Ootamatu hukk

Kui karavan Trollisillale jõudis, jäin mina Foriani, Kresseni, Melo, Ritzi ja Gediga maha. Sain templist käsu koguda paar nädalat teavet Timase kohta ja teha katseid tema leidmiseks. Seejärel pidin karavanile Triborisse järgnema.

Ma ei pidanud Timase leidmist teostatavaks ning keskendusin hoopis Kursoni mõisa ümberehitamisele Heilini templiks. Keldrit põhjalikult läbi kammides sattusime peale häirivale avastusele. Peidetud salaruumis oli altar kurjadele jõududele ja mitmed rituaalsed riistad, mis viitasid kurja teenivale kogenud vaimulikule. Võin mürki võtta, et Kurson ise siin riitusi läbi ei viinud. Mees oli selleks liiga lihtne. Aga kellega ja miks võis ta kokku mängida?

Olime oma kambaga selleks hetkeks läbi teinud nii mõndagi. Kedagi meist ei jätnud pimeduse naasev vägi külmaks. Otsustasime rajada oma vennaskonna. Lähtuvalt Flareejani Südame päästmisest võtsime vennaskonna nimeks Südamesõbrad.

Olin kohustatud templi poolt nimetatud aja jooksul Trollisillal ootama ja Timast otsima. Tegelikkuses täitsin oma päevi rätsepa, sepa ja talumeestega mõisa ümberehitust ja ülalpidamist arutamas. Minu Trollisillal kinnipidamise aeg hakkas lõppema, kui selgus, et külas on algamas suur laat. Minu kaaslastel oli laada peal mitmeid plaane täide viia. Kuna laada lõppedes oli ühtlasi hea tõenäosus liituda mõne suurema karavaniga, et üheskoos ja turvaliselt Triborisse liikuda, pidin veel mõne aja oma saapaid Trollisilla sopastel tänavatel uputama.

Kasutasime laata, et leida lubatud jüngrid Leitrikule ja tema Šalimirikummardajatele. Ühtlasi kogusime infot Timase kohta - ehk oli mõni laadale tulnud metslane või kaugema küla elanik kirjeldusele vastavat meest kohanud. Esimestel laadapäevadel ei kohanud me kedagi, kes asjast teadnuks, kuid siis tuli meieni üks Hundiklanni mees nimega Ööjooksja.

Ööjooksja ütles, et Timas on goblinite käes vangis ja ta teab kuskohas. Tasu eest oli ta valmis meid sinna juhatama. Hetkegi kaotamata ajasime Südamesõbrad kokku ja võtsime küla pealt veel paar meest kampa. Relvistusime ja asusime teele. Ööjooksja võttis samuti paar klannikaaslast ühes. Goblinite laagripaik pidi olema päevatee kaugusele jäävates kivivaremetes.

Jõudsime kohale napilt enne õhtu hakku. Luurajad liikusid ees ja põhivägi järel. Varemete maapealne osa oli elutegevusest tühi. Goblinid pidid olema keldris. Siin jäid hundiklanni omad meist maha. Neil polnud mingit soovi võõra rüütli eest oma elu kaalule panna. Ülejäänutega pressisime kitsast trepist alla keldrisügavusse.

KRAHH, langes võre meie seljatagant kinni. Hundiklanni omad pistsid rõõmust ulguma ja meie üle parastavalt naerma. "Noh mullasonkijad," norisid nad meid, "mis te nüüd peale hakkate?". Kohalikud metslasklannid olid alatasa tsiviliseeritud rahvaga tülis ja need klutid olid otsustanud oma viha meie peal välja valada. Ei aidanud kurjad ega sõbralikud sõnad. Barbarinärud loopisid trepist alla hiiglaslikke kive, kuni võreni päikesevalgustki ei ulatanud. Olime lõksus.

Leppisime, et võrest enam välja ei pääse ja hakkasime rändama sügavamale lossialustesse käikudesse. Ritz liikus ees ja tegi kahjutuks lõkse, mis olid siia pandud kas Hundiklanni meeste poolt või säilinud läbi sajandite, ajast mil siinsetes varemetes veel elu kees. Kui välja jätta üks kriimustus, õnnestus Ritzil lõksud mängeldes kahjutuks teha. 

Olime laskunud sügavale maapõue, kui Ritz meist maha hakkas jääma. "Ritz?" küsis tema kõrval seisnud sõjasulane. Ritz hõõrus enda kriimustatud näppu, vaatas talle otsa ja kukkus kokku. Tõttasin pikali vajunud kaaslase juurde ja hakkasin teda ravima. Hoolimata kõigist minu oskustest ja palvetest Heilini poole, osutus lõksust pärit mürk aga liiga tugevaks. Minutid hiljem oli Ritz jumalate juures.

Surm polnud mulle võõras. Olin mitmeid kordi kogenud, kui ootamatult see inimesi külastab. Paraku ei muuda ka sada sellist kogemust sõbra kaotust kergemaks. Melo hakkas sealsamas pisaraid valama. Foriani nägu läks varju. Kressen pomises midagi kibestunut enda habemesse. Gedi üle võttis võimust halvav ehmatus. Kuni selle hetkeni ei pidanud me Hundiklanni tegu rohkem kui sigaduseks. Nüüd oli meie vahel veri voolama lastud. 

Mässisime Ritzi riiete vahele pambuks ja pressisime sügavamale käikudesse. Kui me sügavamal keldrikoobastes nahkhiiri kohtasime, andis see meile esimese lootuskiire. Õhtupimeduseks leidsime väljapääsu läbi karstiaugu, mille põhi koobasteni ulatus. Veetsime öö varemetes, kuigi und leidis vaevalt meist keegi.

Järgmisel päeval jõudsime leinast morjendatuna tagasi Trollisillale. Hundiklanni liikmeid leidsime küll, kuid Ööjooksjat nad välja ei andnud ja vastavalt laadarahule ei saanud me nende vastu midagi ette võtta. Meile tehtud häda oli aset leidnud väljaspool küla, kus rahuseadused ei kehti. Lihtne oleks olnud oma viha hõimu peale valada, kuid teadsin, et Hundiklann on tohutu ja paari huligaani eksimused ei tohi kaasa tuua sõda kogu ülejäänud hõimuga. Isegi kui nad oma vendi õiglase karistuse eest varjasid.

Pärast lahingut Kursoniga ja taplust goblinite väega, kus vaenlaste seas marssis hiiglaslik konndeemon, sai Ritzile saatuslikuks mürk ja kriimustus sõrmel. Olime kaotanud sõbra ja karistada polnud kedagi.  Ei maksa iial loota, et elu õiglane oleks. Matsime ta väärilise lahkumisrituaali ja Gedi lauldud lugulaulude saatel. Kõik elud, mis põhi meilt seni nõudnud oli, läks Ritzi kaotus mulle hinge kõige enam. 

Laada lõppedes võtsime koos kaubakaravaniga suuna Triborisse. Põhjamaid on haaramas vari ja kui keegi selle täit ulatust mõistab, on see Suure Koja tempel Triboris. Võitlus surnumanajaga ei saanud tulla lihtne ja Ritzi kaotus oli arvatavasti vaid algus.

Ritzi matused. Trollisillast sai selle rännumehe viimne kodu.

