Trollisilla ajalugu

Häbiväärsete tolguste punti, kes ennast külavahtideks nimetasid, juhtis neile vääriline mees. Tema nimi oli Ints. Ma ei suutnud otsustada, kas mind häirisid mehe juures kõige rohkem tema kollased hambad, pisike huulealune habe ja sorakil vuntsid, õlised õlgadeni juuksed või igikestev võlts naeratus. Mind viidi koos Forianiga sissepoole Kursoni mõisa ümbritsevast müürist, kus pidime sisehoovis passima nii kaua, et näis nagu oleks meid sinna ära unustatud.

Lõpuks lükati müüriuksed uuesti lahti ja sisse jalutasid sõbralikud näod - Melo, Ritz ja söör Heldred. Nad olid tulnud, et Foriani eest head kosta. Kohalikud asjatoimetajad olid kohutavalt aeglased ja ajaks kui istung algas, olid esimesed õhtutunnid juba kukkunud. Seal oli esimene kord, kui nägin Kursonit. Ta polnud selline nagu ma ootasin. Isehakanud külapealik oli neljakümnendates mees, lõigatud habeme ja heledate õlgadeni juustega. Tal oli kulunud nahk ja karm pilk, mis jätsid temast autoriteetse mulje.

Istung oli farss. Pool tosinat külameest vandusid, kuidas paadimees oli olnud hea ja korralik ning ei valetaks kunagi. Ega ta ei valetanudki. Karistus oli see, mis absurdne oli. Olin kaotanud järje, mitut sadat kuldmünti nad meilt lõpuks nõudsid. Paadiniru kokku ei saanud olla väärt rohkem kui mõned kümned. Söör Heldredil jagus viisakust meie kaitseks välja astuda. Samuti laususin oma sõnad mina. See oli sama kasulik kui vestlemine kurdi eesliga. 

Kui istung lähenes oma kurjakuulutavale lõpule, astus saaliustest vaikse graatsiaga sisse silmipimestavalt kaunis naisterahvas. Tal olid blondid üle selja looklevad juuksed, säravvalge naeratus, sinised silmad ja armas ümar nina. Alles hiljem sain teada, et tema nimi oli Iriana. Aga tundmaks ära halaia, kulus mul ainult silmapilk. Olin kuulnud, et üks halaia Trollisillas viibib, aga polnud oodanud teda oma silmaga näha. Halaiad on erilist sorti teenrid armujumalannale Aimara. Mida üks neist siin tegi?

Iriana sammus pehmelt Kursoni juurde, istus tema kõrvale ja toetas peo tema käsivarrele. Ta kuulas mõnda aega saalis toimuvat ja kummardas siis Kursoni kõrva juurde, sosistades talle kuulmatuid sõnu. Kurson noogutas. Ta avas oma suu ja andis teada, et kuna süüalune on ikkagi templiteener, saab tema karistus käesolevaga tühistatud. Pidime paadi eest maksma, kuna ebausklik talurahvas seda tagasi ei tahtnud, aga saime raha eest paadi endale. Kolmkümmend viis kuldmünti. Kui saal tühjaks hakkas valguma, märkasin Irianat mulle pikalt silma vaatamas. Ta naeratas ühtaegu lahkelt ja kavalalt.

Jalutasin oma seltsilistega tagasi kõrtsi suunas, peas keerlemas tuhat küsimust tänase päeva kohta. Üks tõikadest, mis mind uudishimulikuks muutis, oli külameeste vastumeelsus paadi tagasivõtmisel. Nad olid veendunud, et jões elavad vaimud ajast kui neid maid anastas Surnumanaja. Selgus, et nad olid jõe vastavalt nimetanud - Kooljajõgi. Paat sellest üle aerutada pidavat sellel sõitjatele tooma õnnetust. See oli põhjuseks, miks pidime logiseva aluse välja ostma. 

Ülejäänud õhtu veetsime kõrtsis, kus oli täna tavalisest rohkem rahvast. Muuhulgas oli kohale kutsutud muusik. Kuulasin Melo ja Ritzi uskumatuid pajatusi nende kodumaast Bindzadast. Melo vandus, et Ritzil oli olnud elav ratsu, kellel polnud pead ega esimesi jalgu ning kuidas nende rännakud olid neid viinud varjude maailma, kus päike iial ei paistnud. Aga see oli kaua enne Anuriasse saabumist.

