See polnud kellegi uni, millest me hommikul ärkasime. Päike polnud veel tõusnud, aga kibelesime ebameeldivat keldrikoobast seljataha jätta ja pakkisime asjad. Mulle oli selge, et oleme mägedes. Aga kuhu suunda jäi tsivilisatsioon? Meie ees laiuvas metsaga kaetud mägiavaruses ei paistnud sellest ainsatki märki. Toit oli samuti otsakorral.
Otsustasime hargneda. Vaadata mõned kilomeetrid erinevatesse suundadesse ja siis siinsamas kokku saada. Ei möödunud kaua, kui märkasin kaugele oru põhja jäävat jõge. Sinna võis maad olla kümme kilomeetrit, aga läbi lume, mis meid kord kivikõva pinnasena kandis ja järgmisel hetkel puusani uputas, tõotas sellest tulla karm matk. Pöörasin tagasi, et kaaslastele avastust jagada.
See tohlakas Forian oli eksinud. Ootasime mõnda aega ja proovisime siis teda leida, aga peale mõnda kilomeetrit laskumist eksisime tema jälgedest jäänud ringidesse ja sakkidesse. On vaja eluvõõrast meest, et eksida Põhjas, kus Su enda jäljed tagasiteele osutavad. Ometi tundsin muret selle Heilini teenri pärast. Tund oli kukkunud tunnile ja mõte uuele pimedale ajendas mind alistuma. Pidime võtma suuna jõele, et oleks lootust kindla orientiiri järgi mõne külani jõuda. Pidime leppima, et oleme Kresseniga kahekesi.
Kui olime jätnud Forianile märgid keldripääsme juurde, kust meie teekond alguse sai, võtsime ette laskumise oru sügavustesse. Teadsin alati, et Põhi on karm kant, aga ei aimanud, et oht nii järjekindlalt siin kuklasse hingab. Olles teel olnud vaid loetud kilomeetrid kostus vali kärgatus, mis kogu oru trummina kõmisema pani. Teisel pool jõge tõusis mägedeküljelt tohutu tulekeel. Et seda oma palja silmaga nägime, pidi leek olema tohutu. Mis selle esile võis kutsuda, jäi minu oletusvõimest kaugemale ja ainus järeldus, mida tegin, oli otsus olla veelgi ettevaatlikum.
Me polnud ikka veel jõeni jõudnud, kui meie teele jäid varemed. Siin oli küla olnud. Kivist seinad jutustasid kadunud jõukusest ja olematuks pehkinud katused kaugest ajaloost. Otsisime läbi need viis või kuus maja, leides mitte midagi kasulikku peale tervitusteksti võõrapärases Basarši keeles. Aga rohkem kui tühjade majade kalkus vaevasid mind jätkuvad viirastused. Painajad minevikust. Miks peaksid surnud mind nüüd piinama, kui sellest koletust teost on möödunud nii palju aastaid? Kas Põhi võtab mu mõistuse? Või on asi kainuses, mida olen pidanud viimased kolm päeva taluma?
Jõgi oli lähedal, kui meie pilk tabas suitsusamba kõigest loetud kilomeetrid vasakus suunas. Otsekohe võtsime suuna sinna ja kasutasime jõudu, mis järgi, et teha tempot päästjate suunas. Sooja vastuvõtu asemel tervitas meid aga verine vaatepilt puu külge seotud mehest. Tema surm polnud kergete killast. Mustaks põletatud nahk ja lõhki kistud kõhust rippuvad sooled vihjasid piinamisele, aga lohutasin end mõttega, et tegu võis olla karmi karistust väärinud kurjategijaga. Suitsusammas ei jäänud enam kaugele.
Meie mõttemuutuse kutsus esile stseen kolmest teibasse aetud inimpeast, üks neist laps ja üks naine, mis kõigest natuke maad eemale jäi. Ereda verega valgel lumel looklevad sümbolid olid mulle võõrad. Et siit pääseda, pidime tagasi pöörduma ja palvetama, et Heilin meid metslaste maalt välja aitaks.
Uskusime end ohutus kauguses olevat, kui ragistades ilmus künka tagant nähtavale kogu. See tardus meid nähes. Kulus hetk, enne kui tundsin ära meie hiiglase Foriani. Lõpuks oli ta oma tee tagasi algusesse leidnud ja meie jäetud juhiseid pidi jälje üles võtnud. Kressenil oli samuti hea meel kadunud kaaslast näha, kuigi tema muremõtted keerlevad suurema hoolega Foriani hauakambrist leitud uhke sõjavasara, kui mehe heaolu ümber.
Forian meie küljel pakkus pisutki turvatunnet ja tundsin uut lootust tärkamas, kui murdsime edasi, orientiirina jäine jõgi vasakul käel. Jõudsime tee peale, mis kiirendas meie tempot, aga pimeduse saabudes olime endiselt omapead. Leidsime kasutatud laagriplatsi teest mitte kuigi kaugel ja veetsime öö lõkkesoojaga külmasurma trumbates. Imelisel kombel õnnestus Forianil leida kellegi varasema ränduri peidetud nodi, mille hulgast läbi jäätunud oravalaibad mu meeli kõige enam rõõmustasid. Liha oli napp, aga see oli soe ja andis meile jõudu oma rännakut jätkata.