Karukoolme lahing

Minu tähistamine võidu üle venis pikale. Kui kaineks sain, olid kohalikud juba tüki aja eest argiellu naasnud ja pajatused möödunud lahingust asendunud muredega peagisaabuva kevadkülvi üle. 

Olime otsustanud Kursoni mõisa Heilini templiks ümber ehitada. Esialgu jäi see kaugele tulevikka ja käesoleval hetkel kasutasime seda lihtsalt oma koduna. Lonkasin ennelõunasel ajal mõisa õue pidi kaevu poole, pea lõhkumas viisil, mis pani mind kahtlustama, kas mitte mõni Kursoni omadest mulle lahingus siiski obadust polnud andnud, kui kuulsin ärevaid hääli mõisaväravaile kärmelt lähenemas.

"Isa Hars, kiiresti!" hõikas üle värava kiiganud lõõtsutav määrdunud riietus nooruk. Kurnatud ratsu oli külla toonud teadvuseta ja raskelt haavatud Heilini preestri! Ehmatus lõi peavalu tahaplaanile. Kärkisin kõrvalviibijad raviruumi ette valmistama ja hakkasin oma parimate võimete järgi preestrile ravimist korraldama. Hoolimata tema nägu katnud sopast ja kahvatust ilmest tundsin ta ära juba esimestel hetkedel. Isa Orviin oli preester Daultonist ja üks juhtivatest templivendadest meie lähetuses.

Sonimise keskelt sain aru üksikuid fraase. Nagu teadsin, oli meid saadetud Daultonist Triborisse, et taasavada sealne Suure Koja tempel. Koos templi avamisega pidime Tribori templisse tooma reliikvia nimega Flareejani Süda. Flareejan oli sajandeid tagasi elanud Heilini rüütel, kes alistas siinsed maad enda võimule allutanud Surnumanaja. Trollisillal kuuldud juttude põhjal on vana kurjus taas pead tõstmas ja muistsete varemetes on ööpimeduses näha tulesid vilkumas. Vaevalt, et püha templi taasavamine juhuslikult praegusele ajale sattus.

Isa Orviini palavikulisest soigumisest mõistsin, et möödarääkimise tõttu oli Flareejani Südamega meile maad mööda vastu tuldud ja Trollisillalt juba lõunasse möödutud. Timas oli koos ellujääjatega läinud Südant ära tooma. Temaga liitusid abiväed Triborist. Süda saadi kätte ja oldi naasmas Trollisilla poole, kui siit umbes päeva tee jagu lõunasse toimus varitsus. Isa Orviin pääses napilt põgenema, teiste saatus oli teadmata.

See oli kohutav uudis. Alates sellest hetkest polnud Surnumanaja naasmine enam külameeste hirmujutt metsas kaikuvatest tondihäältest, vaid reaalne vägi, mis töötas templi vastu jõuliselt ja organiseeritult.

Andsin juhtimise Foriani kättesse, kes koos Melo, Ritzi, Gedi ja Kresseniga lõunasse kappas. Meie kamp läks, aga mina jäin maha. Keegi peab isa Orviini eest hoolt kandma ja külas teist ravitsejat ei olnud.

Mitu päeva tundsin templivenna pärast sügavat muret, kuni lõpuks oli selge, et pühaisa jääb elama. Umbes sel ajal sain kirja Karukoolmest. Karukoolme oli küla lõuna pool ja sõbrad olid seal Foriani juhtimisel kanna maha vajutanud. Nad teavitasid, et valmistuvad vastu võtma vaenuvägede uut rünnakut ja palusid misiganes võimalikke abivägesid. 

Kuna Orviin oli paranemas, oli minu koht sellel hämaral hetkel sõprade kõrval ja mitte Trollisillal. Võtsin kõrtsmikult nii palju mehi, kui ta anda raatsis. Panime valmis hobused ja kihutasime lõunasse.

Jäime hiljaks. Kui kohale jõudsime, kandis Karukoolme küla eksimatuid märke üle käinud lahingurajust. Hoolimata meie hilinemisest olid meie omad aga lahingus peale jäänud ja vaenlase tagasi löönud. Ratsutasin läbi nooltest turritavast puuväravast ja nägin õuel Foriani koos teistega. Ronisin sadulast ja surusin sõpradel kätt. Kahetsesin, et polnud saanud nende kõrval seista, kui vaenlane neljast suunast peale pressis, kuid vähemalt oli Heilin neile võidu andnud. 

Mind juhatati küla keskel laiuvasse kõrtsi ja sealt edasi tagasaali. Seal see seisis. Ruumi keskel läikis uhke sõjakoot. Relv, millega Flareejan kukutas Surnumanaja. Relv, mis oli mu kaaslastele toonud võidu Karukoolme lahingus. Flareejani Süda. 

Kuigi oht oli praeguseks möödas, polnud lahing möödunud kaotusteta. Varitsuse käigus oli Timas kadunuks jäänud. Tema surnukeha polnud leitud, seega polnud lootus maha maetud. Aga üksinda jäisel põhjamaal, ümbritsetuna goblinite sõjasalkadest ja pimedusest, kus tärkamas kooljaisanda jõud.. lootus veel kunagi Timast kohata polnud just selline, mis ärevusega öösel mu und eemal hoidnuks. 

Kuni sõjamehed möödunud lahingust kosusid, käisime kaaslastega luureretkel ja rüüstasime sisse-välja taktikaga üht tagasilöödud gobliniarmee laagrit, mis põhiväest eraldi seisis. Naasime paremas seisus Karukoolmele ja valmistusime ülejäänud karavaniga põhja poole liikuma.

Templikaravani rünnanud vägi ei koosnenud mitte ainult goblinitest, vaid ka kohutavats konndeemonist, mille visandasin siia kaaslaste kirjelduste põhjal.

Ülestõus, neljas osa

Iriana oli lahkunud ja päike kadunud. Õhtu oli hämar ja kõle. Põhjamaine tuul ulgus pahaendeliset. Mida iganes me Trollisillal võisime korda saata, pidi juhtuma täna.

Kõrtsmik Derlion oli meile kaasa andnud salgapealik Meeme koos käputäie oma kõige südikamate võitlejatega. Nad olid julged poisid, isegi kui nende võitlusstiil oli kohasem kõrtsikaklustele kui kindluse piiramisele. Plaan oli lihtne. Mina koos Foriani, Kresseni, Ritzi ja Meloga juhime Meeme ja tema mehed Kursoni mõisa, avame seestpoolt väravad, misjärel ülejäänud kõrtsmiku mehed koos palgasõdur Rondeli ja tema ratsasalgaga Gedi juhtimisel sisse tungivad ja kõik Kursonile lojaalsed närakad veristavad.

Tungisime vanasse torni, mille keldrist viis salakäik otse Kursoni mõisa. Pidin lootma, et vetejumal Šalimiri preestrid, kes torni nüüd enda omaks pidasid, meile liiga suureks takistuseks ei saa. Kaltsudesse riietuvad hämarad kujud tekitasid minus aina sügavamaid kahtlusi selle kohta, mis jumalust nad tegelikult teenisid, aga see probleem polnud nende hulgas, millega tegelemiseks ma hetkel mahti võisin leida. 

