Jõuame Trollisillani

Parv õõtsus talumatu aeglusega kaldast eemale. Külma õhkavas jões ulpisid jäätükid - sedasorti vesi, mis tapaks mehe minutitega. Parv liikus edasi üle jõe tõmmatud köie abil, mida pidi parvemehed meid suure ratta abil teise kalda suunas sikutasid. Jõudsime läbida vast veerandi, kui seljataha jäänud kaldalt hakkas kostuma hõikeid. See oli üks kohalik isand oma kaaslastega. 

Parvemehed pöörasid otsa ringi. Jõudsime tagasi kaldale, kus meilt nõuti maha astumist, et tähtsat isandat mugavalt ära mahutada. Saabuja oli söör Heldred Helrendiin - üleoleva hoiakuga pikajuukseline aadlik. Tema ja tema kaks kaaslast olid ratsa ja lisaks oli neil kaasas üks taltsas ilves. Märkasin verd aadlihobuse vahutavas suus - nad olid tulnud kaua ja kiirustades. Isand nõustus nina kirtsutades meiega parve jagama. 

Taas tõukasime end lahti kaldast, et trotsida parvega hiidlaia talvise jõe jäist vett. Kressen, kes on õhtulõkke ääres jutustanud lõputuid lugusid hobustest ja oma oskustest sadulas, astus kurnatud loomadele ligi ja asus nende eest hoolitsema, kirudes söör Heldredi kompanjonide hoolimatut käitumist oma ratsude suhtes. Nüüd oli jõgi meie ümber nii sügav, et põhi näis mustava põrgusüvikuna. Kaldani oli sadakond meetrit. Kauguses paistis suitsusammas. "Riifelti küla," arvas üks parvetajatest, kui küsisime, mis seal põleb.

Põhjamaa tuul kraapis mu nägu, kuid kostus samas rahulikult. Selline rahu, mida saab leida vaid tormi eel. Siis kuulsin karjatust. Justkui olnuks see meid varitsenud, märkasin lainete vahelt kerkimas kuuri suurust jäälahmakat, mis jõevooluga otse parve suunas uhas. Paanika vallandus, kui kaasa võetud talunaine kiljuma pistis ja mehed üksteisele läbisegi õpetusi karjusid, rabeldes parve hukutava jäämäe teelt päästmiseks. Hiiglane Forian tõmbas parvemehe kratist eemale ja asus ise meid edasi tõmbavat ratast keerutama. Jäämägi triivis üha lähemale. Pigistasin käe ümber reelingu ja sulgesin silmad. Õhk oli täis ärevaid hõikeid. Siis kostus vali veemühin, hetk vaikust ja juubeldamine. Olime pääsenud!

Või nii ma arvasin. Vaevalt jõudis juubeldus raugeda, kui kostus raksatus ja vihin. Käsivarre jämedune köis, mida liikumiseks kasutasime, purunes. Vabanemine tohutust pingest viibutas selle piitsana üle parve ja paiskas hobused vette. Köis virutas pihta ka Kressenile, kes hoobist taaruma lõi ja ääre pealt koos ratsudega üle oleks kukkunud. Polnud aega mõtteid koguda. Mäslev jõgi kiskus meid allavoolu, kus seisid varemed muistsest kivisillast. Kiirus oli selline, mis purustanuks kokkupõrkel sillasambaga kogu parve. Taas täitsid õhku röökimised. 

Keegi proovis päästa hobuseid, mõnel oli tegemist enda parvel hoidmisega, keegi kolmas katsus parve juhtida raskust erinevatesse nurkadesse suunates. Mina taarusin õõtsuva parve teise külge, kust leidsin toika, mida kasutada tüürina. Forian tegi sama ja kahekesi õnnestus meil lainelt lainele hüppav parv sillasammaste vahelt läbi juhtida. Möödumise hetkel tabas mind halb enne. Kividelt vaatas vastu leekides põlev sau - sümbol Mormekarist, surma Jumalast.

Olime sillast mööda saanud, aga ohust mitte. Parv oli endiselt juhitamatu ja kaugelt eest kostuv kosemühin rääkis enda eest. Mehed andsid endast parima, et parve jõe keskel seisva saarekese suunas juhtida. Vaevalt hakkas plaan meile lootust kinkima, kui punt nooli klõbisedes parvepalkidesse mütsatas. Heilin, kaitse meid! Goblinid! 

Leidsime end pingutamas saarelt eemale saamiseks, samal ajal kui üks söör Heldredi kaaslastest - pisikene tumedajuukseline naisterahvas, vibuga mõned nooled saare suunas lendu saatis. Ilves tõmbus kähisedes tema jalgade juurde ja taipasin, et loom ei kuulu mitte Heldredile, vaid sellele salapärasele naisterahvale. Varsti jõudsime saarest ohutusse kaugusesse. Siis märkasime eespool järgmist. See oli viimane võimalus vältida kohutavat koske.