Päike kerkis taevasse ja kilomeetrid jäid selja taha, kui tee meie ees end paralleelselt jõega aina sügavamale kaljulõhesse surus. Siis tuli pööre ja selle tagant vaatepilt, mis näis mulle silmapettena. Laager mitmekümne mehe ja pragisevate lõkketuledega. Meie vahel oli vaid jäätunud jõgi ja üle selle viiv kivine sild. Sillale oli pandud vaht, kes meid nähes sedamaid mõõga tõmbas ja Forianiga surmaduelli nõudis. See toimus nii kiiresti, et jõudsin vaevalt mõista olukorda, kuhu sattunud oleme, kui nende kilbid kõrvulukustava kolinaga kokku põrkasid.
Need olid Terad. Järgijad tapluse jumalale Terakile. Pühendunud sõdalased, kelle jaoks ainuke suurem eesmärk surmast lahingus on surmamine lahingus. Otsustades jässaka sillavahi vanuse järgi polnud raske teha järeldust, et mees otsis endale väärilist lõppu. Ülejäänud laager kogunes kähmlust vaatama, aga nende ilmed olid rahulikud ja vahele ei sekkutud. Olid hetked, kui ma Foriani pärast muret tundsin. Lõpuks jäi mehemüraka jõud aga peale. Kõigi tema vigade kõrval on vähe mehi, kes raiuksid mõõgaga nii nagu Forian. Kui temaga duelli peaksin, lõikaks ta mu pooleks.
Terad juubeldasid lahingu lõppedes. Foriani haavad tohterdati ja meid kostitati toidu ja joogiga. Tema vaenlane asetati tuleriidale ja saadeti teise ilma hilisõhtuni kestnud joomingu, metslastantsude ja trummimänguga. Kärakas, mida nad pakkusid, tahtis vist olla õlu, aga peale viimaseid päevi ei hoolinud ma enam rotilaiba maitsest, niikaua, kuni jook mu sooned surisema pani.
Sain jutu peale ühega Terade sõjasalga pealikest. Naissõjardi nimi oli Grimhilda. Nad olid kättemaksuretkel goblinite vastu, kes kohalikke külasid põletamas olid käinud. Naine rääkis, et oli Heiliniite viimastel päevadel kohanud küll. Kolm hukkunut ja kuus, kes kiirustasid põhja poole. Triborisse kahtlemata. Ta rääkis, et põletavad siinkandis kõik laibad või goblinid toovad need tagasi kooljatena. Need olid siis olnud goblinid, kelle võigastele jälgedele me ennist tunnistajaks olime.
Rääkisime ajaloost ja kohalikest oludest, kuni lõpuks lubas ta meile vammused külma vastu ja piisavalt toitu, et jõuda Trollisillani. Võõrastemaja ja külake siit mõni päev põhjas. Sealt peaks Triborisse olema maad mõne nädala jagu. Kõige selle kõrval siin ei näi Tribor järsku enam nii kohutava paigana, kus viibida. Hilineme küll lootusetult, aga kui õnn meile lõpuks naerataks, võiksime loota mõnele karavanile, kes meie sihtpunkti Trollisillalt jagaks.
Asusime hommikul erinevates suundades teele. Kaks Grimhilda sõdalastest saatsid meid, et teekond Trollisillani oleks kindel. Hoolimata oma sõjakast loomusest tunnevad Terad külalislahkust. Kaks päeva hiljem jõudsime jõeni, kust edasi saatjad keeldusid tulemast. Pidime tegema lõkke, et teisele poole jäävast Trollisillast parv vastu saadetaks. Vahetasime viimased sõnad ja Terad lahkusid.
Veel enne kui tule üles saime, sattusime kokku talunikega. Mees, koos kahe relvastatud saatja, oma naise ja haige lapsega, oli teel Trollisilda, et poisile ravi otsida. Vestlusest tuli välja, et see polnud mehele olnud kerge otsus vastu võtta. Selgus, et lisaks Trollisilla kõrtsiomanikule, Derlionile, kellele talunikud traditsiooniliselt oma nirust saagist makse pidid maksma, nõudis viimasel ajal oma osa ka Trollisilla külapealik Kurson. Kahele maksmine käivat aga üle jõu, mistõttu Kursoni sõjamehed talunikke tihti kiristavad.
Parv jõudis vaevalt rannani, kui me vedajatega tülli jõudsime minna. Kogu oma lugupidamise juures minu ja Heiliniitide vastu ei jagunud neil viisakust olla inimlikud oma isandale võlgu olevate talunikega. Foriani kohaolek muutis nende meelt ja pahuratena vedasid parvetajad meid üle vee Trollisillani. Teadsin juba siis, et meie probleemid seal ei lõppe.
Olime tunnistajaks metslaste kommetele. Selliselt tähistavad Terad langenute pääsemist järelellu, kus nende uskumuste kohaselt täidavad päevi lahingud ja õhtuid joomapeod.