Kätt nad meile ette ei pannud, aga keldrisse sukeldudes leidsime eest hirmutavad ruunid ja hoiatusmärgid, mis ei jätnud ruumi kahtlusele nende ehtsuses. Vaimulik maagia on niisamagi tugev, aga manatuna rituaalsel viisil terve templi kogukonna poolt tähendas, et kui üks meist elusalt teisele poole jõuaks, olnuksime õnnega koos. Ajanappus ja fakt, et teist võimalust rünnakuks ei tule, sundisid mind kiirele läbirääkimisele Leitrikuga - Šalimiri kummardajate juhiga. Me pidime keldrist läbi pääsema ja ma ei näinud endal muud võimalust kui leppida tema nõudmisega hankida vastuteenena läbipääsu eest templiteenistusse kümme uut õpipoissi, kord kui see jama Trollisillal läbi on. See oli kummaline palve, kuid lootsin leida need kümme Kursoni röövlinägude seast. Kui nad olid valmis teenima saatanat nimega Kurson, võisid nad sama hästi teenida varjulisi preestreid selles Heilinist hüljatud templis.

Kui sõna oli antud, saime õnnistuse keldrist läbi liikuda. Teekond polnud lihtne. Kevad tõi iga päevaga põhjamaale soojust juurde, aga kevad Trollisillal oli ikka külmem kui minu kodulinna Daultoni kõige jäisem tund. Külmumist trotsides pidime ekslema kitsastes koobastes ja ujuma läbi vee alla uppunud labürindi. Me kaotasime ühe oma sõjameestest külmale veel enne kui jõudsime mõisa alla. 

Plaan toimis. Majapidamine koos enamuse Kursoni sõjameestega oli sügavas unes. Meie salk silkas üle varjudesse mattunud õue ja alles siis kui müüriväravad õieli paiskasime, kostus esimene kaeblik sarvehüüd meid märganud valvurilt. Eeldasin lahingu tulevat lühida. Paraku oli saatusel varuks ebameeldiv üllatus. 

Kui mõisamüüri väravad lahti lükkasime, vaatas meile vastu rahulikult tukastav külake. Meie sõjamehi ei paistnud kusagil. Juba vihisesid läbi õhu esimesed meie suunda teele saadetud nooled. Kus põrgu päralt nad kõik olid?! "Hoidke väravat!" käratasin enda kaaslastele, meelekindlalt jalad mutta surudes. Ründesalk lihtsalt pidi seda sarvehüüdu kuulma. Nad on kohe siin, hetke pärast tormavad nad selle majanurga või aida varjust välja, sisendasin endale ja tõrjusin kilbiga enda puusa suunda vuhanud noole.

Aeg mängis meie vastu. Saatsin mõned mehed müüri amburitest puhastama ja suundusin ise mõisahoone peale. Minu plaan oli mõisauksi kinni hoida ja vaenlasi tuppa lõksustades aega võita. Vaevalt olin mõisausteni jõudnud kui märkasin salka mehi ühest kõrvalhoonest väljumas ja müüri äärt pidi värava suunas silkamas. Olid need omad või vaenlased? Mu mehed olid laiali, maad oli võtnud kaos ja õue katsid vihisevad nooled. 

"Tagasi!" käratasin kaaslastele. Otsustasin kahtlase salga tee lõigata. Kui müüri äärt pidi liikunud pundile lähemale jõudsime, kostus nende hulgast vihane kärisev hääl: "Alatud kaabakad! Külaslilahkuse reetjad!" Tundsin ta hetkega ära. Kurson ise oli seda punti juhtimas. "Ei luba värava alla!" röökisin oma käsu, pigistasin mõõgapideme pihku, lähenesin kilp ees veel kaks ettevaatlikku sammu ja lajatasin täie jõuga esimesele mehele, vallandades mõõgakilina saatel puhkenud võitlusmöllu. Siis kostis puine krigin ja suured mõisauksed paiskusid valla. Asjad läksid kiiresti halvast halvemaks. Kogu Kursoni vägi voolas mõisast välja ja valguse meile selga.

Ritz oli müüri vaenlastest puhastanud ja nüüd kallati nooli Kursoni, mitte meie meeste peale, kuid olukord oli sellegi poolest lootusetu. Juba oli meie poolel langenuid ja terve käputäis meie omasid olid ambureid taga ajades silmapiirilt kadunud. Melo oli samuti lahingumöllus silmist kadunud. Ring meie ümber tõmbus koomale.

Vaenlasi oli kõikjal. Ma ei märganud, kuidas nende jõud meie omast üle kasvas. Märkasin vaid hetke, kui peale minu seisis jalul veel ainult Forian, relvaga igast suunast peale pressivate vaenlaste suunas raevukalt vasardamas. Põgenemisvõimalus oli käest libisenud. Mõistsin järsku, et niiviisi surraksegi. Kui palju inimesi on arvanud, et olukord on kontrolli all ja taibanud vastupidist vaid mõni hetk enne hukku? Kus oli Ged ja meie ratsanikud? Kuhu olid jäänud kõrtsmiku sõjamehed?

Forian oli hiiglane, kes lammutas vaenlasi vasakule ja paremale. Aga neid oli lihtsalt liiga palju. Mõõgad surasid tema turvise pihta igast suunast. Mees pöördus meeleheitliku vihaga Kursoni enda poole.. ja sai kõminal sisse raske lajatuse sõjavasaralt. Hoop paiskas hiiglase hambaid pidi mudasse. Üritasin haavata ühte vaenlast, kui üks teine mind õlaga rammis, lennutades mind prantsatatusega Foriani kõrvale pikali. Ägisesime kõrvuti, Kursoni mehed meie ümber ringis. Nad ei jõua, tõdesin, kui üks Kursoni omadest surmahoobiks tapri tõstis ja minu abi otsiv pilk tühja väravat seiras. 

"TULGE SIIA TÜRAPEAD!" kuulsin järsku käredat häält karjumas. See oli Kressen, kes enne ühte valvuritorni puhastama oli jäänud. Minu silmis oli Kressen kombetu joodik ja pisut üle keskmise sõjamees, kuid see jäägitust lojaalsusest ja võitlusvaimust jutustav vaatepilt jääb minuga surivoodini. Ta lähenes ülbe kõnnakuga ihuüksi otse selle meestekarja suunas, kes olid meile otsa tegemas, kirves lõdvalt käe otsas, räpasesse habemesse mattunud suu avatud nagu tülinorijal ja punnis silmad otsimas esimest kellele molli sõita. "Mis passite seal, munnid?!" jätkas ta Kressenlikult rind ees edasi marssides. Hetkeks näis Kursoni mehi tabavat segadus, aga siis oli Kressen juba nii lähedal, et mass meid unustavalt Kresseni suunas valgus.

Kressenil oli üks kindel eesmärk ja ta ei lasknud kellelgi ennast segada. Üks tera lõikas tema pea suunas, kuid Kressen kummardus, tõukas õlaga eemale järgmise, kes tema ja Kursoni vahele jäi, tõrjus kirvest üles seljataha tõstes veel ühe hoobi, mis tema kukalt sihtis ja lasi sellel siis täie jõuga otse Kursoni näkku maanduda, nii et verd ja ajusid kahes suunas pritsis.

Ma ei suutnud oma silmi uskuda. Oli see ebaloomulikult õnnelik juhus või päästis meid tõesti Heilin, aga toimunu jahmatas kõiki kõrvalseisjaid. Kursoni mehed tardusid paigale, nägudes "mis just praegu juhtus?" ilme. Ja siis kihutasid kabjaplagina saatel mõisaõuele Rondel ja tema ratsaväelased, seljataga kõrstmiku sõjamehed ja meie Ged isiklikult.

