Trollisilla ajalugu

Häbiväärsete tolguste punti, kes ennast külavahtideks nimetasid, juhtis neile vääriline mees. Tema nimi oli Ints. Ma ei suutnud otsustada, kas mind häirisid mehe juures kõige rohkem tema kollased hambad, pisike huulealune habe ja sorakil vuntsid, õlised õlgadeni juuksed või igikestev võlts naeratus. Mind viidi koos Forianiga sissepoole Kursoni mõisa ümbritsevast müürist, kus pidime sisehoovis passima nii kaua, et näis nagu oleks meid sinna ära unustatud.

Lõpuks lükati müüriuksed uuesti lahti ja sisse jalutasid sõbralikud näod - Melo, Ritz ja söör Heldred. Nad olid tulnud, et Foriani eest head kosta. Kohalikud asjatoimetajad olid kohutavalt aeglased ja ajaks kui istung algas, olid esimesed õhtutunnid juba kukkunud. Seal oli esimene kord, kui nägin Kursonit. Ta polnud selline nagu ma ootasin. Isehakanud külapealik oli neljakümnendates mees, lõigatud habeme ja heledate õlgadeni juustega. Tal oli kulunud nahk ja karm pilk, mis jätsid temast autoriteetse mulje.

Istung oli farss. Pool tosinat külameest vandusid, kuidas paadimees oli olnud hea ja korralik ning ei valetaks kunagi. Ega ta ei valetanudki. Karistus oli see, mis absurdne oli. Olin kaotanud järje, mitut sadat kuldmünti nad meilt lõpuks nõudsid. Paadiniru kokku ei saanud olla väärt rohkem kui mõned kümned. Söör Heldredil jagus viisakust meie kaitseks välja astuda. Samuti laususin oma sõnad mina. See oli sama kasulik kui vestlemine kurdi eesliga. 

Kui istung lähenes oma kurjakuulutavale lõpule, astus saaliustest vaikse graatsiaga sisse silmipimestavalt kaunis naisterahvas. Tal olid blondid üle selja looklevad juuksed, säravvalge naeratus, sinised silmad ja armas ümar nina. Alles hiljem sain teada, et tema nimi oli Iriana. Aga tundmaks ära halaia, kulus mul ainult silmapilk. Olin kuulnud, et üks halaia Trollisillas viibib, aga polnud oodanud teda oma silmaga näha. Halaiad on erilist sorti teenrid armujumalannale Aimara. Mida üks neist siin tegi?

Iriana sammus pehmelt Kursoni juurde, istus tema kõrvale ja toetas peo tema käsivarrele. Ta kuulas mõnda aega saalis toimuvat ja kummardas siis Kursoni kõrva juurde, sosistades talle kuulmatuid sõnu. Kurson noogutas. Ta avas oma suu ja andis teada, et kuna süüalune on ikkagi templiteener, saab tema karistus käesolevaga tühistatud. Pidime paadi eest maksma, kuna ebausklik talurahvas seda tagasi ei tahtnud, aga saime raha eest paadi endale. Kolmkümmend viis kuldmünti. Kui saal tühjaks hakkas valguma, märkasin Irianat mulle pikalt silma vaatamas. Ta naeratas ühtaegu lahkelt ja kavalalt.

Jalutasin oma seltsilistega tagasi kõrtsi suunas, peas keerlemas tuhat küsimust tänase päeva kohta. Üks tõikadest, mis mind uudishimulikuks muutis, oli külameeste vastumeelsus paadi tagasivõtmisel. Nad olid veendunud, et jões elavad vaimud ajast kui neid maid anastas Surnumanaja. Selgus, et nad olid jõe vastavalt nimetanud - Kooljajõgi. Paat sellest üle aerutada pidavat sellel sõitjatele tooma õnnetust. See oli põhjuseks, miks pidime logiseva aluse välja ostma. 

Ülejäänud õhtu veetsime kõrtsis, kus oli täna tavalisest rohkem rahvast. Muuhulgas oli kohale kutsutud muusik. Kuulasin Melo ja Ritzi uskumatuid pajatusi nende kodumaast Bindzadast. Melo vandus, et Ritzil oli olnud elav ratsu, kellel polnud pead ega esimesi jalgu ning kuidas nende rännakud olid neid viinud varjude maailma, kus päike iial ei paistnud. Aga see oli kaua enne Anuriasse saabumist.

