Ülestõus, kolmas osa

Pääs Kursoni mõisa oli kui Heilini naeratus abikätt ihalevale sõjasulasele. Kui seda õigesti kasutada, võis see olla meie võti võidule. Melo hiilis keldris natuke ringi ja tegi kindlaks, et lisaks veinile on keldris ka relvaladu. Mida veel osanuks me tahta? Hiilisime vaikselt tuldud teed tagasi,  et kokku panna rünnakuplaan. 

Idee oli, et mõned tugevamad kõrtsimehed võiksid koos meiega punnitada läbi koobaste ja avada seestpoolt väravad, lubades ülejäänud sõdalastel mõisaõuele valguda. Aga nüüd oli juba koidik ja ajastus rünnakuks oli ülioluline. Üllatusmoment oleks lombakas, kui leiaks aset ajal, mil kogu mõis ärkvel on. Pidime ootama uut ööd.

Unepaus kulus ära. Proovisin kõrtsikamina ees oma läbi ligunenud varustust kuivatada, kuid silmad vajusid kinni niipea, kui pragiseva tule kõrvale maha olin istunud. Luksust ei jätkunud pikalt. Mind äratati, kuna Iriana oli mind lõunasöögile kutsunud. 

Kohtusin pimestavalt kauni blondiga Derlioni kõrtsi lähedale jäänud joomaurkas. Vahetasime viisakalt tervitusi. Iriana teatas, et temal ei ole soovi end meie pisikesse kodusõtta segada. See oli hea uudis. Hirm Iriana Kursoni poolele sattumise pärast oli olnud minu mure algusest peale, kuna toonuks kaasa Kõrgmaa ja Tribori linna viha. Vähemalt nii ma arvasin, oletades kõrtsmiku juttudest, et just sellekandi rahva huve on Iriana siia esindama saadetud.

Iriana oli aga tõre. Lõpuks paljastas ta mulle midagi, mis pööras kõik pea peale. Timas - mees, kelle juhtimise all olin  koos templivendadega Daultonist teele asunud - oli enne Trollisillalt lahkumist palunud Irianal Kurson meie templi käepikenduseks moosida. Puhkesin seda kuuldes kibestunult naerma. Iriana ei olnud väljas Kõrgmaa ega Tribori linna eest, vaid proovis kogu selle aja värvata Kursonit minu enda templi liitlaseks! Oleks keegi mulle poole sõnaga sellest kokkulepest kõssanud, oleks nüüdseks päevi väldanud verine jant ära jäänud. Aga nüüd oli liiga hilja, et tagasi pöörduda. Vähemalt saan näha kuidas Timas pika ninaga jääb. Mulle pole see üliagar enesekindlusest pakatav rüütlihakatis kunagi meeltmööda olnud.

See polnud kõik, mida Iriana minuga jagas. Ta teatas, et tema ja tema kaaskond lahkuvad homme hommikul Kursoni juurest ja palus, et me enne seda midagi ette ei võtaks, mis sunniks neid lahingust osa võtma. See tähendas, et rünnak tuleb ühe öö jagu veel edasi lükata. Irianal oli ka uudiseid Timase enda käikude kohta. Kahe päeva pärast õhtul peaks mees tagasi Trollisillal olema. Oli selge, et Timase saabumiseks ei tohi  Kursonit enam külavanema toolil olla või muidu riskime kaotada kõik, mille oleme Trollisillal saavutanud. Seega on asi paigas. Peale homset saabuv öö on ainuke, kus rünnak võib aset leida. Pidime oma kaarte väga täpselt laduma, kui tahtsime olukorrast terve keha ja auga välja tulla.

Peale kohtumist prantsatasin uuesti magamisasemele, kuid hoolimata kurnatusest ei suutnud ma magada. Mind painasid kahtlused kõige osas, mille olen siin korda saatnud. See polnud mina. See olin mina neli aastakümmet tagasi, aga mitte enam. Mitte enam alates sellest, mis juhtus Roeliga. Kogu minu tahtmine ei suutnud aga päevi panna tagurpidi liikuma. Ma ei jäta Trollisilla rahvast Kursoni ja tema vandaalide kiusata, kordasin endale. Kui palju vägistamisi ja tapmisi olid need tõprad külaelanike peal korda saatnud? Persse see kirik oma liitude ja skeemidega. Lihtsalt üks kord veel tahan tunda verd vemmeldamas nii nagu see oli nooruses. Nii, et ma ei kõhkle ega kahtle. Nii, et mulle ei loe parim tagajärg, vaid õige tegu.

Olime öises rünnakus kaotanud mitmeid. Trollisilla preester - Külvaja Oppias - oli langenute seas. Komberdasin peale mõnetunnist poolunes vähkremist õue ja aitasin läbi viia matuseriitusi.

