotust kergemaks. Melo hakkas sealsamas pisaraid valama. Foriani nägu läks varju. Kressen pomises midagi kibestunut enda habemesse. Gedi üle võttis võimust halvav ehmatus. Kuni selle hetkeni ei pidanud me Hundiklanni tegu rohkem kui sigaduseks. Nüüd oli meie vahel veri voolama lastud. 

Mässisime Ritzi riiete vahele pambuks ja pressisime sügavamale käikudesse. Kui me sügavamal keldrikoobastes nahkhiiri kohtasime, andis see meile esimese lootuskiire. Õhtupimeduseks leidsime väljapääsu läbi karstiaugu, mille põhi koobasteni ulatus. Veetsime öö varemetes, kuigi und leidis vaevalt meist keegi.

Järgmisel päeval jõudsime leinast morjendatuna tagasi Trollisillale. Hundiklanni liikmeid leidsime küll, kuid Ööjooksjat nad välja ei andnud ja vastavalt laadarahule ei saanud me nende vastu midagi ette võtta. Meile tehtud häda oli aset leidnud väljaspool küla, kus rahuseadused ei kehti. Lihtne oleks olnud oma viha hõimu peale valada, kuid teadsin, et Hundiklann on tohutu ja paari huligaani eksimused ei tohi kaasa tuua sõda kogu ülejäänud hõimuga. Isegi kui nad oma vendi õiglase karistuse eest varjasid.

Pärast lahingut Kursoniga ja taplust goblinite väega, kus vaenlaste seas marssis hiiglaslik konndeemon, sai Ritzile saatuslikuks mürk ja kriimustus sõrmel. Olime kaotanud sõbra ja karistada polnud kedagi.  Ei maksa iial loota, et elu õiglane oleks. Matsime ta väärilise lahkumisrituaali ja Gedi lauldud lugulaulude saatel. Kõik elud, mis põhi meilt seni nõudnud oli, läks Ritzi kaotus mulle hinge kõige enam. 

Laada lõppedes võtsime koos kaubakaravaniga suuna Triborisse. Põhjamaid on haaramas vari ja kui keegi selle täit ulatust mõistab, on see Suure Koja tempel Triboris. Võitlus surnumanajaga ei saanud tulla lihtne ja Ritzi kaotus oli arvatavasti vaid algus.

Ritzi matused. Trollisillast sai selle rännumehe viimne kodu.

Karukoolme lahing

Minu tähistamine võidu üle venis pikale. Kui kaineks sain, olid kohalikud juba tüki aja eest argiellu naasnud ja pajatused möödunud lahingust asendunud muredega peagisaabuva kevadkülvi üle. 

Olime otsustanud Kursoni mõisa Heilini templiks ümber ehitada. Esialgu jäi see kaugele tulevikka ja käesoleval hetkel kasutasime seda lihtsalt oma koduna. Lonkasin ennelõunasel ajal mõisa õue pidi kaevu poole, pea lõhkumas viisil, mis pani mind kahtlustama, kas mitte mõni Kursoni omadest mulle lahingus siiski obadust polnud andnud, kui kuulsin ärevaid hääli mõisaväravaile kärmelt lähenemas.

"Isa Hars, kiiresti!" hõikas üle värava kiiganud lõõtsutav määrdunud riietus nooruk. Kurnatud ratsu oli külla toonud teadvuseta ja raskelt haavatud Heilini preestri! Ehmatus lõi peavalu tahaplaanile. Kärkisin kõrvalviibijad raviruumi ette valmistama ja hakkasin oma parimate võimete järgi preestrile ravimist korraldama. Hoolimata tema nägu katnud sopast ja kahvatust ilmest tundsin ta ära juba esimestel hetkedel. Isa Orviin oli preester Daultonist ja üks juhtivatest templivendadest meie lähetuses.

