Iriana oli lahkunud ja päike kadunud. Õhtu oli hämar ja kõle. Põhjamaine tuul ulgus pahaendeliset. Mida iganes me Trollisillal võisime korda saata, pidi juhtuma täna.
Kõrtsmik Derlion oli meile kaasa andnud salgapealik Meeme koos käputäie oma kõige südikamate võitlejatega. Nad olid julged poisid, isegi kui nende võitlusstiil oli kohasem kõrtsikaklustele kui kindluse piiramisele. Plaan oli lihtne. Mina koos Foriani, Kresseni, Ritzi ja Meloga juhime Meeme ja tema mehed Kursoni mõisa, avame seestpoolt väravad, misjärel ülejäänud kõrtsmiku mehed koos palgasõdur Rondeli ja tema ratsasalgaga Gedi juhtimisel sisse tungivad ja kõik Kursonile lojaalsed närakad veristavad.
Kõrtsmik Derlion oli meile kaasa andnud salgapealik Meeme koos käputäie oma kõige südikamate võitlejatega. Nad olid julged poisid, isegi kui nende võitlusstiil oli kohasem kõrtsikaklustele kui kindluse piiramisele. Plaan oli lihtne. Mina koos Foriani, Kresseni, Ritzi ja Meloga juhime Meeme ja tema mehed Kursoni mõisa, avame seestpoolt väravad, misjärel ülejäänud kõrtsmiku mehed koos palgasõdur Rondeli ja tema ratsasalgaga Gedi juhtimisel sisse tungivad ja kõik Kursonile lojaalsed närakad veristavad.
Tungisime vanasse torni, mille keldrist viis salakäik otse Kursoni mõisa. Pidin lootma, et vetejumal Šalimiri preestrid, kes torni nüüd enda omaks pidasid, meile liiga suureks takistuseks ei saa. Kaltsudesse riietuvad hämarad kujud tekitasid minus aina sügavamaid kahtlusi selle kohta, mis jumalust nad tegelikult teenisid, aga see probleem polnud nende hulgas, millega tegelemiseks ma hetkel mahti võisin leida.
Kätt nad meile ette ei pannud, aga keldrisse sukeldudes leidsime eest hirmutavad ruunid ja hoiatusmärgid, mis ei jätnud ruumi kahtlusele nende ehtsuses. Vaimulik maagia on niisamagi tugev, aga manatuna rituaalsel viisil terve templi kogukonna poolt tähendas, et kui üks meist elusalt teisele poole jõuaks, olnuksime õnnega koos. Ajanappus ja fakt, et teist võimalust rünnakuks ei tule, sundisid mind kiirele läbirääkimisele Leitrikuga - Šalimiri kummardajate juhiga. Me pidime keldrist läbi pääsema ja ma ei näinud endal muud võimalust kui leppida tema nõudmisega hankida vastuteenena läbipääsu eest templiteenistusse kümme uut õpipoissi, kord kui see jama Trollisillal läbi on. See oli kummaline palve, kuid lootsin leida need kümme Kursoni röövlinägude seast. Kui nad olid valmis teenima saatanat nimega Kurson, võisid nad sama hästi teenida varjulisi preestreid selles Heilinist hüljatud templis.
Kui sõna oli antud, saime õnnistuse keldrist läbi liikuda. Teekond polnud lihtne. Kevad tõi iga päevaga põhjamaale soojust juurde, aga kevad Trollisillal oli ikka külmem kui minu kodulinna Daultoni kõige jäisem tund. Külmumist trotsides pidime ekslema kitsastes koobastes ja ujuma läbi vee alla uppunud labürindi. Me kaotasime ühe oma sõjameestest külmale veel enne kui jõudsime mõisa alla.
Plaan toimis. Majapidamine koos enamuse Kursoni sõjameestega oli sügavas unes. Meie salk silkas üle varjudesse mattunud õue ja alles siis kui müüriväravad õieli paiskasime, kostus esimene kaeblik sarvehüüd meid märganud valvurilt. Eeldasin lahingu tulevat lühida. Paraku oli saatusel varuks ebameeldiv üllatus.