Tuli välja, et Ritz mõistab Basarši keelt. Lasin tal tõlkida üleskirjutised, mis olin teinud ajast, kui Kresseniga tsivilisatsiooni otsides muistse küla varemetesse jõudsime. Kõrtsmik, vanemapoolne kottis silmade ja lõualotiga mees nimega Derlion, kuulis meid pealt ning liitus vestlusega. Ta tundis kohalikku ajalugu üsna hästi. Küla, kust veidrad kirjad pärit, oli kunagi olnud koduks Loherahvale. Tark ja jõukas rahvas, kes oma ahnuses langes Surnumanaja võimu alla. Sama rahvas, kelle vaime külaelanikud usuvad jões elavat.

Kui kõrtsmikul juba jutt jooksis saime parema pildi olukorrast, mis Trollisillas parasjagu valitses. Jättes need paberid detailidega koormamata võib öelda, et õiguse järgi käsutab küla seesama kõrtsmik Derlion. Mehe positsioon ei ole mingi nali. Tema alluvuses on umbes sama palju sõjamehi kui Kursonil, ning nagu Kursonil, seisab ka Derlionil kõrtsi ümber sõjakõlbulik müür. Ometi on Kurson jõhkrate võtete abil võimukausid külas enda poolele kallutanud. Küla on pinget täis, aga Derlion ei taha riskida lahtise lahinguga. Nii ongi, et Trollisillas jalutab kahte masti vahte - ühed Kursoni ja teised Derlioni omad. Vahepeal põrkavad nad ninapidi kokku, aga suuremat lahingut pole sellest siiani tulnud. "Mina oleks pidanud kohtuistungit juhtima, mitte see närakas Kurson," kirus kõrtsmik kibestunult.

Kuulasin kõrtsmiku uudiseid poliitika kohta ja mulle sai selgeks, miks Iriana Trollisillal viibis. Trollisild oli oma asukohalt Kõrgmaa krahvi ja Moriidi kuninga valduste piiril. Mõlemad soovisid Trollisilda enda mõju alla saada. Heldred olevat siin juba pikka aega asju kuninga kasuks kallutamas, aga nüüd oli külla saabunud Iriana, kes esindas Kõrgmaa huve ja mõistagi oli Heldred jäänud osava kaunitari ees tahaplaanile. Kõrtsmik Derlion oli väga solvunud, et mõlemad osapooled Trollisilda Kursoni, mitte tema õigusjärgse pealiku kaudu kontrollida katsuvad.

Saime teada ka loo põlenud kõrtsi taga, mis teisel pool jõge seisis. Metslastehõimud, kelle juurest Kursoni mehed käisid naisi röövimas, olid kõrtsi põletanud kättemaksuaktina.

Tund oli saanud hiliseks. Heitsime puhkama.

Ajaks kui hommik kätte jõudis, kihises küla ärevusest. Peagi nägime pahanduse allikat. Kõikjal külas oli majaseinu, millele visandatud veripunased kurjuse märgid. Kui enne olid külaelanikud meie suhtes kahtlevad, siis nüüd hoidsid nad kaarega eemale. Neetud Kooljajõgi ja neetud ebausklik matsikari. Ints või mõni muu Kursoni jobu proovib küla meie vastu pöörata. Vähemalt nii ma lootsin.

Kasutasime uut päeva, et lõpule viia pooleli jäänud töö. Eelmisel õhtul kõrtsis laulnud muusik jätkas meiega hommikul juttu ja kuuldes meie kavatsustest, otsustas abikäsi pakkuda. Mõistagi polnud meil selle vastu midagi ja võtsime lauliku endaga kampa. Parandasime parvesüsteemi edasiste viperusteta. Pääsesime lõpuks otsima söör Heldredi kaubavankrit ja selle eest hoolt kandnud kahte valvurit. Pärastlõunaks olime tagasi Trollisillas, kaasas nii kaup, vanker, hobune, kui ka valvurid. Söör Heldred tänas meid ja maksis lubatud summa.

See, arvasin mina, on lõpp minu sekkumises Trollisilla asjadesse. Võlg minu ravimise eest oli tasutud ning nüüd polnud üle teha muud, kui oodata Timase naasmist, et koos temaga Triborisse naasta ja võtta vastu oma positsioon sealses Heilini templis.

Õhtuks saabus külla punt palgasõdureid. Ritz lausus, et need on samad sõdurid, kes olid Heldredi oma hädades üksi jätnud. Sõdurid hooplesid lahingu kohta, kust nad olid mõne päeva eest naasnud. Näis, et nad olid koos Teradega mätasse löönud terve hunniku goblineid. Siinse kandi goblinid olid varem tapnud mõned meist, kes Heilini Trepi riituse lagunemise järel turvalist paika ei leidnud. Lootsin magama heites, et minu vendu veristanud rohenahad olid hukkunute hulgas. 

