Ülestõus, esimene osa

Käes oli esimene aprill. Anuuria uue aasta algus.  Sellega olime ametlikult hiljaks jäänud Tribori templi avamisele. Ilm oli vastavalt meeleolule hall ja maa täis sopast lörtsi.

Rõhutasin vajadust anda leitud Humakti vennaskonna hukkunule korralikud matused. Võtsime kaasa ka Kresseni, kes oli goblinisaarel peetud lahingust juba peaaegu paranenud ning läksime üheskoos tagasi tornikoopasse. Juhuse tahtel valvas tornis jälle poisiohtu Teet, kes meid vastuvaidlemata sisse lubas.

Skeletistunud surnukeha tagasitoomiseks pidime end taas kastma aprillikuisesse lõikavkülma vette, aga vähem kui tunni pärast olime tagasi. Leidsime küla kõrvalt võsast jõeäärse platsi, kuhu rajasime põletusriida. Saatsime tundmatu jumalasõdalase Gedi leinalaulude ja minu palvuse saatel puhkama.

Küla ootas õhtu saabumist. Saabumas olid uusaasta pidustused. Üks armetute talupoegade vähestest rõõmudest. Kressen käis peale, et lihtrahva pidustustel osalemine on hädavajalik. "Mida Sa teed uue aasta esimesel päeval, seda teed Sa kogu ülejäänud aasta," targutas Kressen fraasiga, mille oli imekombel suutnud templiaastatest meelde jätta. "Till kasvab, hernes tahab keppi ja kartul panemist," lisas ta lõppu. Kressen võib olla lootusetu juhtum, aga mul oli hea meel, et ta meiega oli. Pisike valgus hämarasse päeva saabus, kui sain kutse Irianalt osaleda Kursoni mõisas toimuval uusaastapidustusel. Seekord lubati oma relvavennad kaasa võtta.

Olin huvitatud viisist, kuidas matsid põhjakolkast aastat vastu võtavad. Kui päike lähenes horisondile, liitusin külarahvaga, kes oli kogunenud Külvaja Oppiase juhitud uusaasta tseremooniale. Selle käigus kastis ta end külma jõevette, heitis seljast ja põletas enda valge keebi ja tõmbas selga uue ja rohelise. Ta pühitses külaelanikke ja pidas kõne, mida ükski lihtrahva seast ei paistnud mõistvat.

Siis läks lahti pidu. Mängiti võistlusmänge, kus pidi mööda küla jooksma ja läbisegi mudas maadlema. Olin oma annuse Trollisilda üheks õhtuks kätte saanud ja läksin tagasi kõrtsi, et natuke päkapiku kanget kulistada. Seljataga löödi käima muusika ning külarahvas vihtus tantsida nagu poleks homset iial tulemas.

Kõrtsis polnud rahu kauaks. See võib olla üks tilluke mudamülka-küla kolmesaja mäe ja neljasaja jõe taga, aga sekeldusi korraldatakse siin aukartustäratava sagedusega. Üks kõrtsmiku meestest lükkas ukse lahti ja hõikas, et nad on tagasi. Tal polnud vaja lisada, kellest jutt.

Puhusin õhku välja ja sammusin torisedes jõe suunas, kuhu rahvas oli kogunenud. Jõudsin ajaks, kui Šalimirikummardajad olid oma rituaali lõpetamas. Selle käigus jorisesid nad hauataguste häältega süngeid laule ning veristasid jõkke ühe valge kitse. Nad ähvardasid külarahvast läheneva huku eest ja nõudsid taas Trollisilla torni. Nad hoiatasid, et juba on hilja ja hukk on saabumas, aga hoidmaks ära kõige hullemat, tuleb torn homseks nende meelevalda anda. Vahepeal oli saabunud õhtu ja maad võtnud pilkane pimedus.