Õhtupimeduses astusid külla räbaldunud preestrid koos oma pimeda juhiga. Nendest ja nende soigumisest oli ülestõus alguse saanud. Nad teatasid, kuidas olid meid öösel toimunu eest hoiatanud ja et see kõik jätkub, kui nad ei saa enda valdusesse Trollisilla torni. Nende preestrite juures oli midagi kõhedat. Kas tõesti olid Jumalad ise näidanud öisete sündmustega vajadust torn Šalimirile pühendada?

Nii või teisiti - mul oli Leitrikust ja tema jüngritest kõrini ega võinuks hoolida vähem sellest, kes selle neetud kolkaküla vanas tornis elab. Andsime neile vabad käed sinna sisse kolida ja ehitada see ümber Šalimiri pühakojaks. Külal ongi uut preestrit vaja, nüüd kui Oppias meie seast lahkunud on. Meil on torni vaja veel vaid üheks käiguks koobastesse ja ma ei näe, miks paar relvastamata vetekummardajat meid takistama peaks hakkama. 

Ged, laulik, kes koos meiega kõrtsmiku poolel tegutseb, suutis meie poolele kaubelda ka läbirändavad ratsasõdurid, keda juhib mees nimega Rondel. Tasuks saavad nad osa Kursoni mõisa rüüstesaagist. Kursoni varandus on röövides kokku kooritud ega sobiks täitma paremat eesmärki, kui tema enda kukutamine. 

Saabus õhtu ja heitsin uuesti puhkama. Kurson oli oma meestega rahulikult mõisas püsinud. Veel üks öö ja veel üks päev ning Trollisilla saaga saab lõpetatuks. Mõtted tulvil erinevaid lahingutaktikaid, vajusin unemaailma. 

Ärkasin hommikul puhanuna ja vaatasin üle mehed, kes koos meiega pidid tulema öösel mõisaväravaid avama. Sõin kadakahõngulist lambaliha ja neelasin peale Ažatmere tumedat. Siis hakkasin läbi plaanima varustust, millega märgades koobastes roomamine lihtsamaks teha, kui järsku kostus väljast hõikeid. Mida nüüd?

Tusaselt astusin kõrtsiuksest välja ja vaatasin, millest kära. Haistsin seda enne, kui nägin. Suitsusammas kaugemalt jõe äärest. Veski põles!

Trollisilla veski oli mõned sajad meetrid külast eemal ja seisis eraldi hoonetekompleksina. Mölder oli üks kõrtsmiku lojaalseimatest toetajatest. Kiiresti tormasime käputäie meestega veskit kustutama, samal ajal kui Ged ja teised jäid korraldama kõrtsi kaitsmist, juhuks kui tegemist on mõne Kursoni trikiga. Ja Kursoni töö see oligi. 

Mölder ja tema pere olid veristatud. Peretütar vedeles õuel, seljas lõhki rebitud riided ja määrdunud nahk kaetud mulla ja verega. Vägistatud ja tapetud omaenda koduõuel. Mu süda täitus raevuga. Mehed sebisid ümberringi ämbritega ja leegid praksusid kõrvulukustavalt, kuid minul jagus silmi vaid õuel surnud neiule. Asi polnud üksnes selles, mida Kurson neile teinud oli, vaid selles, kuidas me olime siinsamas kõrval. Ma tundsin end tüdruku nahas, ümbritsetuna neist jõhkratest julmuritest, meeleheitlikult abi järele janunedes ja kõrts, mis täis relvastatud sõpru silmapiiril, kuid mitte mingit viisi nende teavitamiseks. Mida mina sel ajal tegin? Sõin lammast? Ma oleks saanud Sind aidata, kui ma oleks teadnud. Ma oleks tulnud.

Minu mõttelõnga katkestas silmanurgast märgatud must jutt. Astusin läbi lume paar sammu õueserva suunas ja mu suu vajus lööduna lahti. Tundsin end abituna. Järjekordne suitsusammas. Suits tõusis ühest külamajast, palju lähemal kõrtsile ja mõisale. Ööpimeduses välja hiilinud Kursoni bande liikus nüüd päise päeva ajal tagasi mõisa suunas ja süütas külamaju, mis teele jäid! 

Pooled meie mehed olid siin, aga pooled olid kõrtsis ja samuti meie uus liitlane Rondel koos oma ratsameestega. Nad pidid reageerima! Nad peavad need närukaelad kätte saama! Juba seletaski silm kauguses kõrtsiväravate laiali vajumist ja meeste valgumist mõisa suunas, lootuses ära lõigata süütajate põgenemistee. Nad peaaegu jõudsid, kuid Kursoni närukaelad olid kiiremad. 