Järgmisel päeval ärgates olin pettunud avastades, et Timas ega Tribori sõjasalk ikka veel silmapiirile jõudnud pole. Meie seltskonda lõbusalt sisse imbunud laulik Ged tõstis aga tuju, teatades, et on meile korraldanud kutse pidulikule vastuvõtule Iriana juurde. Ged oli üks nendest inimestest, kes ei suuda kunagi paigal istuda. Tal olid pikad käharad juuksed ja stiliseeritud habe. Niipea kui meid kohtas kleepis ta juba vaistlikult end meie külge, lootuses osa saada suurtest seiklustest. Tõtt-öelda pole ta nii hull ühti. Gedi energiline entusiasm võimaldab veeretada tema kaela kõiksugu tüütuid ülesandeid. Tema libe keel võib meile veel nii mõnedki uksed avada.

Uudis eesoleva kohtumise üle tekitas minus heameelt. Isegi natuke meeldivat põnevust. Ma polnud sugugi vastu halaiaga taaskohtumisele. Tänusõnu pole õige endale jätta.

Oli pärastlõuna, kui Trollisilda saabusid järjekordsed külalised. Teadsin neid nähes, et head nad endaga ei too. Üheksa sõgeda pilguga enesepiitsutaja välimusega usuhullu lonkisid süngel pilgul Trollisilla keskväljaku suunas, seljas auklikud ürbiräbalad. Nad olid jüngrid vetejumalale Šalimir. Nende eesotsas tammus rippuvate kortsus põskede, puhmas kulmude ja potisoenguga vanamees. Märkasin, et tal pole silmi. Väljakul nad peatusid. "Kuulake mind!" hõikas pime vanamees, kes käis nimega Leitrik. Külarahvas kuulas.

Leitrik hõikas prohvetlikul häälel, kuidas Trollisilla rahvas on sooritanud lubamatuid tegusid ja kuidas neid tabab selle eest kohutav hukatus. Tundsin kuidas hing tahab kinni jääda. See polnud üks Intsu halbadest naljadest. Kas võib olla, et külaelanikel oli õigus? Võib see kõik tulla paadiga üle jõe sõitmisest?

Pime Leitrik kuulutas, et Kooljajões elab Šalimiri vaim ja et Trollisilla Torn on püha paik, mis tuleb Šalimiri järgijatele loovutada. Vaid siis, ähvardas Leitrik, võib küla end põrgulikust hukust päästa. Trollisillas oli tõesti üks vana torn. Kursoni mehed kasutasid seda vahipostina. Kuulsin ennist poole kõrvaga, kui minu kaaslased Derlioniga Tornist rääkisid ja kuidas kõrtsmik pajatas sadat legendi, mis kõik Torniga seotud olid. Pidades kõike seda aardeküttide muinasjutuks ei teinud ma ennist kuulama, aga nüüd.. 

Räbaldunud vaimulikud kogunesid rivvi ja kui Leitrik oli hoiatanud, et külarahvas peab kiiresti oma otsuse vastu võtma, muidu võib olla juba hilja, kõndisid nad minema. Hämmingus külarahvas vaatas neile murelikult järgi ja mitmeid haaras ahastus. 

Torn.. mõtlesin endamisi. Miski saladus peidab ennast Tornis..

Kulunud ürpides Šalimiri järgijad saabusid eikuskilt ja ähvardasid küla hukuga, kui Trollisild ei anna nende käsutusse enda Torni.

Jõuame Trollisillani

Parv õõtsus talumatu aeglusega kaldast eemale. Külma õhkavas jões ulpisid jäätükid - sedasorti vesi, mis tapaks mehe minutitega. Parv liikus edasi üle jõe tõmmatud köie abil, mida pidi parvemehed meid suure ratta abil teise kalda suunas sikutasid. Jõudsime läbida vast veerandi, kui seljataha jäänud kaldalt hakkas kostuma hõikeid. See oli üks kohalik isand oma kaaslastega. 