Niipea kui Leitrik (Šalimirikummardajate pime juht) ja tema järgijad lahkusid, hakkas hirmule aetud külarahvas ärevalt kihisema. Ähvardused mõjusid tõsiselt ka mulle. "Kurson peab meid kuulma", "Me peame Kursoniga rääkima", "Kurson ei tohi seda tähelepanuta jätta", "Läheme räägime temaga!" arvasid külaelanikud läbisegi. Vaatasin Derlioni poole, kes oli alati kurtnud, et külaelanikud peaksid teda, mitte Kursonit järgima, kuid mees seisis abitu näoga paigal. Astusin  lähemale.

"Sa pead midagi ette võtma!" käskisin lõualotiga kõrtsmikku. 

"Mida mina teha saan? Torn on ju Kursoni käes," kurtis ta vastu. 

"Mis tähendab Kursoni käes? Kelle küla see on?" 

"Minu küla, aga.."

"Siis mine võta see torn endale!" käratasin kurjalt.

Mõni hetk vaatas Derlion mind tühja pilguga, aga siis lõi neisse elusäde.

"Jah, Sul on õigus," taipas ta äkitselt, "Torn on minu maal".

Derlion hakkas sedamaid oma mehi kokku ajama. Kõik toimus palju kiiremini, kui arvasin. Jõudsin vaevalt kõrtsist oma relva tuua ja Kresseni ning Foriani kaasa kutsuda. 

Derlioni vahimehed marssisid kiirel sammul ja ebakorrapärase massina torni suunas, relvad ähvardavalt valmis. "On ka aeg, kurat võtaks!", "Sõidame molli neile Kursoni munnidele", "Munad maha raiskadel!" Õhutasid mehed üksteist, kõige kõvemini räuskamas meie oma templijorss Kressen. Katel oli keenud aastaid ja nüüd oli kaas pauguga pealt lennanud.

Jõudsime tornini ja nägime seal otsas hirmust tudisevat Teetu. Käskisin tal alla kobida. Teet kuulas sõna ja andis ennast meile vangi. Tundsin end nagu nooruses, kui kappasin lahingusse, seljataga sõjasalkade viisi Heileniite. Mis siis, et olin hoopis hurtsikutest koosnevas külahakatises, seljataga loivamas kõrtsimehe lontrustest valvurid. Ma polnud ennast aastakümneid nii elusalt tundnud. 

"Kaks meest torni!" käskisin kõrtsmikku. Seejärel taganesime tagasi palissaadiga ümbritsetud kõrtsi, et oma järgmist liigutust plaanida. Mitmed külaelanikud olid paanika äärel. "Miks te seda tegite?" "Nüüd Kurson alles tuleb!" "Verevalamine pole mingi lahendus!" Aga need hääled olid üksikud ja kõrtsmiku sõjameestest õhkas ärevat lootust.

Panime valmis varitsuse külamajade vahele, juhuks kui Kurson tuleb külaelanikele kätte maksma ja maju põletama. Ise võtsime oma kamba kokku - mina, Forian, Ged ja Ritz - ning marssisime Kursoni mõisa suunas. Tema õhtusöök oli algamas ja mul oli talle üht-teist öelda. Kressen jäi koos kõrtsimeestega varitsust korraldama. Melo oli kadunud küla peale.

Alles siis kui mõisaväravatest sisse jalutasime, taipasime ehmunult, et Kurson ei olnud külas toimunust midagi kuulnud. Pidu läks endistviisi edasi ja Kursoni valvurid nokkisid mõisamüüril nina. Kursonit ennast ei paistnud kusagil. "Rahu, las mina tegelen olukorraga," lausus mulle Ged ja sulandus seltskonda. Mulle paistis, et tema osav suu suudab siin rohkemat kui minu jämedad arvamused või Foriani muskel. Juba juhatati meid söögilaua poole ning näidati koht, kuhu jätta ebasobiv relvastus. Ka Melo oli pidulauda jõudnud, käevangus Trollisilla jõukaim kohalik kaupmees.

Istusin lauda ja lasin toidul hea maitsta. Vahepeal jõudsin märgata kümmet Kursoni meest mõisast kusagile lahkumas. Nad paistsid liiga rahulikud, et toimuvast teada, aga hinge puges ärevus. Minu koht söögilauas oli Iriana kõrval ja temast järgmisel toolil istus Kurson ise. Hoidsin esialgu tahaplaanile.

