Pinge oli minu jaoks liiga suur: külaelanike
paluvad pilgud pärast Šalimirikummardajate lahkumist; ulguv külm, millesarnast
meil Daultonis kunagi polnud; peldik, mida nad kutsusid külaks Trollisild; ja
Timas, kes polnud ikka veel silmapiirile ilmunud. Mul oli jooki vaja. Palju
jooki. Istusin Derlioni juures maha ja hakkasin kummutama. Kapp järgnes kapale
ja terved järgmised kaks päeva jäid häguseks.
Kui ma kaineks sain, polnud palju muutunud. Neetud Trollisild
oli ikka sama rääbakas ja Timas kadunud kui tina tuhka. Aga minu kaaslased
polnud päevi raisanud.
Õhtul, kui ma kallamist alustasin, olid nad kasutanud Gedi
kutset minna küla pidulikule õhtusöögile. Ukse peal saadeti aga seltskond tagasi. Hiljem selgus, et kutsutud oli vaid Ged, kes oli eeldanud, et võib sõbrad kaasa võtta. Piinliku valiku vältimiseks öeldi aga uksel, et kogu kutse oli olnud eksitus. Kedagi ei
lastud sisse. Õhtu polnud siiski lootusetult rikutud, kuna Gedil õnnestus saada Intsult luba külastamaks Trollisilla torni, mida nad
vahipostina kasutasid. Ints andis kaasa isegi saatja – noor külavaht Teet.
Enamuse torni põhjast võttis enda alla suur ruum, mis
tuvastati, kui pärand Loherahva kultuurist. Justnagu küla, mille leidsime esimesel päeval peale hauakambrist
pääsemist. Muuhulgas olid tornis veel pildid neljast ratsanikust ja raskestimõistetavad
säilmed vanast kaardist.
Oli pääs, mis võimaldas ronida torni alla. Pääs, millele Külvaja Oppias oli joonistanud kaitsva sümboli. Torni all olid üle ujutatud tunnelid.
Üks Kursoni külavahiks saamise nõue oli ronida torni alla ja veeta siin öö. Külaelanikud pelgasid seda kohta ja
vahid, keda katsele sunniti, ei läinud kunagi kaugele.
Mu kaaslased leidsid koobastest mitu huviäratavat paika. Oli
ruum, mida täitsid sinise valgusega helendavad taimed. Veel kaugemal sattuti
peale udupöörisele, mis ulgus keset koopakäiku, takistas edasipääsu ja kohutas oma ebaloomulikkuses isegi mu
paljunäinud kaaslasi. Oli kooparuum, mis oli täitnud kellegi elupaiga rolli –
magamisase, mööbel ja seinale kritseldatud palve.
Liikudes raskelt üleujutatud sektsiooni koobastest, kus
edasipääsuks oli vaja terveid vahemaid vee all ujuda, leiti hukkunud sõjamees,
kes mulle kirjeldatud märkide järgi pidi kuuluma Humakti vennaskonda –
vennassõdalaste hulka Heilini all. Minu vihaks ja nördimuseks olid mu kaaslased
hukkunud sõjamehe varast paljaks riisunud ja laiba sinnapaika jätnud.
Laibast veelgi kaugemale ujudes jõudsid nad käiguni, mida
oli valvanud lõks. Keegi varasem külastaja oli lõksu aktiveerinud ja seinad
kandsid jälgi mehesuurusest kivikuulist, mis seejärel koridorimööda alla oli
veerenud ja oma vaese ohvri puruks muljunud. Veelgi edasi jõuti raskete usteni,
kuhu taha jäi järjekordne möbleeritud ruum. Toast näis olevat üle käinud tuulispask ja kogu mööbel vedeles purustatuna.
Samast ruumist õnnestus mu kaaslastel avastada salauks.
Selle taha jäi käik, mis lõppes raske kettakujulise uksega, millel polnud
nähtavat viis avamiseks.
Kõik need avastused olid tulnud mitme erineva käigu jooksul
tornialusesse pimedusse, võttes kokku aega kuni praeguseni. Kui nad plaanivad teha
veel uurimisretki, kavatsen kaasa minna.
Koobastes kohati mitmes kohas edasipääsu takistavaid vanu võreväravaid. Õnneks olid enamus neist roostes ja katkised ja kui mitte, murdis need maha karukasvu Forian.