Tuli välja, et Ritz mõistab Basarši keelt. Lasin tal tõlkida üleskirjutised, mis olin teinud ajast, kui Kresseniga tsivilisatsiooni otsides muistse küla varemetesse jõudsime. Kõrtsmik, vanemapoolne kottis silmade ja lõualotiga mees nimega Derlion, kuulis meid pealt ning liitus vestlusega. Ta tundis kohalikku ajalugu üsna hästi. Küla, kust veidrad kirjad pärit, oli kunagi olnud koduks Loherahvale. Tark ja jõukas rahvas, kes oma ahnuses langes Surnumanaja võimu alla. Sama rahvas, kelle vaime külaelanikud usuvad jões elavat.

Kui kõrtsmikul juba jutt jooksis saime parema pildi olukorrast, mis Trollisillas parasjagu valitses. Jättes need paberid detailidega koormamata võib öelda, et õiguse järgi käsutab küla seesama kõrtsmik Derlion. Mehe positsioon ei ole mingi nali. Tema alluvuses on umbes sama palju sõjamehi kui Kursonil, ning nagu Kursonil, seisab ka Derlionil kõrtsi ümber sõjakõlbulik müür. Ometi on Kurson jõhkrate võtete abil võimukausid külas enda poolele kallutanud. Küla on pinget täis, aga Derlion ei taha riskida lahtise lahinguga. Nii ongi, et Trollisillas jalutab kahte masti vahte - ühed Kursoni ja teised Derlioni omad. Vahepeal põrkavad nad ninapidi kokku, aga suuremat lahingut pole sellest siiani tulnud. "Mina oleks pidanud kohtuistungit juhtima, mitte see närakas Kurson," kirus kõrtsmik kibestunult.

Kuulasin kõrtsmiku uudiseid poliitika kohta ja mulle sai selgeks, miks Iriana Trollisillal viibis. Trollisild oli oma asukohalt Kõrgmaa krahvi ja Moriidi kuninga valduste piiril. Mõlemad soovisid Trollisilda enda mõju alla saada. Heldred olevat siin juba pikka aega asju kuninga kasuks kallutamas, aga nüüd oli külla saabunud Iriana, kes esindas Kõrgmaa huve ja mõistagi oli Heldred jäänud osava kaunitari ees tahaplaanile. Kõrtsmik Derlion oli väga solvunud, et mõlemad osapooled Trollisilda Kursoni, mitte tema õigusjärgse pealiku kaudu kontrollida katsuvad.

Saime teada ka loo põlenud kõrtsi taga, mis teisel pool jõge seisis. Metslastehõimud, kelle juurest Kursoni mehed käisid naisi röövimas, olid kõrtsi põletanud kättemaksuaktina.

Tund oli saanud hiliseks. Heitsime puhkama.

Ajaks kui hommik kätte jõudis, kihises küla ärevusest. Peagi nägime pahanduse allikat. Kõikjal külas oli majaseinu, millele visandatud veripunased kurjuse märgid. Kui enne olid külaelanikud meie suhtes kahtlevad, siis nüüd hoidsid nad kaarega eemale. Neetud Kooljajõgi ja neetud ebausklik matsikari. Ints või mõni muu Kursoni jobu proovib küla meie vastu pöörata. Vähemalt nii ma lootsin.

Kasutasime uut päeva, et lõpule viia pooleli jäänud töö. Eelmisel õhtul kõrtsis laulnud muusik jätkas meiega hommikul juttu ja kuuldes meie kavatsustest, otsustas abikäsi pakkuda. Mõistagi polnud meil selle vastu midagi ja võtsime lauliku endaga kampa. Parandasime parvesüsteemi edasiste viperusteta. Pääsesime lõpuks otsima söör Heldredi kaubavankrit ja selle eest hoolt kandnud kahte valvurit. Pärastlõunaks olime tagasi Trollisillas, kaasas nii kaup, vanker, hobune, kui ka valvurid. Söör Heldred tänas meid ja maksis lubatud summa.