Tänasin kaunist halaiat kohtuistungi eest, mis ta meie kasuks pööras. Vahetasime sõnu Timasest ja Heilini templist Triboris. Ta näis salakaval ja asjadega kursis. Oli elutähtis, et kui Kursoniga madinaks läheb, ei võtaks Iriana ja teda saatvad ihukaitsjad Kursoni poolt. Vastasel juhul sattuks Derlion koos kogu Trollisillaga terve Tribori linna viha alla ja pääsu poleks kellelgi.

Kesköö oli lähenemas ja kõrtsmiku mehed külmetasid varitsuspaigas. Ged polnud teinud midagi peale kaunite meloodiate laulmise. Otsustasin ohjad haarata. Ootasin sobivat hetke, kui võõraid kõrvu polnud lähedal ja sosistasin Irianale kiiresti, et külas on rahutused, kohe tuleb lahing ja hoidku tema sellest eemale. Iriana ehmus ja hakkas tugeva sosistushäälega protesteerima. Kurson võis olla kaabakas, aga ta oli nõus Tribori ja selle templitega lepet sõlmima. Derlion polnud sellist pakkumist vastu võtnud. 

Iriana sõnad tekitasid mu meeles kahtlust, aga siis vajusid uksed laiali ja ukse peal seisis Kressen, segaduses pilk üle ruumi käimas. Nii pea kui ta mind leidis tuli ta suule naeratus ja ta tatsas viisakusreegleid eirates otse minu suunas. Vabandasin end lauast ja juhatasin Kresseni õue, kus ta selgitas, et Kursoni mehed olid tulnud torni juurde, kus meie omad neid üllatusega varitsesid. Vastupanu ei osutatud ja kõik kümme on vangi võetud. Unustasin Iriana külvatud mõtte. Plaan oli toimimas! Kurson on tõbras ja tal pole asja Trollisilla rahvast kiusata! Küll Derlion meile lojaalsust vannub, kui oleme ta tagasi võimule aidanud.

Kui kümme tema meest olid kinni võetud, siis olid kõrtsmiku mehed nüüdseks juba arvulises ülekaalus. Vahest saaks veel mõne salga torni juurde ässitada. Ged korraldas nii, et Ints saaks teada - tema meestel on külainimestega all probleeme. Lootsime, et ta saadab abivägesid, kes otse meie lõksu marsiksid.

Pidin Irianale uuesti sõnad peale lugema. Läksin oma kohale, et temaga mõned sõnad vahetada. Aga siis juhtus midagi. Väljas puhuti häirepasunat! Tuuuuuuuuuuuuuuuuk! Tuuuu-, lõppes pasunakisa järsult. "Me pühime selle sõnniku minema, küll see kangekaelne meile end pärast painutab!" sõnasin kiirelt Irianale, samal ajal kui ruumis viibinud sõjamehed välja jooksid.

Mis toimus? Kas kõrtsmik oli mõisa ründama tulnud? See polnud ju meie plaan! Siis judistas mu selga pidi üles kohutav aimdus. Riifelt.. Küla, millest tõusvat suitsusammast olime märganud esimest korda üle jõe tulles. Küla, mis jäi siit põhja suunas ja mille goblinite vägi oli maani põletanud. Goblinite vägi, mis oli peale laastamistööd liikunud lõunasse.

"Mitte nüüd, mitte praegu.." palusin Heilinit ja kiirustasin Iriana vastust ootamata oma relvade suunas.

Pärast Šalimirikummardajate lahkumist asendus peotuju Trollisilla majade ees äreva rahutusega.