Kui mõisamüüri väravad lahti lükkasime, vaatas meile vastu rahulikult tukastav külake. Meie sõjamehi ei paistnud kusagil. Juba vihisesid läbi õhu esimesed meie suunda teele saadetud nooled. Kus põrgu päralt nad kõik olid?! "Hoidke väravat!" käratasin enda kaaslastele, meelekindlalt jalad mutta surudes. Ründesalk lihtsalt pidi seda sarvehüüdu kuulma. Nad on kohe siin, hetke pärast tormavad nad selle majanurga või aida varjust välja, sisendasin endale ja tõrjusin kilbiga enda puusa suunda vuhanud noole.
Aeg mängis meie vastu. Saatsin mõned mehed müüri amburitest puhastama ja suundusin ise mõisahoone peale. Minu plaan oli mõisauksi kinni hoida ja vaenlasi tuppa lõksustades aega võita. Vaevalt olin mõisausteni jõudnud kui märkasin salka mehi ühest kõrvalhoonest väljumas ja müüri äärt pidi värava suunas silkamas. Olid need omad või vaenlased? Mu mehed olid laiali, maad oli võtnud kaos ja õue katsid vihisevad nooled.
"Tagasi!" käratasin kaaslastele. Otsustasin kahtlase salga tee lõigata. Kui müüri äärt pidi liikunud pundile lähemale jõudsime, kostus nende hulgast vihane kärisev hääl: "Alatud kaabakad! Külaslilahkuse reetjad!" Tundsin ta hetkega ära. Kurson ise oli seda punti juhtimas. "Ei luba värava alla!" röökisin oma käsu, pigistasin mõõgapideme pihku, lähenesin kilp ees veel kaks ettevaatlikku sammu ja lajatasin täie jõuga esimesele mehele, vallandades mõõgakilina saatel puhkenud võitlusmöllu. Siis kostis puine krigin ja suured mõisauksed paiskusid valla. Asjad läksid kiiresti halvast halvemaks. Kogu Kursoni vägi voolas mõisast välja ja valguse meile selga.
Ritz oli müüri vaenlastest puhastanud ja nüüd kallati nooli Kursoni, mitte meie meeste peale, kuid olukord oli sellegi poolest lootusetu. Juba oli meie poolel langenuid ja terve käputäis meie omasid olid ambureid taga ajades silmapiirilt kadunud. Melo oli samuti lahingumöllus silmist kadunud. Ring meie ümber tõmbus koomale.
Vaenlasi oli kõikjal. Ma ei märganud, kuidas nende jõud meie omast üle kasvas. Märkasin vaid hetke, kui peale minu seisis jalul veel ainult Forian, relvaga igast suunast peale pressivate vaenlaste suunas raevukalt vasardamas. Põgenemisvõimalus oli käest libisenud. Mõistsin järsku, et niiviisi surraksegi. Kui palju inimesi on arvanud, et olukord on kontrolli all ja taibanud vastupidist vaid mõni hetk enne hukku? Kus oli Ged ja meie ratsanikud? Kuhu olid jäänud kõrtsmiku sõjamehed?
Forian oli hiiglane, kes lammutas vaenlasi vasakule ja paremale. Aga neid oli lihtsalt liiga palju. Mõõgad surasid tema turvise pihta igast suunast. Mees pöördus meeleheitliku vihaga Kursoni enda poole.. ja sai kõminal sisse raske lajatuse sõjavasaralt. Hoop paiskas hiiglase hambaid pidi mudasse. Üritasin haavata ühte vaenlast, kui üks teine mind õlaga rammis, lennutades mind prantsatatusega Foriani kõrvale pikali. Ägisesime kõrvuti, Kursoni mehed meie ümber ringis. Nad ei jõua, tõdesin, kui üks Kursoni omadest surmahoobiks tapri tõstis ja minu abi otsiv pilk tühja väravat seiras.
Vaenlasi oli kõikjal. Ma ei märganud, kuidas nende jõud meie omast üle kasvas. Märkasin vaid hetke, kui peale minu seisis jalul veel ainult Forian, relvaga igast suunast peale pressivate vaenlaste suunas raevukalt vasardamas. Põgenemisvõimalus oli käest libisenud. Mõistsin järsku, et niiviisi surraksegi. Kui palju inimesi on arvanud, et olukord on kontrolli all ja taibanud vastupidist vaid mõni hetk enne hukku? Kus oli Ged ja meie ratsanikud? Kuhu olid jäänud kõrtsmiku sõjamehed?