Enamus Kursoni meestest pistsid jooksu. Need kes jäid, lõigati kiiresti maha. Selgus, et meie ründesalk oli hilinenud möödarääkimise tõttu rünnaku ajastuse kohta, aga põrgu päralt kui hea meel mul neid näha oli. Peagi olid mõisauksed sisse murtud ja viimased vaenlased karjusid ahastavalt kui mõõgad neid lahti lõikasid. Sujuvalt läks lahing üle rüüstamiseks ja külamehed puistasid üksteise võidu mõisatubasid ja kõrvalhooneid. Kui oli selge, et surma enam täna kartma ei pea ning lahing on võidetud, kerkis mu suule muie. Saime hakkama! Kurson on alistatud! Võit!

Õnnest särades läksin sagivaid rüüstajaid täis mõisahoonet seirama, kuni leidsin ühe pisut kõrvalise toa vaaditäie brändiga, millesarnast polnud ma mekkinud Daultonist lahkumisest saadik. Oleks ma teadnud, et Kurson siin nii head kraami peidab, oleks rünnak võinud varemgi olla. Kiskusime Kresseni ja veel paari kõrtsmiku jorsiga vaadil punni eest ja lasime kärakal voolata.

Seekord ei rüübanud ma selleks, et põgeneda. Ma rüüpasin, sest tundsin end elavana. Ma nautisin Trollisilla karget õhku ja nende lihtsate joodikute seltskonda, kes koos minuga enda kruuse kummutasid. Ma kiitsin Kressenit ja pajatasin kaasvõitlejaile oma elamusi lahingust. Ma nautisin igat lonksu oma brändist ja sellest imemaitsvast võidust. Homme võinuks tulla kasvõi maailma lõpp, aga see päev oli ilus.

Trollisilla ülestõus päädis Kursoni mõisa lahinguga. Mul on tunne, et sellest taplusest räägitakse Trollisillal veel väga kaua aega.

Ülestõus, kolmas osa

Pääs Kursoni mõisa oli kui Heilini naeratus abikätt ihalevale sõjasulasele. Kui seda õigesti kasutada, võis see olla meie võti võidule. Melo hiilis keldris natuke ringi ja tegi kindlaks, et lisaks veinile on keldris ka relvaladu. Mida veel osanuks me tahta? Hiilisime vaikselt tuldud teed tagasi,  et kokku panna rünnakuplaan. 

Idee oli, et mõned tugevamad kõrtsimehed võiksid koos meiega punnitada läbi koobaste ja avada seestpoolt väravad, lubades ülejäänud sõdalastel mõisaõuele valguda. Aga nüüd oli juba koidik ja ajastus rünnakuks oli ülioluline. Üllatusmoment oleks lombakas, kui leiaks aset ajal, mil kogu mõis ärkvel on. Pidime ootama uut ööd.

Unepaus kulus ära. Proovisin kõrtsikamina ees oma läbi ligunenud varustust kuivatada, kuid silmad vajusid kinni niipea, kui pragiseva tule kõrvale maha olin istunud. Luksust ei jätkunud pikalt. Mind äratati, kuna Iriana oli mind lõunasöögile kutsunud. 

Kohtusin pimestavalt kauni blondiga Derlioni kõrtsi lähedale jäänud joomaurkas. Vahetasime viisakalt tervitusi. Iriana teatas, et temal ei ole soovi end meie pisikesse kodusõtta segada. See oli hea uudis. Hirm Iriana Kursoni poolele sattumise pärast oli olnud minu mure algusest peale, kuna toonuks kaasa Kõrgmaa ja Tribori linna viha. Vähemalt nii ma arvasin, oletades kõrtsmiku juttudest, et just sellekandi rahva huve on Iriana siia esindama saadetud.

Iriana oli aga tõre. Lõpuks paljastas ta mulle midagi, mis pööras kõik pea peale. Timas - mees, kelle juhtimise all olin  koos templivendadega Daultonist teele asunud - oli enne Trollisillalt lahkumist palunud Irianal Kurson meie templi käepikenduseks moosida. Puhkesin seda kuuldes kibestunult naerma. Iriana ei olnud väljas Kõrgmaa ega Tribori linna eest, vaid proovis kogu selle aja värvata Kursonit minu enda templi liitlaseks! Oleks keegi mulle poole sõnaga sellest kokkulepest kõssanud, oleks nüüdseks päevi väldanud verine jant ära jäänud. Aga nüüd oli liiga hilja, et tagasi pöörduda. Vähemalt saan näha kuidas Timas pika ninaga jääb. Mulle pole see üliagar enesekindlusest pakatav rüütlihakatis kunagi meeltmööda olnud.

See polnud kõik, mida Iriana minuga jagas. Ta teatas, et tema ja tema kaaskond lahkuvad homme hommikul Kursoni juurest ja palus, et me enne seda midagi ette ei võtaks, mis sunniks neid lahingust osa võtma. See tähendas, et rünnak tuleb ühe öö jagu veel edasi lükata. Irianal oli ka uudiseid Timase enda käikude kohta. Kahe päeva pärast õhtul peaks mees tagasi Trollisillal olema. Oli selge, et Timase saabumiseks ei tohi  Kursonit enam külavanema toolil olla või muidu riskime kaotada kõik, mille oleme Trollisillal saavutanud. Seega on asi paigas. Peale homset saabuv öö on ainuke, kus rünnak võib aset leida. Pidime oma kaarte väga täpselt laduma, kui tahtsime olukorrast terve keha ja auga välja tulla.

Peale kohtumist prantsatasin uuesti magamisasemele, kuid hoolimata kurnatusest ei suutnud ma magada. Mind painasid kahtlused kõige osas, mille olen siin korda saatnud. See polnud mina. See olin mina neli aastakümmet tagasi, aga mitte enam. Mitte enam alates sellest, mis juhtus Roeliga. Kogu minu tahtmine ei suutnud aga päevi panna tagurpidi liikuma. Ma ei jäta Trollisilla rahvast Kursoni ja tema vandaalide kiusata, kordasin endale. Kui palju vägistamisi ja tapmisi olid need tõprad külaelanike peal korda saatnud? Persse see kirik oma liitude ja skeemidega. Lihtsalt üks kord veel tahan tunda verd vemmeldamas nii nagu see oli nooruses. Nii, et ma ei kõhkle ega kahtle. Nii, et mulle ei loe parim tagajärg, vaid õige tegu.

Olime öises rünnakus kaotanud mitmeid. Trollisilla preester - Külvaja Oppias - oli langenute seas. Komberdasin peale mõnetunnist poolunes vähkremist õue ja aitasin läbi viia matuseriitusi.

Õhtupimeduses astusid külla räbaldunud preestrid koos oma pimeda juhiga. Nendest ja nende soigumisest oli ülestõus alguse saanud. Nad teatasid, kuidas olid meid öösel toimunu eest hoiatanud ja et see kõik jätkub, kui nad ei saa enda valdusesse Trollisilla torni. Nende preestrite juures oli midagi kõhedat. Kas tõesti olid Jumalad ise näidanud öisete sündmustega vajadust torn Šalimirile pühendada?