Ettevaatlikult triivisime lähemale. Seekord paistis kõik olevat rahulik. Randusime. Kas õnnetuste jada oli selja taga? Oli Heilin meid säästnud? 

Põmm-põmm-põmm, kõmises puude vahel sõjatrumm. Haarasin pihku oma kilbi. Võsast kerkis õhku uus sahmakas nooli. Mütsatades maandusid need kõikjale. Meie omad paljastasid relvad. Uued nooled vihisesid õhus. Mu kaaslased asusid pealetungile. Tõstsin kilbi, aga jäin paigale. Karjusin talunikele, et püsigu parvel, minu taga. Kaugel soigus keegi ebamaised manasõnu. Parv vappus uute noolte all. Kõlisedes põrkusid mõõgaterad metsas omade ja goblinite vahel. Kusagilt kerkis jäine pilv, mis uhus otse üle parve, kõrvetas meid külmaga ja jäätas vee parve ja kalda vahel. Esimene meie omadest langes. Metsa täitis sõjakisa. Söör Heldred oli kadunud! Vaenlased olid neid kotti tõmbamas! 

"Me peame minema või sureme!" karjusin talunikele, "Me võtame vasaku tiiva! Sealt!" Nad pigistasid sünge meelekindlusega enda odad pihku ja üheskoos sööstsime mööda jääd metsa suunas. "Kui mina langen, tungite teie edasi!" karjusin üle lahingumöllu, põigeldes möödavihisevatest nooltest. Vaevalt jõudsin oma viimase sõna öelda, kui pehme sumpsatusega tungis miski mu kaela. Kurk täitus verega ja hingamine muutus raskeks. Suren juhuslikust noolest, taipasin. Mormekari käest ei pääse. Vajusin põlvele, aga talumehed tungisid edasi. "Tublid mehed," tahtsin neid kiita, aga kuulsin vaid omaenda korinat. Kõik kadus kaugusesse. Isa, ma tulen.

Ärkasin haigevoodis. Kompisin kaela. Haavast polnud jälgegi. Kuskohas ma olin? Ajasin end sirgu ja nägin Forianit ja Kressenit põrandal tukastamas. Poiss oli minu kõrvale asetatud. Tundsin teda. Varlis, noor kokutav tedretähnide ja külgedele turritavate kõrvadega poiss oli meie saatjate seas kui Daultonist riituse abil teele asusime. Kas võis olla, et olime taasühendatud oma kadunud vendadega? Ajasin end sirgu ja komberdasin ukseni. Lükkasin selle lahti.

Kanad klaagutasid ja kusagil ammus lehm. Punt määrdunud lapsi silkas hõigeldes üle õue. Päike paistis silma. Keegi peksis vasaraga metalli alasil ja noor poiss talutas kauguses hobuseid. See oli Trollisild! Olime kohale jõudnud.

Ajasin Foriani üles ja küsisin selgitust. Ta kirjeldas, kuidas lahing oli meie kasuks pöördunud. Peale minu oli vigastada saanud ka Kressen, aga ohus tema elu ei olnud. Söör Heldred oli samuti täie tervise juures. Olin ta silmist kaotanud seetõttu, et sõjamees kasutas tihnikut hiilimaks vaenuridade selja taha.

Trollisilla vahid olid märganud saabuvate rändurite õnnetust köiega. Nad olid suure paadi meile järele saatnud ja peale lahingut oli see kohale jõudnud. Meiega olnud talurahvas oli ellu jäänud ja nende haige poeg ravitseja juurde viidud.

Külas pakkus abikätt kohalik kirikuisa. Trollisilla ainuke tempel oli pühendatud viljakuse jumal Rontrale. Sobiv valik, arvestades, et kohalikud nagunii oma kartulitest kaugemale ei mõtle. Preester, õige tiitliga Külvaja, oli mees nimega Oppias. Külvaja pakkus oma jumalikku väge, et mind surma väravatest tagasi tuua.

Mõne aja pärast ärkas ka Varlis. Ta oli nõrk, aga püüdlik ning jagas varmalt uudiseid. Trollisild on Taašili ja Tribori vahel - esimene jääb siit lõunasse, teine põhja. Heilini templi taasavamiseks Triboris pidime Taašilist tooma ühe teatud eseme. Reliikvia Heilini järgijatele. Kui Triboris taibati, et meie saabumisega on midagi valesti, saatsid nad omaenda mehed Taašilisse, et pühaese ära tuua. Selleks ajaks, kui nad Trollisillani jõudsid, oli Timas koos oma vendadega samuti külla jõudnud. Sugugi mitte kõik ei olnud eluga saabunud. Mind kurvastas Varlise uudis nii mitme oma hukkunud venna kohta. Aga noore ullikese kohtamine Daultonist tõi kübekese kodust soojust sellesse külma kolkasse. Ometi kord ei tunneks ma tülgastust isegi Timase vastu, kui näeksin teda praegu Trollisilla väravatest sisse sõitmas.