Forian oli hiiglane, kes lammutas vaenlasi vasakule ja paremale. Aga neid oli lihtsalt liiga palju. Mõõgad surasid tema turvise pihta igast suunast. Mees pöördus meeleheitliku vihaga Kursoni enda poole.. ja sai kõminal sisse raske lajatuse sõjavasaralt. Hoop paiskas hiiglase hambaid pidi mudasse. Üritasin haavata ühte vaenlast, kui üks teine mind õlaga rammis, lennutades mind prantsatatusega Foriani kõrvale pikali. Ägisesime kõrvuti, Kursoni mehed meie ümber ringis. Nad ei jõua, tõdesin, kui üks Kursoni omadest surmahoobiks tapri tõstis ja minu abi otsiv pilk tühja väravat seiras.
"TULGE SIIA TÜRAPEAD!" kuulsin järsku käredat häält karjumas. See oli Kressen, kes enne ühte valvuritorni puhastama oli jäänud. Minu silmis oli Kressen kombetu joodik ja pisut üle keskmise sõjamees, kuid see jäägitust lojaalsusest ja võitlusvaimust jutustav vaatepilt jääb minuga surivoodini. Ta lähenes ülbe kõnnakuga ihuüksi otse selle meestekarja suunas, kes olid meile otsa tegemas, kirves lõdvalt käe otsas, räpasesse habemesse mattunud suu avatud nagu tülinorijal ja punnis silmad otsimas esimest kellele molli sõita. "Mis passite seal, munnid?!" jätkas ta Kressenlikult rind ees edasi marssides. Hetkeks näis Kursoni mehi tabavat segadus, aga siis oli Kressen juba nii lähedal, et mass meid unustavalt Kresseni suunas valgus.
Kressenil oli üks kindel eesmärk ja ta ei lasknud kellelgi ennast segada. Üks tera lõikas tema pea suunas, kuid Kressen kummardus, tõukas õlaga eemale järgmise, kes tema ja Kursoni vahele jäi, tõrjus kirvest üles seljataha tõstes veel ühe hoobi, mis tema kukalt sihtis ja lasi sellel siis täie jõuga otse Kursoni näkku maanduda, nii et verd ja ajusid kahes suunas pritsis.
Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Oli see ebaloomulikult õnnelik juhus või päästis meid tõesti Heilin, aga toimunu jahmatas kõiki kõrvalseisjaid. Kursoni mehed tardusid paigale, nägudes "mis just praegu juhtus?" ilme. Ja siis kihutasid kabjaplagina saatel mõisaõuele Rondel ja tema ratsaväelased, seljataga kõrstmiku sõjamehed ja meie Ged isiklikult.
Enamus Kursoni meestest pistsid jooksu. Need kes jäid, lõigati kiiresti maha. Selgus, et meie ründesalk oli hilinenud möödarääkimise tõttu rünnaku ajastuse kohta, aga põrgu päralt kui hea meel mul neid näha oli. Peagi olid mõisauksed sisse murtud ja viimased vaenlased karjusid ahastavalt kui mõõgad neid lahti lõikasid. Sujuvalt läks lahing üle rüüstamiseks ja külamehed puistasid üksteise võidu mõisatubasid ja kõrvalhooneid. Kui oli selge, et surma enam täna kartma ei pea ning lahing on võidetud, kerkis mu suule muie. Saime hakkama! Kurson on alistatud! Võit!
Õnnest särades läksin sagivaid rüüstajaid täis mõisahoonet seirama, kuni leidsin ühe pisut kõrvalise toa vaaditäie brändiga, millesarnast polnud ma mekkinud Daultonist lahkumisest saadik. Oleks ma teadnud, et Kurson siin nii head kraami peidab, oleks rünnak võinud varemgi olla. Kiskusime Kresseni ja veel paari kõrtsmiku jorsiga vaadil punni eest ja lasime kärakal voolata.
Seekord ei rüübanud ma selleks, et põgeneda. Ma rüüpasin, sest tundsin end elavana. Ma nautisin Trollisilla karget õhku ja nende lihtsate joodikute seltskonda, kes koos minuga enda kruuse kummutasid. Ma kiitsin Kressenit ja pajatasin kaasvõitlejaile oma elamusi lahingust. Ma nautisin igat lonksu oma brändist ja sellest imemaitsvast võidust. Homme võinuks tulla kasvõi maailma lõpp, aga see päev oli ilus.
Trollisilla ülestõus päädis Kursoni mõisa lahinguga. Mul on tunne, et sellest taplusest räägitakse Trollisillal veel väga kaua aega.