See, arvasin mina, on lõpp minu sekkumises Trollisilla asjadesse. Võlg minu ravimise eest oli tasutud ning nüüd polnud üle teha muud, kui oodata Timase naasmist, et koos temaga Triborisse naasta ja võtta vastu oma positsioon sealses Heilini templis.

Õhtuks saabus külla punt palgasõdureid. Ritz lausus, et need on samad sõdurid, kes olid Heldredi oma hädades üksi jätnud. Sõdurid hooplesid lahingu kohta, kust nad olid mõne päeva eest naasnud. Näis, et nad olid koos Teradega mätasse löönud terve hunniku goblineid. Siinse kandi goblinid olid varem tapnud mõned meist, kes Heilini Trepi riituse lagunemise järel turvalist paika ei leidnud. Lootsin magama heites, et minu vendu veristanud rohenahad olid hukkunute hulgas. 

Järgmisel päeval ärgates olin pettunud avastades, et Timas ega Tribori sõjasalk ikka veel silmapiirile jõudnud pole. Meie seltskonda lõbusalt sisse imbunud laulik Ged tõstis aga tuju, teatades, et on meile korraldanud kutse pidulikule vastuvõtule Iriana juurde. Ged oli üks nendest inimestest, kes ei suuda kunagi paigal istuda. Tal olid pikad käharad juuksed ja stiliseeritud habe. Niipea kui meid kohtas kleepis ta juba vaistlikult end meie külge, lootuses osa saada suurtest seiklustest. Tõtt-öelda pole ta nii hull ühti. Gedi energiline entusiasm võimaldab veeretada tema kaela kõiksugu tüütuid ülesandeid. Tema libe keel võib meile veel nii mõnedki uksed avada.

Uudis eesoleva kohtumise üle tekitas minus heameelt. Isegi natuke meeldivat põnevust. Ma polnud sugugi vastu halaiaga taaskohtumisele. Tänusõnu pole õige endale jätta.

Oli pärastlõuna, kui Trollisilda saabusid järjekordsed külalised. Teadsin neid nähes, et head nad endaga ei too. Üheksa sõgeda pilguga enesepiitsutaja välimusega usuhullu lonkisid süngel pilgul Trollisilla keskväljaku suunas, seljas auklikud ürbiräbalad. Nad olid jüngrid vetejumalale Šalimir. Nende eesotsas tammus rippuvate kortsus põskede, puhmas kulmude ja potisoenguga vanamees. Märkasin, et tal pole silmi. Väljakul nad peatusid. "Kuulake mind!" hõikas pime vanamees, kes käis nimega Leitrik. Külarahvas kuulas.

Leitrik hõikas prohvetlikul häälel, kuidas Trollisilla rahvas on sooritanud lubamatuid tegusid ja kuidas neid tabab selle eest kohutav hukatus. Tundsin kuidas hing tahab kinni jääda. See polnud üks Intsu halbadest naljadest. Kas võib olla, et külaelanikel oli õigus? Võib see kõik tulla paadiga üle jõe sõitmisest?

Pime Leitrik kuulutas, et Kooljajões elab Šalimiri vaim ja et Trollisilla Torn on püha paik, mis tuleb Šalimiri järgijatele loovutada. Vaid siis, ähvardas Leitrik, võib küla end põrgulikust hukust päästa. Trollisillas oli tõesti üks vana torn. Kursoni mehed kasutasid seda vahipostina. Kuulsin ennist poole kõrvaga, kui minu kaaslased Derlioniga Tornist rääkisid ja kuidas kõrtsmik pajatas sadat legendi, mis kõik Torniga seotud olid. Pidades kõike seda aardeküttide muinasjutuks ei teinud ma ennist kuulama, aga nüüd.. 

Räbaldunud vaimulikud kogunesid rivvi ja kui Leitrik oli hoiatanud, et külarahvas peab kiiresti oma otsuse vastu võtma, muidu võib olla juba hilja, kõndisid nad minema. Hämmingus külarahvas vaatas neile murelikult järgi ja mitmeid haaras ahastus. 

Torn.. mõtlesin endamisi. Miski saladus peidab ennast Tornis..

Kulunud ürpides Šalimiri järgijad saabusid eikuskilt ja ähvardasid küla hukuga, kui Trollisild ei anna nende käsutusse enda Torni.