Parvemehed pöörasid otsa ringi. Jõudsime tagasi kaldale, kus meilt nõuti maha astumist, et tähtsat isandat mugavalt ära mahutada. Saabuja oli söör Heldred Helrendiin - üleoleva hoiakuga pikajuukseline aadlik. Tema ja tema kaks kaaslast olid ratsa ja lisaks oli neil kaasas üks taltsas ilves. Märkasin verd aadlihobuse vahutavas suus - nad olid tulnud kaua ja kiirustades. Isand nõustus nina kirtsutades meiega parve jagama. 

Taas tõukasime end lahti kaldast, et trotsida parvega hiidlaia talvise jõe jäist vett. Kressen, kes on õhtulõkke ääres jutustanud lõputuid lugusid hobustest ja oma oskustest sadulas, astus kurnatud loomadele ligi ja asus nende eest hoolitsema, kirudes söör Heldredi kompanjonide hoolimatut käitumist oma ratsude suhtes. Nüüd oli jõgi meie ümber nii sügav, et põhi näis mustava põrgusüvikuna. Kaldani oli sadakond meetrit. Kauguses paistis suitsusammas. "Riifelti küla," arvas üks parvetajatest, kui küsisime, mis seal põleb.

Põhjamaa tuul kraapis mu nägu, kuid kostus samas rahulikult. Selline rahu, mida saab leida vaid tormi eel. Siis kuulsin karjatust. Justkui olnuks see meid varitsenud, märkasin lainete vahelt kerkimas kuuri suurust jäälahmakat, mis jõevooluga otse parve suunas uhas. Paanika vallandus, kui kaasa võetud talunaine kiljuma pistis ja mehed üksteisele läbisegi õpetusi karjusid, rabeldes parve hukutava jäämäe teelt päästmiseks. Hiiglane Forian tõmbas parvemehe kratist eemale ja asus ise meid edasi tõmbavat ratast keerutama. Jäämägi triivis üha lähemale. Pigistasin käe ümber reelingu ja sulgesin silmad. Õhk oli täis ärevaid hõikeid. Siis kostus vali veemühin, hetk vaikust ja juubeldamine. Olime pääsenud!

Või nii ma arvasin. Vaevalt jõudis juubeldus raugeda, kui kostus raksatus ja vihin. Käsivarre jämedune köis, mida liikumiseks kasutasime, purunes. Vabanemine tohutust pingest viibutas selle piitsana üle parve ja paiskas hobused vette. Köis virutas pihta ka Kressenile, kes hoobist taaruma lõi ja ääre pealt koos ratsudega üle oleks kukkunud. Polnud aega mõtteid koguda. Mäslev jõgi kiskus meid allavoolu, kus seisid varemed muistsest kivisillast. Kiirus oli selline, mis purustanuks kokkupõrkel sillasambaga kogu parve. Taas täitsid õhku röökimised. 

Keegi proovis päästa hobuseid, mõnel oli tegemist enda parvel hoidmisega, keegi kolmas katsus parve juhtida raskust erinevatesse nurkadesse suunates. Mina taarusin õõtsuva parve teise külge, kust leidsin toika, mida kasutada tüürina. Forian tegi sama ja kahekesi õnnestus meil lainelt lainele hüppav parv sillasammaste vahelt läbi juhtida. Möödumise hetkel tabas mind halb enne. Kividelt vaatas vastu leekides põlev sau - sümbol Mormekarist, surma Jumalast.

Olime sillast mööda saanud, aga ohust mitte. Parv oli endiselt juhitamatu ja kaugelt eest kostuv kosemühin rääkis enda eest. Mehed andsid endast parima, et parve jõe keskel seisva saarekese suunas juhtida. Vaevalt hakkas plaan meile lootust kinkima, kui punt nooli klõbisedes parvepalkidesse mütsatas. Heilin, kaitse meid! Goblinid! 

Leidsime end pingutamas saarelt eemale saamiseks, samal ajal kui üks söör Heldredi kaaslastest - pisikene tumedajuukseline naisterahvas, vibuga mõned nooled saare suunas lendu saatis. Ilves tõmbus kähisedes tema jalgade juurde ja taipasin, et loom ei kuulu mitte Heldredile, vaid sellele salapärasele naisterahvale. Varsti jõudsime saarest ohutusse kaugusesse. Siis märkasime eespool järgmist. See oli viimane võimalus vältida kohutavat koske.

Ettevaatlikult triivisime lähemale. Seekord paistis kõik olevat rahulik. Randusime. Kas õnnetuste jada oli selja taga? Oli Heilin meid säästnud? 