Varlise sõnul olid Timas ja meie ellujäänud templivennad ühinenud Triborist saabunud salgaga ja asunud teele Taašali suunas. Nad peaks tagasiteel siit mõne päeva pärast tagasi tulema. Varlis ise oli maha jäänud, vigastatuna järjekordsest taplusest goblinitega. Timas oli käskinud tal edastada uudis kõigile teistele ellujääjatele, kes peaksid saabuma. Lisaks kinnitas ta meile, et kõik meie elamiskulud Trollisillal jäävad templi kanda. Tundsin suunurka tõusmas ja võtsin sammu joogisaali poole.

Pärast mõnda kapatäit päkapiku kanget, jõudsid minuni kehvemad uudised. Minu ravimine oli tulnud hinnaga. Forian oli söör Heldredile jäänud võlgu kopsaka summa, mille too oli valmis tühistama, kui aitame teda mõne probleemiga. Peamine neist oli teisel pool jõge purunenud vanker koos hinnalise kaubaga.

Tutvusin nüüd põhjalikumalt Heldredi kaasränduritega. Nende nimed olid Ritz ja Melo. Melo oli toosama brünett lühike vibuga naisterahvas, kes oli mingil kombel ilvese kodustanud. Temas oli haldjate verd. Ritz oli kitsa kehaga noor tehnik ja insener. Nad olid palgatud Heldredi poolt karavani Triborisse saatma, aga tegelikkuses oli mõlemal ka isiklikke põhjuseid Triborisse suundumiseks. Jagasime võõraste saatust pisikeses kokkuhoidvas külas ja see ühendas meid. Saime kiiresti sõpradeks.

Ritz ja Melo olid Heldredi probleemiga seotud. Nende kaubakäru oli mõni tund enne Trollisilla jõge kokku varisenud ja saadetist jäid valvama Heldredi kolmas ja neljas saatja - üks nooruk ja üks vanamees. Ülejäänud sõjamehed olid karmi tee eest nõudnud palgalisa, mida Heldred keeldus maksmast ja mis kutsus esile nende lahkumise. Oli mõistetav, et Heldred oma kauba pärast muret tundis. 

Meie esimeseks takistuseks oli parveühenduse taastamine teise kaldaga. Ülesanne, mille lahendamise eest söör Heldred oli valmis lisatasu maksma. Parvepunktis asus Ritz kohe mehhanismide kallal askeldama ja ei jäänud kahtlust, et mees teb, mis teeb. Tema hinnang oli, et köis oli sihilikult hõredaks nüsitud. Ilmselt polnud pahasoovija siiski sihtinud kahte mägedesse eksinud Heiliniiti ega rändureid kaugelt maalt. See oli Heldred, keda tundmatu kaabakas tahtis jõkke matta.

Kõige pealt leidis Forian kusagilt väikese paadi ning tõi teiselt poolt tagasi vastaskaldale seotud köieosa. Lasime sepal selle kokku põimida ja klambritega tugevdada. Töö näis liiga lihtne. Jõudsime parandatud köiega uuesti jõekaldale, kui asjad muutusid selliseks, nagu tavaliselt.

Relvastatud mehed lähenesid meile. Vaatasin nende viltuseid kiivreid, haisvaid pükse ja määrdunud turviseid ega kahelnud, et tegemist on Kursoni meestega. Selle külakolka vahid. Valvurite ees tammus kidur talunik, kes osutas näpuga Forianile ja süüdistas teda röövis. Forian olevat ta paadist välja tõstnud, ühe mündi pihku surunud ja minema aerutanud.

Mul polnud tarvidust Foriani poole vaadata teadmaks, et süüdistus vastab tõele. Valvurite pealik nõudis ennekuulmatut summat kompensatsiooniks. Minu pilgu läbi olime selle niru paadi tagasi toonud ja isegi sellises peldikus nagu Trollisild peaks külapealik vahet tegema röövimisel ja kinnimakstud laenamisel. Forian peaks raha küsima, et julges selle künaga vee peale minna.

Nõudsin, et mind viidaks koos Forianiga külapealiku jutule. Nad irvitasid ja hakkasid meid Kursoni kodu suunda ajama. Mul on halb aimdus.

Meie elud on viimastel päevadel tiirelnud ümber kohaliku jõe. See on suur, jäine ja ohtlik.