Tornialused koopad


Pinge oli minu jaoks liiga suur: külaelanike paluvad pilgud pärast Šalimirikummardajate lahkumist; ulguv külm, millesarnast meil Daultonis kunagi polnud; peldik, mida nad kutsusid külaks Trollisild; ja Timas, kes polnud ikka veel silmapiirile ilmunud. Mul oli jooki vaja. Palju jooki. Istusin Derlioni juures maha ja hakkasin kummutama. Kapp järgnes kapale ja terved järgmised kaks päeva jäid häguseks.

Kui ma kaineks sain, polnud palju muutunud. Neetud Trollisild oli ikka sama rääbakas ja Timas kadunud kui tina tuhka. Aga minu kaaslased polnud päevi raisanud.

Õhtul, kui ma kallamist alustasin, olid nad kasutanud Gedi kutset minna küla pidulikule õhtusöögile. Ukse peal saadeti aga seltskond tagasi. Hiljem selgus, et kutsutud oli vaid Ged, kes oli eeldanud, et võib sõbrad kaasa võtta. Piinliku valiku vältimiseks öeldi aga uksel, et kogu kutse oli olnud eksitus. Kedagi ei lastud sisse. Õhtu polnud siiski lootusetult rikutud, kuna Gedil õnnestus saada Intsult luba külastamaks Trollisilla torni, mida nad vahipostina kasutasid. Ints andis kaasa isegi saatja – noor külavaht Teet.

Enamuse torni põhjast võttis enda alla suur ruum, mis tuvastati, kui pärand Loherahva kultuurist. Justnagu küla, mille leidsime esimesel päeval peale hauakambrist pääsemist. Muuhulgas olid tornis veel pildid neljast ratsanikust ja raskestimõistetavad säilmed vanast kaardist.

Oli pääs, mis võimaldas ronida torni alla. Pääs, millele Külvaja Oppias oli joonistanud kaitsva sümboli. Torni all olid üle ujutatud tunnelid. Üks Kursoni külavahiks saamise nõue oli ronida torni alla ja veeta siin  öö. Külaelanikud pelgasid seda kohta ja vahid, keda katsele sunniti, ei läinud kunagi kaugele.

Mu kaaslased leidsid koobastest mitu huviäratavat paika. Oli ruum, mida täitsid sinise valgusega helendavad taimed. Veel kaugemal sattuti peale udupöörisele, mis ulgus keset koopakäiku, takistas edasipääsu  ja kohutas oma ebaloomulikkuses isegi mu paljunäinud kaaslasi. Oli kooparuum, mis oli täitnud kellegi elupaiga rolli – magamisase, mööbel ja seinale kritseldatud palve.

Liikudes raskelt üleujutatud sektsiooni koobastest, kus edasipääsuks oli vaja terveid vahemaid vee all ujuda, leiti hukkunud sõjamees, kes mulle kirjeldatud märkide järgi pidi kuuluma Humakti vennaskonda – vennassõdalaste hulka Heilini all. Minu vihaks ja nördimuseks olid mu kaaslased hukkunud sõjamehe varast paljaks riisunud ja laiba sinnapaika jätnud.

Laibast veelgi kaugemale ujudes jõudsid nad käiguni, mida oli valvanud lõks. Keegi varasem külastaja oli lõksu aktiveerinud ja seinad kandsid jälgi mehesuurusest kivikuulist, mis seejärel koridorimööda alla oli veerenud ja oma vaese ohvri puruks muljunud. Veelgi edasi jõuti raskete usteni, kuhu taha jäi järjekordne möbleeritud ruum. Toast näis olevat üle käinud tuulispask ja kogu mööbel vedeles purustatuna.

Samast ruumist õnnestus mu kaaslastel avastada salauks. Selle taha jäi käik, mis lõppes raske kettakujulise uksega, millel polnud nähtavat viis avamiseks.

Kõik need avastused olid tulnud mitme erineva käigu jooksul tornialusesse pimedusse, võttes kokku aega kuni praeguseni. Kui nad plaanivad teha veel uurimisretki, kavatsen kaasa minna.

Koobastes kohati mitmes kohas edasipääsu takistavaid vanu võreväravaid. Õnneks olid enamus neist roostes ja katkised ja kui mitte, murdis need maha karukasvu Forian.