Mida ma sel hetkel ei teadnud, oli Kursoni tegelik plaan. Kuni meie kustutasime veskit ja ülejäänud kõrtsimehed süütajaid taga ajasid, oli käputäis Kursoni mehi hiilinud kõrtsi teise külje alla, eemaldanud sinna jäetud valvuri ja vabastanud Kursoni mehed, kelle olime vangi saanud. Kostus meeleheitlik sarvehüüd, mis kutsus mehi appi kõrtsi kaitsma, kuid me olime liiga kaugel, et jõuda.

Üksikud mehed, kes olid jäänud kõrtsi kaitsma, veristati. Kursoni mehed koos vangidega oleks mõisa põgenema pääsenud ja jätnud meile põleva kõrtsi koos veres ägisevate kaasvõitlejatega. See oleks olnud meie ürituse lõpp. Kuid õnneks oli Rondel. Mõistsin nüüd, et laulik oli päästnud meid ja meie kõrtsi, kui ta Rondeliga kaupa otsustas teha. 

Nägin kauguses ratsamehi ümber pööramas ja röökisin ka meie mehed tagasi kõrtsi suunas jooksma. Ratsanikud olid kiiremad. Seal, kõrtsimüüride taga, minu pilgu eest varjatult, algas tõeline Trollisilla lahing. Vihased sõjardid raiusid teineteist mõõkadega. Ammunooled vihisesid läbi õhu. Kirves põrkas vastu turvist. Põlvest jala kaotanud mees kisendas valudes. Nool sumpsatas sõjamehe kopsu. Raginaga murdus kaitseks tõstetud kilp.

Lõpuks üks pool murdus. Kursoni mehed pöördusid ja põgenesid tagasi mõisa suunas. Rondeli ratsanikud järgnesid neile ja raiusid jalgsi põgenejad vaevata surnuks. Ajaks, kui mina koos oma salgaga kõrtsi jõudsin, olid viimased Kursoni mehed alles vaid siseruumides. Pressisime tuppa ja ja lõikasime viimased vaenlased maha. Viimane neist oli üks Kursoni bande ninameestest, kelle surmaheitlus leidis aset kõrtsitorni avatud tipus.

Higise, verise ja hingeldavana vaatasin tursket mõõgaga läbi aetud sõjameest, kes meile viimasena vastupanu oli osutanud. Tõstsin pilgu ja vaatasin mõisa, mis kõrtsitornist imehästi kätte paistis. Kurson, armetu röövlinägu, Sina oled järgmine..

Ilma Rondeli ja tema ratsaniketa oleks Kursoni salakaval plaan läinud maksma meile kõik.

Ülestõus, teine osa

Need ei olnud goblinid. Ajaks, kui Kresseni ja Forianiga relvad pihus õue jõudsime, oli mõisa ette varisenud surnud valvur, tühjalt mustav silmakoobas meie suunda pööratud. Sukeldusime sügavamale pimedusse ja lähenesime valvuritornile, mille sisemusest kostus veel preagugi ahastavaid karjeid. 

Forian ronis sisse esimesena. Olend, kes teise valvuri surnukeha nokitses oli eksootilise maiguga värdjas, mitte päris lind ega loom ega sisalik, vaid midagi nende vahepealset. Oli hämar ja Forianil polnud palju manööverdamismaad. Ebardlik kassisuurune loom ründas teda nii väledalt, et vahepeal paistis võimatu, et teda on vaid üks. Koletis sihtis vaid ühte punkti - Foriani silmad. Saime peagi selgeks, et see on nende kõigi ründetaktika. Peale mõne verise ja küllaltki tõsise lõike kannatamist loobus Forian mõõga kasutamisest ja haaras pisikese peletise oma tohutute kämmalde vahele ja pigistas eluka lihtsalt surnuks. 

Nüüd avanes meile torni tipust vaade kogu külale. Pisikesed olendid pidid olema kõikjal, sest küla kihas tõrvikutega jooksvatest inimestest ja hõikuvatest sõjameestest. Nägime nüüd, et aimdus goblinite kohta polnud päris vale. Kaugemal mõisamüüri taga paistis tõepoolest olevat goblinibande, kelle käed olid samuti täis väikeste värdjate käest oma silmade päästmisega.

Ruttasime läbi küla Derlioni kõrtsi suunas. Paistis, et meie liitlasele võib ära kuluda natuke abi. Teel sinna proovisime päästa külast põgenevat nahaparkalit ja tema pere, kuid perepea ja üks lastest langesid hoolimata meie ponnistustest. Kressen sai nende päästmisel tõsiselt viga. Meie kolmikust olin mina ainsana veel täielikult võitluskõlbeline. Ajaks kui kõrtsimüüride vahele jõudsime, oli suurem mäsu meie õnneks raugenud. Paistis, et misiganes värdjad meid ründasid, olid nad selleks korraks tagasi tõmbunud. 