Sonimise keskelt sain aru üksikuid fraase. Nagu teadsin, oli meid saadetud Daultonist Triborisse, et taasavada sealne Suure Koja tempel. Koos templi avamisega pidime Tribori templisse tooma reliikvia nimega Flareejani Süda. Flareejan oli sajandeid tagasi elanud Heilini rüütel, kes alistas siinsed maad enda võimule allutanud Surnumanaja. Trollisillal kuuldud juttude põhjal on vana kurjus taas pead tõstmas ja muistsete varemetes on ööpimeduses näha tulesid vilkumas. Vaevalt, et püha templi taasavamine juhuslikult praegusele ajale sattus.

Isa Orviini palavikulisest soigumisest mõistsin, et möödarääkimise tõttu oli Flareejani Südamega meile maad mööda vastu tuldud ja Trollisillalt juba lõunasse möödutud. Timas oli koos ellujääjatega läinud Südant ära tooma. Temaga liitusid abiväed Triborist. Süda saadi kätte ja oldi naasmas Trollisilla poole, kui siit umbes päeva tee jagu lõunasse toimus varitsus. Isa Orviin pääses napilt põgenema, teiste saatus oli teadmata.

See oli kohutav uudis. Alates sellest hetkest polnud Surnumanaja naasmine enam külameeste hirmujutt metsas kaikuvatest tondihäältest, vaid reaalne vägi, mis töötas templi vastu jõuliselt ja organiseeritult.

Andsin juhtimise Foriani kättesse, kes koos Melo, Ritzi, Gedi ja Kresseniga lõunasse kappas. Meie kamp läks, aga mina jäin maha. Keegi peab isa Orviini eest hoolt kandma ja külas teist ravitsejat ei olnud.

Mitu päeva tundsin templivenna pärast sügavat muret, kuni lõpuks oli selge, et pühaisa jääb elama. Umbes sel ajal sain kirja Karukoolmest. Karukoolme oli küla lõuna pool ja sõbrad olid seal Foriani juhtimisel kanna maha vajutanud. Nad teavitasid, et valmistuvad vastu võtma vaenuvägede uut rünnakut ja palusid misiganes võimalikke abivägesid. 

Kuna Orviin oli paranemas, oli minu koht sellel hämaral hetkel sõprade kõrval ja mitte Trollisillal. Võtsin kõrtsmikult nii palju mehi, kui ta anda raatsis. Panime valmis hobused ja kihutasime lõunasse.

Jäime hiljaks. Kui kohale jõudsime, kandis Karukoolme küla eksimatuid märke üle käinud lahingurajust. Hoolimata meie hilinemisest olid meie omad aga lahingus peale jäänud ja vaenlase tagasi löönud. Ratsutasin läbi nooltest turritavast puuväravast ja nägin õuel Foriani koos teistega. Ronisin sadulast ja surusin sõpradel kätt. Kahetsesin, et polnud saanud nende kõrval seista, kui vaenlane neljast suunast peale pressis, kuid vähemalt oli Heilin neile võidu andnud. 

Mind juhatati küla keskel laiuvasse kõrtsi ja sealt edasi tagasaali. Seal see seisis. Ruumi keskel läikis uhke sõjakoot. Relv, millega Flareejan kukutas Surnumanaja. Relv, mis oli mu kaaslastele toonud võidu Karukoolme lahingus. Flareejani Süda. 

Kuigi oht oli praeguseks möödas, polnud lahing möödunud kaotusteta. Varitsuse käigus oli Timas kadunuks jäänud. Tema surnukeha polnud leitud, seega polnud lootus maha maetud. Aga üksinda jäisel põhjamaal, ümbritsetuna goblinite sõjasalkadest ja pimedusest, kus tärkamas kooljaisanda jõud.. lootus veel kunagi Timast kohata polnud just selline, mis ärevusega öösel mu und eemal hoidnuks. 

Kuni sõjamehed möödunud lahingust kosusid, käisime kaaslastega luureretkel ja rüüstasime sisse-välja taktikaga üht tagasilöödud gobliniarmee laagrit, mis põhiväest eraldi seisis. Naasime paremas seisus Karukoolmele ja valmistusime ülejäänud karavaniga põhja poole liikuma.

Templikaravani rünnanud vägi ei koosnenud mitte ainult goblinitest, vaid ka kohutavats konndeemonist, mille visandasin siia kaaslaste kirjelduste põhjal.