Põmm-põmm-põmm, kõmises puude vahel sõjatrumm. Haarasin pihku oma kilbi. Võsast kerkis õhku uus sahmakas nooli. Mütsatades maandusid need kõikjale. Meie omad paljastasid relvad. Uued nooled vihisesid õhus. Mu kaaslased asusid pealetungile. Tõstsin kilbi, aga jäin paigale. Karjusin talunikele, et püsigu parvel, minu taga. Kaugel soigus keegi ebamaised manasõnu. Parv vappus uute noolte all. Kõlisedes põrkusid mõõgaterad metsas omade ja goblinite vahel. Kusagilt kerkis jäine pilv, mis uhus otse üle parve, kõrvetas meid külmaga ja jäätas vee parve ja kalda vahel. Esimene meie omadest langes. Metsa täitis sõjakisa. Söör Heldred oli kadunud! Vaenlased olid neid kotti tõmbamas! 

"Me peame minema või sureme!" karjusin talunikele, "Me võtame vasaku tiiva! Sealt!" Nad pigistasid sünge meelekindlusega enda odad pihku ja üheskoos sööstsime mööda jääd metsa suunas. "Kui mina langen, tungite teie edasi!" karjusin üle lahingumöllu, põigeldes möödavihisevatest nooltest. Vaevalt jõudsin oma viimase sõna öelda, kui pehme sumpsatusega tungis miski mu kaela. Kurk täitus verega ja hingamine muutus raskeks. Suren juhuslikust noolest, taipasin. Mormekari käest ei pääse. Vajusin põlvele, aga talumehed tungisid edasi. "Tublid mehed," tahtsin neid kiita, aga kuulsin vaid omaenda korinat. Kõik kadus kaugusesse. Isa, ma tulen.

Ärkasin haigevoodis. Kompisin kaela. Haavast polnud jälgegi. Kuskohas ma olin? Ajasin end sirgu ja nägin Forianit ja Kressenit põrandal tukastamas. Poiss oli minu kõrvale asetatud. Tundsin teda. Varlis, noor kokutav tedretähnide ja külgedele turritavate kõrvadega poiss oli meie saatjate seas kui Daultonist riituse abil teele asusime. Kas võis olla, et olime taasühendatud oma kadunud vendadega? Ajasin end sirgu ja komberdasin ukseni. Lükkasin selle lahti.

Kanad klaagutasid ja kusagil ammus lehm. Punt määrdunud lapsi silkas hõigeldes üle õue. Päike paistis silma. Keegi peksis vasaraga metalli alasil ja noor poiss talutas kauguses hobuseid. See oli Trollisild! Olime kohale jõudnud.

Ajasin Foriani üles ja küsisin selgitust. Ta kirjeldas, kuidas lahing oli meie kasuks pöördunud. Peale minu oli vigastada saanud ka Kressen, aga ohus tema elu ei olnud. Söör Heldred oli samuti täie tervise juures. Olin ta silmist kaotanud seetõttu, et sõjamees kasutas tihnikut hiilimaks vaenuridade selja taha.

Trollisilla vahid olid märganud saabuvate rändurite õnnetust köiega. Nad olid suure paadi meile järele saatnud ja peale lahingut oli see kohale jõudnud. Meiega olnud talurahvas oli ellu jäänud ja nende haige poeg ravitseja juurde viidud.

Külas pakkus abikätt kohalik kirikuisa. Trollisilla ainuke tempel oli pühendatud viljakuse jumal Rontrale. Sobiv valik, arvestades, et kohalikud nagunii oma kartulitest kaugemale ei mõtle. Preester, õige tiitliga Külvaja, oli mees nimega Oppias. Külvaja pakkus oma jumalikku väge, et mind surma väravatest tagasi tuua.

Mõne aja pärast ärkas ka Varlis. Ta oli nõrk, aga püüdlik ning jagas varmalt uudiseid. Trollisild on Taašili ja Tribori vahel - esimene jääb siit lõunasse, teine põhja. Heilini templi taasavamiseks Triboris pidime Taašilist tooma ühe teatud eseme. Reliikvia Heilini järgijatele. Kui Triboris taibati, et meie saabumisega on midagi valesti, saatsid nad omaenda mehed Taašilisse, et pühaese ära tuua. Selleks ajaks, kui nad Trollisillani jõudsid, oli Timas koos oma vendadega samuti külla jõudnud. Sugugi mitte kõik ei olnud eluga saabunud. Mind kurvastas Varlise uudis nii mitme oma hukkunud venna kohta. Aga noore ullikese kohtamine Daultonist tõi kübekese kodust soojust sellesse külma kolkasse. Ometi kord ei tunneks ma tülgastust isegi Timase vastu, kui näeksin teda praegu Trollisilla väravatest sisse sõitmas.