Tornialused koopad

Pinge oli minu jaoks liiga suur: külaelanike paluvad pilgud pärast Šalimirikummardajate lahkumist; ulguv külm, millesarnast meil Daultonis kunagi polnud; peldik, mida nad kutsusid külaks Trollisild; ja Timas, kes polnud ikka veel silmapiirile ilmunud. Mul oli jooki vaja. Palju jooki. Istusin Derlioni juures maha ja hakkasin kummutama. Kapp järgnes kapale ja terved järgmised kaks päeva jäid häguseks.

Kui ma kaineks sain, polnud palju muutunud. Neetud Trollisild oli ikka sama rääbakas ja Timas kadunud kui tina tuhka. Aga minu kaaslased polnud päevi raisanud.

Õhtul, kui ma kallamist alustasin, olid nad kasutanud Gedi kutset minna küla pidulikule õhtusöögile. Ukse peal saadeti aga seltskond tagasi. Hiljem selgus, et kutsutud oli vaid Ged, kes oli eeldanud, et võib sõbrad kaasa võtta. Piinliku valiku vältimiseks öeldi aga uksel, et kogu kutse oli olnud eksitus. Kedagi ei lastud sisse. Õhtu polnud siiski lootusetult rikutud, kuna Gedil õnnestus saada Intsult luba külastamaks Trollisilla torni, mida nad vahipostina kasutasid. Ints andis kaasa isegi saatja – noor külavaht Teet.

Enamuse torni põhjast võttis enda alla suur ruum, mis tuvastati, kui pärand Loherahva kultuurist. Justnagu küla, mille leidsime esimesel päeval peale hauakambrist pääsemist. Muuhulgas olid tornis veel pildid neljast ratsanikust ja raskestimõistetavad säilmed vanast kaardist.

Oli pääs, mis võimaldas ronida torni alla. Pääs, millele Külvaja Oppias oli joonistanud kaitsva sümboli. Torni all olid üle ujutatud tunnelid. Üks Kursoni külavahiks saamise nõue oli ronida torni alla ja veeta siin  öö. Külaelanikud pelgasid seda kohta ja vahid, keda katsele sunniti, ei läinud kunagi kaugele.

Mu kaaslased leidsid koobastest mitu huviäratavat paika. Oli ruum, mida täitsid sinise valgusega helendavad taimed. Veel kaugemal sattuti peale udupöörisele, mis ulgus keset koopakäiku, takistas edasipääsu  ja kohutas oma ebaloomulikkuses isegi mu paljunäinud kaaslasi. Oli kooparuum, mis oli täitnud kellegi elupaiga rolli – magamisase, mööbel ja seinale kritseldatud palve.

Liikudes raskelt üleujutatud sektsiooni koobastest, kus edasipääsuks oli vaja terveid vahemaid vee all ujuda, leiti hukkunud sõjamees, kes mulle kirjeldatud märkide järgi pidi kuuluma Humakti vennaskonda – vennassõdalaste hulka Heilini all. Minu vihaks ja nördimuseks olid mu kaaslased hukkunud sõjamehe varast paljaks riisunud ja laiba sinnapaika jätnud.

Laibast veelgi kaugemale ujudes jõudsid nad käiguni, mida oli valvanud lõks. Keegi varasem külastaja oli lõksu aktiveerinud ja seinad kandsid jälgi mehesuurusest kivikuulist, mis seejärel koridorimööda alla oli veerenud ja oma vaese ohvri puruks muljunud. Veelgi edasi jõuti raskete usteni, kuhu taha jäi järjekordne möbleeritud ruum. Toast näis olevat üle käinud tuulispask ja kogu mööbel vedeles purustatuna.

Samast ruumist õnnestus mu kaaslastel avastada salauks. Selle taha jäi käik, mis lõppes raske kettakujulise uksega, millel polnud nähtavat viis avamiseks.

Kõik need avastused olid tulnud mitme erineva käigu jooksul tornialusesse pimedusse, võttes kokku aega kuni praeguseni. Kui nad plaanivad teha veel uurimisretki, kavatsen kaasa minna.

Koobastes kohati mitmes kohas edasipääsu takistavaid vanu võreväravaid. Õnneks olid enamus neist roostes ja katkised ja kui mitte, murdis need maha karukasvu Forian.