Nii või teisiti - mul oli Leitrikust ja tema jüngritest kõrini ega võinuks hoolida vähem sellest, kes selle neetud kolkaküla vanas tornis elab. Andsime neile vabad käed sinna sisse kolida ja ehitada see ümber Šalimiri pühakojaks. Külal ongi uut preestrit vaja, nüüd kui Oppias meie seast lahkunud on. Meil on torni vaja veel vaid üheks käiguks koobastesse ja ma ei näe, miks paar relvastamata vetekummardajat meid takistama peaks hakkama. 

Ged, laulik, kes koos meiega kõrtsmiku poolel tegutseb, suutis meie poolele kaubelda ka läbirändavad ratsasõdurid, keda juhib mees nimega Rondel. Tasuks saavad nad osa Kursoni mõisa rüüstesaagist. Kursoni varandus on röövides kokku kooritud ega sobiks täitma paremat eesmärki, kui tema enda kukutamine. 

Saabus õhtu ja heitsin uuesti puhkama. Kurson oli oma meestega rahulikult mõisas püsinud. Veel üks öö ja veel üks päev ning Trollisilla saaga saab lõpetatuks. Mõtted tulvil erinevaid lahingutaktikaid, vajusin unemaailma. 

Ärkasin hommikul puhanuna ja vaatasin üle mehed, kes koos meiega pidid tulema öösel mõisaväravaid avama. Sõin kadakahõngulist lambaliha ja neelasin peale Ažatmere tumedat. Siis hakkasin läbi plaanima varustust, millega märgades koobastes roomamine lihtsamaks teha, kui järsku kostus väljast hõikeid. Mida nüüd?

Tusaselt astusin kõrtsiuksest välja ja vaatasin, millest kära. Haistsin seda enne, kui nägin. Suitsusammas kaugemalt jõe äärest. Veski põles!

Trollisilla veski oli mõned sajad meetrid külast eemal ja seisis eraldi hoonetekompleksina. Mölder oli üks kõrtsmiku lojaalseimatest toetajatest. Kiiresti tormasime käputäie meestega veskit kustutama, samal ajal kui Ged ja teised jäid korraldama kõrtsi kaitsmist, juhuks kui tegemist on mõne Kursoni trikiga. Ja Kursoni töö see oligi. 

Mölder ja tema pere olid veristatud. Peretütar vedeles õuel, seljas lõhki rebitud riided ja määrdunud nahk kaetud mulla ja verega. Vägistatud ja tapetud omaenda koduõuel. Mu süda täitus raevuga. Mehed sebisid ümberringi ämbritega ja leegid praksusid kõrvulukustavalt, kuid minul jagus silmi vaid õuel surnud neiule. Asi polnud üksnes selles, mida Kurson neile teinud oli, vaid selles, kuidas me olime siinsamas kõrval. Ma tundsin end tüdruku nahas, ümbritsetuna neist jõhkratest julmuritest, meeleheitlikult abi järele janunedes ja kõrts, mis täis relvastatud sõpru silmapiiril, kuid mitte mingit viisi nende teavitamiseks. Mida mina sel ajal tegin? Sõin lammast? Ma oleks saanud Sind aidata, kui ma oleks teadnud. Ma oleks tulnud.

Minu mõttelõnga katkestas silmanurgast märgatud must jutt. Astusin läbi lume paar sammu õueserva suunas ja mu suu vajus lööduna lahti. Tundsin end abituna. Järjekordne suitsusammas. Suits tõusis ühest külamajast, palju lähemal kõrtsile ja mõisale. Ööpimeduses välja hiilinud Kursoni bande liikus nüüd päise päeva ajal tagasi mõisa suunas ja süütas külamaju, mis teele jäid! 

Pooled meie mehed olid siin, aga pooled olid kõrtsis ja samuti meie uus liitlane Rondel koos oma ratsameestega. Nad pidid reageerima! Nad peavad need närukaelad kätte saama! Juba seletaski silm kauguses kõrtsiväravate laiali vajumist ja meeste valgumist mõisa suunas, lootuses ära lõigata süütajate põgenemistee. Nad peaaegu jõudsid, kuid Kursoni närukaelad olid kiiremad. 

Mida ma sel hetkel ei teadnud, oli Kursoni tegelik plaan. Kuni meie kustutasime veskit ja ülejäänud kõrtsimehed süütajaid taga ajasid, oli käputäis Kursoni mehi hiilinud kõrtsi teise külje alla, eemaldanud sinna jäetud valvuri ja vabastanud Kursoni mehed, kelle olime vangi saanud. Kostus meeleheitlik sarvehüüd, mis kutsus mehi appi kõrtsi kaitsma, kuid me olime liiga kaugel, et jõuda.

Üksikud mehed, kes olid jäänud kõrtsi kaitsma, veristati. Kursoni mehed koos vangidega oleks mõisa põgenema pääsenud ja jätnud meile põleva kõrtsi koos veres ägisevate kaasvõitlejatega. See oleks olnud meie ürituse lõpp. Kuid õnneks oli Rondel. Mõistsin nüüd, et laulik oli päästnud meid ja meie kõrtsi, kui ta Rondeliga kaupa otsustas teha. 

Nägin kauguses ratsamehi ümber pööramas ja röökisin ka meie mehed tagasi kõrtsi suunas jooksma. Ratsanikud olid kiiremad. Seal, kõrtsimüüride taga, minu pilgu eest varjatult, algas tõeline Trollisilla lahing. Vihased sõjardid raiusid teineteist mõõkadega. Ammunooled vihisesid läbi õhu. Kirves põrkas vastu turvist. Põlvest jala kaotanud mees kisendas valudes. Nool sumpsatas sõjamehe kopsu. Raginaga murdus kaitseks tõstetud kilp.

Lõpuks üks pool murdus. Kursoni mehed pöördusid ja põgenesid tagasi mõisa suunas. Rondeli ratsanikud järgnesid neile ja raiusid jalgsi põgenejad vaevata surnuks. Ajaks, kui mina koos oma salgaga kõrtsi jõudsin, olid viimased Kursoni mehed alles vaid siseruumides. Pressisime tuppa ja ja lõikasime viimased vaenlased maha. Viimane neist oli üks Kursoni bande ninameestest, kelle surmaheitlus leidis aset kõrtsitorni avatud tipus.

Higise, verise ja hingeldavana vaatasin tursket mõõgaga läbi aetud sõjameest, kes meile viimasena vastupanu oli osutanud. Tõstsin pilgu ja vaatasin mõisa, mis kõrtsitornist imehästi kätte paistis. Kurson, armetu röövlinägu, Sina oled järgmine..

Ilma Rondeli ja tema ratsaniketa oleks Kursoni salakaval plaan läinud maksma meile kõik.

Ülestõus, teine osa

Need ei olnud goblinid. Ajaks, kui Kresseni ja Forianiga relvad pihus õue jõudsime, oli mõisa ette varisenud surnud valvur, tühjalt mustav silmakoobas meie suunda pööratud. Sukeldusime sügavamale pimedusse ja lähenesime valvuritornile, mille sisemusest kostus veel preagugi ahastavaid karjeid. 