Loendasime langenuid ja arutasime edasist tegevuskava, kui meieni jooksis üks kõrtsmiku meestest ja teatas, et kümme Kursoni meest on mõisast välja marssinud. See oli meie võimalus! Kümme tõbrast olid juba vangistatud. Kui saaksime kätte veel kümme, jäänuks Kursonile vaid paar mõõka meie paarikümne vastu. Lisaks polnud Kursonil veel aimugi, et tema vastu sõda on alustatud. Jagasime meestele kiiresti käsud laiali ja jooksime Forianiga küla torni suunas, et Kursoni salka enda juurde meelitada. Kõrtsmiku mehed pidid seejärel hiilima nende selja taha, lõigates läbi taganemistee mõisa.

Algus läks hästi. Kursoni mehed kuulsid meid hõikumas ja järgnesid meile torni suunda. Kuid siis märgati kõrtsmikumehi, kes proovisid nende seljatagust võtta. Hoolimata sellest, et Kursoni mehed on närune punt kaltsudes röövleid, suutsid nad end kokku võtta ja tõmbuda tagasi mõisamüüride vahele, enne kui kõrtsimehed korralikult väravastki välja jõudsid. 

See oli katastroof. Meie kavatsus oli nüüd Kursonile selge ja ta ei pidanud selle eest maksma ainsatki väljasaadetud sõjameest.

Aga me ei kavatsenud veel alla anda. Kuigi mõisamüürid olid kõrged ja tugevad, kumas meie kuklas pöörasevõitu idee. Olime kahel korral külastanud Trollisilla küla alla jäävaid koopaid ja veendunud, et tegemist on käikudest moodustuva võrgustikuga, mis lookleb peaaegu kogu küla all. Polnud pikk maa loota, et osa käikudest ka Kursoni mõisamüüride sisesmusse jätkub ja seal väljapääsu omab. 

See plaan oli meeleheitlik. Et üldse koopaid kasutada, pidi sukelduma aprillikuu jäisesse vette ja ronima seejärel mööda kitsaid peaaegu läbimatuid kottpimedaid käike. Kohalik rahvas oli need koopad uputanud lõpututesse ebausklikesse hirmulugudesse ja sundida mehi siit endale järgnema olnuks vägitükk omaette. Kuid katsuma pidime sellegi poolest.

Oma ekslemiste käigus möödusime šahtist, mille põhja täitis ebaloomulik udupööris, mida mu kaaslased ennist värvikalt kirjeldanud olid. Omaenda silmadega maagilist käiku üle vaadates ei jäänud minusse kahtlust. Udupööris ja seda ümbritsevad ruunimärgid olid loodud, et kedagi selle taga kinni hoida. Judinad käisid üle mu selja. Ja nagu sellest ei piisanuks, nägin ma järsku teiselpool käiku seismas Teda. Roel. Ilmutus minu minevikust. Keegi, kelle unustamiseks olin aastakümneid enda keha veinipudelisse uputanud. 

See oli kolmas kord peale Daultonist lahkumist, kui seda viirastust nägin. Käsi veritseval haaval, seal kus tuksus kunagi tema süda ja silmis kauge, kuid süüdistav pilk. Nägin teda ehk sekundiks, kuid ehmatus kiskus mu huultelt karjatuse ja röövis mu tasakaalu. Prantsatasin maha ja libisesin mööda kaldus põrandat otse udupöörise poole. Üks kaaslastest peatas mu libisemise napilt enne kui oleksin üle serva kadunud. Hingeldasin, ajasin end püsti ja tegin ette paneku jätkata mõnda muud haru pidi. 

Ülejäänud seiklus polnud palju kergem. Muistsed lõksud, kinnised võred ja öösel kohatud ebardelukate pesakond vees solberdamas. Olime arutamas loobumist, kui jõudsime paksu tammepuust luugini, mille otsustasime üle kontrollida. Luuk nagises raskelt ja nõudis liigutamiseks igat kübet minu kehasse jäänud jõust. Siis murdus see lahti. Meie ees oli avar ruum, nurkades seismas veinivaadid ja kauguses aimatav trepp. Enne kui jõudsin imestust väljendada, sosistas Melo minu kõrval sõnad, mis panid mu vana südame nii kõvasti peksma, et kartsin koopapimedusest koletisi äratada: "See on ju Kursoni mõisa veinikelder!"

Jubedad koletised ei lõpetanud silmade kitkumist ka siis, kui nende ohver juba elutult vedeles.