Varlise sõnul olid Timas ja meie ellujäänud templivennad ühinenud Triborist saabunud salgaga ja asunud teele Taašali suunas. Nad peaks tagasiteel siit mõne päeva pärast tagasi tulema. Varlis ise oli maha jäänud, vigastatuna järjekordsest taplusest goblinitega. Timas oli käskinud tal edastada uudis kõigile teistele ellujääjatele, kes peaksid saabuma. Lisaks kinnitas ta meile, et kõik meie elamiskulud Trollisillal jäävad templi kanda. Tundsin suunurka tõusmas ja võtsin sammu joogisaali poole.

Pärast mõnda kapatäit päkapiku kanget, jõudsid minuni kehvemad uudised. Minu ravimine oli tulnud hinnaga. Forian oli söör Heldredile jäänud võlgu kopsaka summa, mille too oli valmis tühistama, kui aitame teda mõne probleemiga. Peamine neist oli teisel pool jõge purunenud vanker koos hinnalise kaubaga.

Tutvusin nüüd põhjalikumalt Heldredi kaasränduritega. Nende nimed olid Ritz ja Melo. Melo oli toosama brünett lühike vibuga naisterahvas, kes oli mingil kombel ilvese kodustanud. Temas oli haldjate verd. Ritz oli kitsa kehaga noor tehnik ja insener. Nad olid palgatud Heldredi poolt karavani Triborisse saatma, aga tegelikkuses oli mõlemal ka isiklikke põhjuseid Triborisse suundumiseks. Jagasime võõraste saatust pisikeses kokkuhoidvas külas ja see ühendas meid. Saime kiiresti sõpradeks.

Ritz ja Melo olid Heldredi probleemiga seotud. Nende kaubakäru oli mõni tund enne Trollisilla jõge kokku varisenud ja saadetist jäid valvama Heldredi kolmas ja neljas saatja - üks nooruk ja üks vanamees. Ülejäänud sõjamehed olid karmi tee eest nõudnud palgalisa, mida Heldred keeldus maksmast ja mis kutsus esile nende lahkumise. Oli mõistetav, et Heldred oma kauba pärast muret tundis. 

Meie esimeseks takistuseks oli parveühenduse taastamine teise kaldaga. Ülesanne, mille lahendamise eest söör Heldred oli valmis lisatasu maksma. Parvepunktis asus Ritz kohe mehhanismide kallal askeldama ja ei jäänud kahtlust, et mees teb, mis teeb. Tema hinnang oli, et köis oli sihilikult hõredaks nüsitud. Ilmselt polnud pahasoovija siiski sihtinud kahte mägedesse eksinud Heiliniiti ega rändureid kaugelt maalt. See oli Heldred, keda tundmatu kaabakas tahtis jõkke matta.

Kõige pealt leidis Forian kusagilt väikese paadi ning tõi teiselt poolt tagasi vastaskaldale seotud köieosa. Lasime sepal selle kokku põimida ja klambritega tugevdada. Töö näis liiga lihtne. Jõudsime parandatud köiega uuesti jõekaldale, kui asjad muutusid selliseks, nagu tavaliselt.

Relvastatud mehed lähenesid meile. Vaatasin nende viltuseid kiivreid, haisvaid pükse ja määrdunud turviseid ega kahelnud, et tegemist on Kursoni meestega. Selle külakolka vahid. Valvurite ees tammus kidur talunik, kes osutas näpuga Forianile ja süüdistas teda röövis. Forian olevat ta paadist välja tõstnud, ühe mündi pihku surunud ja minema aerutanud.

Mul polnud tarvidust Foriani poole vaadata teadmaks, et süüdistus vastab tõele. Valvurite pealik nõudis ennekuulmatut summat kompensatsiooniks. Minu pilgu läbi olime selle niru paadi tagasi toonud ja isegi sellises peldikus nagu Trollisild peaks külapealik vahet tegema röövimisel ja kinnimakstud laenamisel. Forian peaks raha küsima, et julges selle künaga vee peale minna.

Nõudsin, et mind viidaks koos Forianiga külapealiku jutule. Nad irvitasid ja hakkasid meid Kursoni kodu suunda ajama. Mul on halb aimdus.

Meie elud on viimastel päevadel tiirelnud ümber kohaliku jõe. See on suur, jäine ja ohtlik.