Forian ronis sisse esimesena. Olend, kes teise valvuri surnukeha nokitses oli eksootilise maiguga värdjas, mitte päris lind ega loom ega sisalik, vaid midagi nende vahepealset. Oli hämar ja Forianil polnud palju manööverdamismaad. Ebardlik kassisuurune loom ründas teda nii väledalt, et vahepeal paistis võimatu, et teda on vaid üks. Koletis sihtis vaid ühte punkti - Foriani silmad. Saime peagi selgeks, et see on nende kõigi ründetaktika. Peale mõne verise ja küllaltki tõsise lõike kannatamist loobus Forian mõõga kasutamisest ja haaras pisikese peletise oma tohutute kämmalde vahele ja pigistas eluka lihtsalt surnuks. 

Nüüd avanes meile torni tipust vaade kogu külale. Pisikesed olendid pidid olema kõikjal, sest küla kihas tõrvikutega jooksvatest inimestest ja hõikuvatest sõjameestest. Nägime nüüd, et aimdus goblinite kohta polnud päris vale. Kaugemal mõisamüüri taga paistis tõepoolest olevat goblinibande, kelle käed olid samuti täis väikeste värdjate käest oma silmade päästmisega.

Ruttasime läbi küla Derlioni kõrtsi suunas. Paistis, et meie liitlasele võib ära kuluda natuke abi. Teel sinna proovisime päästa külast põgenevat nahaparkalit ja tema pere, kuid perepea ja üks lastest langesid hoolimata meie ponnistustest. Kressen sai nende päästmisel tõsiselt viga. Meie kolmikust olin mina ainsana veel täielikult võitluskõlbeline. Ajaks kui kõrtsimüüride vahele jõudsime, oli suurem mäsu meie õnneks raugenud. Paistis, et misiganes värdjad meid ründasid, olid nad selleks korraks tagasi tõmbunud. 

Loendasime langenuid ja arutasime edasist tegevuskava, kui meieni jooksis üks kõrtsmiku meestest ja teatas, et kümme Kursoni meest on mõisast välja marssinud. See oli meie võimalus! Kümme tõbrast olid juba vangistatud. Kui saaksime kätte veel kümme, jäänuks Kursonile vaid paar mõõka meie paarikümne vastu. Lisaks polnud Kursonil veel aimugi, et tema vastu sõda on alustatud. Jagasime meestele kiiresti käsud laiali ja jooksime Forianiga küla torni suunas, et Kursoni salka enda juurde meelitada. Kõrtsmiku mehed pidid seejärel hiilima nende selja taha, lõigates läbi taganemistee mõisa.

Algus läks hästi. Kursoni mehed kuulsid meid hõikumas ja järgnesid meile torni suunda. Kuid siis märgati kõrtsmikumehi, kes proovisid nende seljatagust võtta. Hoolimata sellest, et Kursoni mehed on närune punt kaltsudes röövleid, suutsid nad end kokku võtta ja tõmbuda tagasi mõisamüüride vahele, enne kui kõrtsimehed korralikult väravastki välja jõudsid. 

See oli katastroof. Meie kavatsus oli nüüd Kursonile selge ja ta ei pidanud selle eest maksma ainsatki väljasaadetud sõjameest.

Aga me ei kavatsenud veel alla anda. Kuigi mõisamüürid olid kõrged ja tugevad, kumas meie kuklas pöörasevõitu idee. Olime kahel korral külastanud Trollisilla küla alla jäävaid koopaid ja veendunud, et tegemist on käikudest moodustuva võrgustikuga, mis lookleb peaaegu kogu küla all. Polnud pikk maa loota, et osa käikudest ka Kursoni mõisamüüride sisesmusse jätkub ja seal väljapääsu omab. 

See plaan oli meeleheitlik. Et üldse koopaid kasutada, pidi sukelduma aprillikuu jäisesse vette ja ronima seejärel mööda kitsaid peaaegu läbimatuid kottpimedaid käike. Kohalik rahvas oli need koopad uputanud lõpututesse ebausklikesse hirmulugudesse ja sundida mehi siit endale järgnema olnuks vägitükk omaette. Kuid katsuma pidime sellegi poolest.

Oma ekslemiste käigus möödusime šahtist, mille põhja täitis ebaloomulik udupööris, mida mu kaaslased ennist värvikalt kirjeldanud olid. Omaenda silmadega maagilist käiku üle vaadates ei jäänud minusse kahtlust. Udupööris ja seda ümbritsevad ruunimärgid olid loodud, et kedagi selle taga kinni hoida. Judinad käisid üle mu selja. Ja nagu sellest ei piisanuks, nägin ma järsku teiselpool käiku seismas Teda. Roel. Ilmutus minu minevikust. Keegi, kelle unustamiseks olin aastakümneid enda keha veinipudelisse uputanud. 

See oli kolmas kord peale Daultonist lahkumist, kui seda viirastust nägin. Käsi veritseval haaval, seal kus tuksus kunagi tema süda ja silmis kauge, kuid süüdistav pilk. Nägin teda ehk sekundiks, kuid ehmatus kiskus mu huultelt karjatuse ja röövis mu tasakaalu. Prantsatasin maha ja libisesin mööda kaldus põrandat otse udupöörise poole. Üks kaaslastest peatas mu libisemise napilt enne kui oleksin üle serva kadunud. Hingeldasin, ajasin end püsti ja tegin ette paneku jätkata mõnda muud haru pidi. 

Ülejäänud seiklus polnud palju kergem. Muistsed lõksud, kinnised võred ja öösel kohatud ebardelukate pesakond vees solberdamas. Olime arutamas loobumist, kui jõudsime paksu tammepuust luugini, mille otsustasime üle kontrollida. Luuk nagises raskelt ja nõudis liigutamiseks igat kübet minu kehasse jäänud jõust. Siis murdus see lahti. Meie ees oli avar ruum, nurkades seismas veinivaadid ja kauguses aimatav trepp. Enne kui jõudsin imestust väljendada, sosistas Melo minu kõrval sõnad, mis panid mu vana südame nii kõvasti peksma, et kartsin koopapimedusest koletisi äratada: "See on ju Kursoni mõisa veinikelder!"

Jubedad koletised ei lõpetanud silmade kitkumist ka siis, kui nende ohver juba elutult vedeles.

Ülestõus, esimene osa

Käes oli esimene aprill. Anuuria uue aasta algus.  Sellega olime ametlikult hiljaks jäänud Tribori templi avamisele. Ilm oli vastavalt meeleolule hall ja maa täis sopast lörtsi.

Rõhutasin vajadust anda leitud Humakti vennaskonna hukkunule korralikud matused. Võtsime kaasa ka Kresseni, kes oli goblinisaarel peetud lahingust juba peaaegu paranenud ning läksime üheskoos tagasi tornikoopasse. Juhuse tahtel valvas tornis jälle poisiohtu Teet, kes meid vastuvaidlemata sisse lubas.

Skeletistunud surnukeha tagasitoomiseks pidime end taas kastma aprillikuisesse lõikavkülma vette, aga vähem kui tunni pärast olime tagasi. Leidsime küla kõrvalt võsast jõeäärse platsi, kuhu rajasime põletusriida. Saatsime tundmatu jumalasõdalase Gedi leinalaulude ja minu palvuse saatel puhkama.

