Ülestõus, teine osa

Need ei olnud goblinid. Ajaks, kui Kresseni ja Forianiga relvad pihus õue jõudsime, oli mõisa ette varisenud surnud valvur, tühjalt mustav silmakoobas meie suunda pööratud. Sukeldusime sügavamale pimedusse ja lähenesime valvuritornile, mille sisemusest kostus veel preagugi ahastavaid karjeid. 

Forian ronis sisse esimesena. Olend, kes teise valvuri surnukeha nokitses oli eksootilise maiguga värdjas, mitte päris lind ega loom ega sisalik, vaid midagi nende vahepealset. Oli hämar ja Forianil polnud palju manööverdamismaad. Ebardlik kassisuurune loom ründas teda nii väledalt, et vahepeal paistis võimatu, et teda on vaid üks. Koletis sihtis vaid ühte punkti - Foriani silmad. Saime peagi selgeks, et see on nende kõigi ründetaktika. Peale mõne verise ja küllaltki tõsise lõike kannatamist loobus Forian mõõga kasutamisest ja haaras pisikese peletise oma tohutute kämmalde vahele ja pigistas eluka lihtsalt surnuks. 

Nüüd avanes meile torni tipust vaade kogu külale. Pisikesed olendid pidid olema kõikjal, sest küla kihas tõrvikutega jooksvatest inimestest ja hõikuvatest sõjameestest. Nägime nüüd, et aimdus goblinite kohta polnud päris vale. Kaugemal mõisamüüri taga paistis tõepoolest olevat goblinibande, kelle käed olid samuti täis väikeste värdjate käest oma silmade päästmisega.

Ruttasime läbi küla Derlioni kõrtsi suunas. Paistis, et meie liitlasele võib ära kuluda natuke abi. Teel sinna proovisime päästa külast põgenevat nahaparkalit ja tema pere, kuid perepea ja üks lastest langesid hoolimata meie ponnistustest. Kressen sai nende päästmisel tõsiselt viga. Meie kolmikust olin mina ainsana veel täielikult võitluskõlbeline. Ajaks kui kõrtsimüüride vahele jõudsime, oli suurem mäsu meie õnneks raugenud. Paistis, et misiganes värdjad meid ründasid, olid nad selleks korraks tagasi tõmbunud. 

Loendasime langenuid ja arutasime edasist tegevuskava, kui meieni jooksis üks kõrtsmiku meestest ja teatas, et kümme Kursoni meest on mõisast välja marssinud. See oli meie võimalus! Kümme tõbrast olid juba vangistatud. Kui saaksime kätte veel kümme, jäänuks Kursonile vaid paar mõõka meie paarikümne vastu. Lisaks polnud Kursonil veel aimugi, et tema vastu sõda on alustatud. Jagasime meestele kiiresti käsud laiali ja jooksime Forianiga küla torni suunas, et Kursoni salka enda juurde meelitada. Kõrtsmiku mehed pidid seejärel hiilima nende selja taha, lõigates läbi taganemistee mõisa.

Algus läks hästi. Kursoni mehed kuulsid meid hõikumas ja järgnesid meile torni suunda. Kuid siis märgati kõrtsmikumehi, kes proovisid nende seljatagust võtta. Hoolimata sellest, et Kursoni mehed on närune punt kaltsudes röövleid, suutsid nad end kokku võtta ja tõmbuda tagasi mõisamüüride vahele, enne kui kõrtsimehed korralikult väravastki välja jõudsid. 

See oli katastroof. Meie kavatsus oli nüüd Kursonile selge ja ta ei pidanud selle eest maksma ainsatki väljasaadetud sõjameest.

Aga me ei kavatsenud veel alla anda. Kuigi mõisamüürid olid kõrged ja tugevad, kumas meie kuklas pöörasevõitu idee. Olime kahel korral külastanud Trollisilla küla alla jäävaid koopaid ja veendunud, et tegemist on käikudest moodustuva võrgustikuga, mis lookleb peaaegu kogu küla all. Polnud pikk maa loota, et osa käikudest ka Kursoni mõisamüüride sisesmusse jätkub ja seal väljapääsu omab. 

See plaan oli meeleheitlik. Et üldse koopaid kasutada, pidi sukelduma aprillikuu jäisesse vette ja ronima seejärel mööda kitsaid peaaegu läbimatuid kottpimedaid käike. Kohalik rahvas oli need koopad uputanud lõpututesse ebausklikesse hirmulugudesse ja sundida mehi siit endale järgnema olnuks vägitükk omaette. Kuid katsuma pidime sellegi poolest.

Oma ekslemiste käigus möödusime šahtist, mille põhja täitis ebaloomulik udupööris, mida mu kaaslased ennist värvikalt kirjeldanud olid. Omaenda silmadega maagilist käiku üle vaadates ei jäänud minusse kahtlust. Udupööris ja seda ümbritsevad ruunimärgid olid loodud, et kedagi selle taga kinni hoida. Judinad käisid üle mu selja. Ja nagu sellest ei piisanuks, nägin ma järsku teiselpool käiku seismas Teda. Roel. Ilmutus minu minevikust. Keegi, kelle unustamiseks olin aastakümneid enda keha veinipudelisse uputanud. 

See oli kolmas kord peale Daultonist lahkumist, kui seda viirastust nägin. Käsi veritseval haaval, seal kus tuksus kunagi tema süda ja silmis kauge, kuid süüdistav pilk. Nägin teda ehk sekundiks, kuid ehmatus kiskus mu huultelt karjatuse ja röövis mu tasakaalu. Prantsatasin maha ja libisesin mööda kaldus põrandat otse udupöörise poole. Üks kaaslastest peatas mu libisemise napilt enne kui oleksin üle serva kadunud. Hingeldasin, ajasin end püsti ja tegin ette paneku jätkata mõnda muud haru pidi. 

Ülejäänud seiklus polnud palju kergem. Muistsed lõksud, kinnised võred ja öösel kohatud ebardelukate pesakond vees solberdamas. Olime arutamas loobumist, kui jõudsime paksu tammepuust luugini, mille otsustasime üle kontrollida. Luuk nagises raskelt ja nõudis liigutamiseks igat kübet minu kehasse jäänud jõust. Siis murdus see lahti. Meie ees oli avar ruum, nurkades seismas veinivaadid ja kauguses aimatav trepp. Enne kui jõudsin imestust väljendada, sosistas Melo minu kõrval sõnad, mis panid mu vana südame nii kõvasti peksma, et kartsin koopapimedusest koletisi äratada: "See on ju Kursoni mõisa veinikelder!"

Jubedad koletised ei lõpetanud silmade kitkumist ka siis, kui nende ohver juba elutult vedeles.