Küla ootas õhtu saabumist. Saabumas olid uusaasta pidustused. Üks armetute talupoegade vähestest rõõmudest. Kressen käis peale, et lihtrahva pidustustel osalemine on hädavajalik. "Mida Sa teed uue aasta esimesel päeval, seda teed Sa kogu ülejäänud aasta," targutas Kressen fraasiga, mille oli imekombel suutnud templiaastatest meelde jätta. "Till kasvab, hernes tahab keppi ja kartul panemist," lisas ta lõppu. Kressen võib olla lootusetu juhtum, aga mul oli hea meel, et ta meiega oli. Pisike valgus hämarasse päeva saabus, kui sain kutse Irianalt osaleda Kursoni mõisas toimuval uusaastapidustusel. Seekord lubati oma relvavennad kaasa võtta.

Olin huvitatud viisist, kuidas matsid põhjakolkast aastat vastu võtavad. Kui päike lähenes horisondile, liitusin külarahvaga, kes oli kogunenud Külvaja Oppiase juhitud uusaasta tseremooniale. Selle käigus kastis ta end külma jõevette, heitis seljast ja põletas enda valge keebi ja tõmbas selga uue ja rohelise. Ta pühitses külaelanikke ja pidas kõne, mida ükski lihtrahva seast ei paistnud mõistvat.

Siis läks lahti pidu. Mängiti võistlusmänge, kus pidi mööda küla jooksma ja läbisegi mudas maadlema. Olin oma annuse Trollisilda üheks õhtuks kätte saanud ja läksin tagasi kõrtsi, et natuke päkapiku kanget kulistada. Seljataga löödi käima muusika ning külarahvas vihtus tantsida nagu poleks homset iial tulemas.

Kõrtsis polnud rahu kauaks. See võib olla üks tilluke mudamülka-küla kolmesaja mäe ja neljasaja jõe taga, aga sekeldusi korraldatakse siin aukartustäratava sagedusega. Üks kõrtsmiku meestest lükkas ukse lahti ja hõikas, et nad on tagasi. Tal polnud vaja lisada, kellest jutt.

Puhusin õhku välja ja sammusin torisedes jõe suunas, kuhu rahvas oli kogunenud. Jõudsin ajaks, kui Šalimirikummardajad olid oma rituaali lõpetamas. Selle käigus jorisesid nad hauataguste häältega süngeid laule ning veristasid jõkke ühe valge kitse. Nad ähvardasid külarahvast läheneva huku eest ja nõudsid taas Trollisilla torni. Nad hoiatasid, et juba on hilja ja hukk on saabumas, aga hoidmaks ära kõige hullemat, tuleb torn homseks nende meelevalda anda. Vahepeal oli saabunud õhtu ja maad võtnud pilkane pimedus.

Niipea kui Leitrik (Šalimirikummardajate pime juht) ja tema järgijad lahkusid, hakkas hirmule aetud külarahvas ärevalt kihisema. Ähvardused mõjusid tõsiselt ka mulle. "Kurson peab meid kuulma", "Me peame Kursoniga rääkima", "Kurson ei tohi seda tähelepanuta jätta", "Läheme räägime temaga!" arvasid külaelanikud läbisegi. Vaatasin Derlioni poole, kes oli alati kurtnud, et külaelanikud peaksid teda, mitte Kursonit järgima, kuid mees seisis abitu näoga paigal. Astusin  lähemale.

"Sa pead midagi ette võtma!" käskisin lõualotiga kõrtsmikku. 

"Mida mina teha saan? Torn on ju Kursoni käes," kurtis ta vastu. 

"Mis tähendab Kursoni käes? Kelle küla see on?" 

"Minu küla, aga.."

"Siis mine võta see torn endale!" käratasin kurjalt.

Mõni hetk vaatas Derlion mind tühja pilguga, aga siis lõi neisse elusäde.

"Jah, Sul on õigus," taipas ta äkitselt, "Torn on minu maal".

Derlion hakkas sedamaid oma mehi kokku ajama. Kõik toimus palju kiiremini, kui arvasin. Jõudsin vaevalt kõrtsist oma relva tuua ja Kresseni ning Foriani kaasa kutsuda. 

Derlioni vahimehed marssisid kiirel sammul ja ebakorrapärase massina torni suunas, relvad ähvardavalt valmis. "On ka aeg, kurat võtaks!", "Sõidame molli neile Kursoni munnidele", "Munad maha raiskadel!" Õhutasid mehed üksteist, kõige kõvemini räuskamas meie oma templijorss Kressen. Katel oli keenud aastaid ja nüüd oli kaas pauguga pealt lennanud.

Jõudsime tornini ja nägime seal otsas hirmust tudisevat Teetu. Käskisin tal alla kobida. Teet kuulas sõna ja andis ennast meile vangi. Tundsin end nagu nooruses, kui kappasin lahingusse, seljataga sõjasalkade viisi Heileniite. Mis siis, et olin hoopis hurtsikutest koosnevas külahakatises, seljataga loivamas kõrtsimehe lontrustest valvurid. Ma polnud ennast aastakümneid nii elusalt tundnud. 

"Kaks meest torni!" käskisin kõrtsmikku. Seejärel taganesime tagasi palissaadiga ümbritsetud kõrtsi, et oma järgmist liigutust plaanida. Mitmed külaelanikud olid paanika äärel. "Miks te seda tegite?" "Nüüd Kurson alles tuleb!" "Verevalamine pole mingi lahendus!" Aga need hääled olid üksikud ja kõrtsmiku sõjameestest õhkas ärevat lootust.

Panime valmis varitsuse külamajade vahele, juhuks kui Kurson tuleb külaelanikele kätte maksma ja maju põletama. Ise võtsime oma kamba kokku - mina, Forian, Ged ja Ritz - ning marssisime Kursoni mõisa suunas. Tema õhtusöök oli algamas ja mul oli talle üht-teist öelda. Kressen jäi koos kõrtsimeestega varitsust korraldama. Melo oli kadunud küla peale.

Alles siis kui mõisaväravatest sisse jalutasime, taipasime ehmunult, et Kurson ei olnud külas toimunust midagi kuulnud. Pidu läks endistviisi edasi ja Kursoni valvurid nokkisid mõisamüüril nina. Kursonit ennast ei paistnud kusagil. "Rahu, las mina tegelen olukorraga," lausus mulle Ged ja sulandus seltskonda. Mulle paistis, et tema osav suu suudab siin rohkemat kui minu jämedad arvamused või Foriani muskel. Juba juhatati meid söögilaua poole ning näidati koht, kuhu jätta ebasobiv relvastus. Ka Melo oli pidulauda jõudnud, käevangus Trollisilla jõukaim kohalik kaupmees.

Istusin lauda ja lasin toidul hea maitsta. Vahepeal jõudsin märgata kümmet Kursoni meest mõisast kusagile lahkumas. Nad paistsid liiga rahulikud, et toimuvast teada, aga hinge puges ärevus. Minu koht söögilauas oli Iriana kõrval ja temast järgmisel toolil istus Kurson ise. Hoidsin esialgu tahaplaanile.

Tänasin kaunist halaiat kohtuistungi eest, mis ta meie kasuks pööras. Vahetasime sõnu Timasest ja Heilini templist Triboris. Ta näis salakaval ja asjadega kursis. Oli elutähtis, et kui Kursoniga madinaks läheb, ei võtaks Iriana ja teda saatvad ihukaitsjad Kursoni poolt. Vastasel juhul sattuks Derlion koos kogu Trollisillaga terve Tribori linna viha alla ja pääsu poleks kellelgi.

Kesköö oli lähenemas ja kõrtsmiku mehed külmetasid varitsuspaigas. Ged polnud teinud midagi peale kaunite meloodiate laulmise. Otsustasin ohjad haarata. Ootasin sobivat hetke, kui võõraid kõrvu polnud lähedal ja sosistasin Irianale kiiresti, et külas on rahutused, kohe tuleb lahing ja hoidku tema sellest eemale. Iriana ehmus ja hakkas tugeva sosistushäälega protesteerima. Kurson võis olla kaabakas, aga ta oli nõus Tribori ja selle templitega lepet sõlmima. Derlion polnud sellist pakkumist vastu võtnud. 

Iriana sõnad tekitasid mu meeles kahtlust, aga siis vajusid uksed laiali ja ukse peal seisis Kressen, segaduses pilk üle ruumi käimas. Nii pea kui ta mind leidis tuli ta suule naeratus ja ta tatsas viisakusreegleid eirates otse minu suunas. Vabandasin end lauast ja juhatasin Kresseni õue, kus ta selgitas, et Kursoni mehed olid tulnud torni juurde, kus meie omad neid üllatusega varitsesid. Vastupanu ei osutatud ja kõik kümme on vangi võetud. Unustasin Iriana külvatud mõtte. Plaan oli toimimas! Kurson on tõbras ja tal pole asja Trollisilla rahvast kiusata! Küll Derlion meile lojaalsust vannub, kui oleme ta tagasi võimule aidanud.

Kui kümme tema meest olid kinni võetud, siis olid kõrtsmiku mehed nüüdseks juba arvulises ülekaalus. Vahest saaks veel mõne salga torni juurde ässitada. Ged korraldas nii, et Ints saaks teada - tema meestel on külainimestega all probleeme. Lootsime, et ta saadab abivägesid, kes otse meie lõksu marsiksid.

Pidin Irianale uuesti sõnad peale lugema. Läksin oma kohale, et temaga mõned sõnad vahetada. Aga siis juhtus midagi. Väljas puhuti häirepasunat! Tuuuuuuuuuuuuuuuuk! Tuuuu-, lõppes pasunakisa järsult. "Me pühime selle sõnniku minema, küll see kangekaelne meile end pärast painutab!" sõnasin kiirelt Irianale, samal ajal kui ruumis viibinud sõjamehed välja jooksid.

Mis toimus? Kas kõrtsmik oli mõisa ründama tulnud? See polnud ju meie plaan! Siis judistas mu selga pidi üles kohutav aimdus. Riifelt.. Küla, millest tõusvat suitsusammast olime märganud esimest korda üle jõe tulles. Küla, mis jäi siit põhja suunas ja mille goblinite vägi oli maani põletanud. Goblinite vägi, mis oli peale laastamistööd liikunud lõunasse.

"Mitte nüüd, mitte praegu.." palusin Heilinit ja kiirustasin Iriana vastust ootamata oma relvade suunas.

Pärast Šalimirikummardajate lahkumist asendus peotuju Trollisilla majade ees äreva rahutusega.

Tornialused koopad

Pinge oli minu jaoks liiga suur: külaelanike paluvad pilgud pärast Šalimirikummardajate lahkumist; ulguv külm, millesarnast meil Daultonis kunagi polnud; peldik, mida nad kutsusid külaks Trollisild; ja Timas, kes polnud ikka veel silmapiirile ilmunud. Mul oli jooki vaja. Palju jooki. Istusin Derlioni juures maha ja hakkasin kummutama. Kapp järgnes kapale ja terved järgmised kaks päeva jäid häguseks.

Kui ma kaineks sain, polnud palju muutunud. Neetud Trollisild oli ikka sama rääbakas ja Timas kadunud kui tina tuhka. Aga minu kaaslased polnud päevi raisanud.

Õhtul, kui ma kallamist alustasin, olid nad kasutanud Gedi kutset minna küla pidulikule õhtusöögile. Ukse peal saadeti aga seltskond tagasi. Hiljem selgus, et kutsutud oli vaid Ged, kes oli eeldanud, et võib sõbrad kaasa võtta. Piinliku valiku vältimiseks öeldi aga uksel, et kogu kutse oli olnud eksitus. Kedagi ei lastud sisse. Õhtu polnud siiski lootusetult rikutud, kuna Gedil õnnestus saada Intsult luba külastamaks Trollisilla torni, mida nad vahipostina kasutasid. Ints andis kaasa isegi saatja – noor külavaht Teet.

Enamuse torni põhjast võttis enda alla suur ruum, mis tuvastati, kui pärand Loherahva kultuurist. Justnagu küla, mille leidsime esimesel päeval peale hauakambrist pääsemist. Muuhulgas olid tornis veel pildid neljast ratsanikust ja raskestimõistetavad säilmed vanast kaardist.

Oli pääs, mis võimaldas ronida torni alla. Pääs, millele Külvaja Oppias oli joonistanud kaitsva sümboli. Torni all olid üle ujutatud tunnelid. Üks Kursoni külavahiks saamise nõue oli ronida torni alla ja veeta siin  öö. Külaelanikud pelgasid seda kohta ja vahid, keda katsele sunniti, ei läinud kunagi kaugele.

Mu kaaslased leidsid koobastest mitu huviäratavat paika. Oli ruum, mida täitsid sinise valgusega helendavad taimed. Veel kaugemal sattuti peale udupöörisele, mis ulgus keset koopakäiku, takistas edasipääsu  ja kohutas oma ebaloomulikkuses isegi mu paljunäinud kaaslasi. Oli kooparuum, mis oli täitnud kellegi elupaiga rolli – magamisase, mööbel ja seinale kritseldatud palve.

Liikudes raskelt üleujutatud sektsiooni koobastest, kus edasipääsuks oli vaja terveid vahemaid vee all ujuda, leiti hukkunud sõjamees, kes mulle kirjeldatud märkide järgi pidi kuuluma Humakti vennaskonda – vennassõdalaste hulka Heilini all. Minu vihaks ja nördimuseks olid mu kaaslased hukkunud sõjamehe varast paljaks riisunud ja laiba sinnapaika jätnud.

Laibast veelgi kaugemale ujudes jõudsid nad käiguni, mida oli valvanud lõks. Keegi varasem külastaja oli lõksu aktiveerinud ja seinad kandsid jälgi mehesuurusest kivikuulist, mis seejärel koridorimööda alla oli veerenud ja oma vaese ohvri puruks muljunud. Veelgi edasi jõuti raskete usteni, kuhu taha jäi järjekordne möbleeritud ruum. Toast näis olevat üle käinud tuulispask ja kogu mööbel vedeles purustatuna.

Samast ruumist õnnestus mu kaaslastel avastada salauks. Selle taha jäi käik, mis lõppes raske kettakujulise uksega, millel polnud nähtavat viis avamiseks.

Kõik need avastused olid tulnud mitme erineva käigu jooksul tornialusesse pimedusse, võttes kokku aega kuni praeguseni. Kui nad plaanivad teha veel uurimisretki, kavatsen kaasa minna.

Koobastes kohati mitmes kohas edasipääsu takistavaid vanu võreväravaid. Õnneks olid enamus neist roostes ja katkised ja kui mitte, murdis need maha karukasvu Forian.