Peale pingelisi ettevalmistusi saabus suur päev. Polnud inimest, kelle eluajal nii suurejoonelist rituaali ette oleks võetud. Iga enesest lugupidav talumeeski oli ümbroskonnast tee templisse leidnud, et olla tunnistajaks harukordsele demonstratsioonile Heilini jumalikust väest.
Mõte Triborisse minekust on mind häirinud algusest peale. Ettevalmistused näisid väga ulatuslikud. Leidsin end mõtisklemas, kas tõesti võis see kõik olla vaid vastureaktsioon pikale talvele? Kahtlusi süvendas meie ekspeditsiooni koosseis. Templis veedetud aastakümnetega õpib vana mees asju märkama. Ma ei näinud meie grupis kedagi, kelle järgi abtil oleks erilist kiindumust olnud. Aga kiriku poliitilised mängud jätavad mind külmaks. Niiväga kui Tribor mind ka ei kohutanud, oli võimalus mängida oma eluajal osa Heilini Trepi riituses miski, mille suhtes isegi mina pidin aukartust tundma.
Pärast pikka jumalateenistust hakkas kõlama kirikukoor. Rituaaliplatsil sõõris liikuvad tõrvikukandjad mõjusid meeltele hüpnotiseerivalt. Tõrvikusuits mässis meid endasse. Olin justkui unenäos. Koor jäi kaugeks. Tundsin maailma endast kaugemale vajuvat. Polnud võimalik vahet teha sellel, mis ülal või sellel, mis all, ega eristada sekundeid tundidest. Vaated, mida nägime, olid kirjeldamatud.
Siis tajusin midagi. Aimdus halvast. Silmapiirile olid kogunenud tumedad pilved. Mingisugune hämar vägi jõudis aina lähemale. See mattis jõu, mis meid edasi kandis, endasse ja lahti läks põrgu. Mürgeldav häving lähenes mulle. Olin selle ees abitu. Mõned ekspeditsioonikaaslased põlesid juba leekides. Kuid siis tundsin kätt enda õlal. See oli Kressen. Karva kasvanud ja ropu suuga ratsasõdalane, kes oli saadetud templisse, et ta siin kombeid õpiks. Nii palju kui teadsind, polnud Kressenile suurt külge jäänud.
Kressen osutas millelegi, mis näis kui sopistus selles ülekaalukate jõudude voos. Pahvakas udu, mis keeristrepina pilvede alt maa peale suundus. Sööstsime selle suunas.
Kressen osutas millelegi, mis näis kui sopistus selles ülekaalukate jõudude voos. Pahvakas udu, mis keeristrepina pilvede alt maa peale suundus. Sööstsime selle suunas.
Uskusin, et olen surnud. Kõik oli vaikne ja kui silmad avasin, nägin vaid pimedust. Aga külm kivipõrand mu selja all andis aina selgemalt tunda ja peagi kuulsin enda kõrvalt tuttavaid hääli.
Olime kolmekesi. Mina, Kressen ja Forian. Erinevalt Kressenist oli pikka kasvu Forian kasvanud suurema osa oma elust templiõpetajate käe all. Miski ütles mulle, et rännakule tulek oli talle üksnes võimalus vabama elu peale saada. Hoolimata leeritundidest oli Forian natuke eluvõõras. Kõik näis talle uus ja huvitav.Siiski - mõlemad on tugevat kasvu noored mehed. See ei saa ometi halb olla.
Heilin teab, kuidas me siia sattunud olime, aga asjalood ei olnud head. Olime lõksus maa-aluses kiviseintega ruumis. Ainuke selge väljapääs - trepp üles - oli sisse varisenud. Kressen on küll tugev mees ja Forian hiiglane, kelle kõrvale teist panna pole, aga isegi kaasavõetud seasõra abil ei suutnud nad varingut lahti murda.
Heilin teab, kuidas me siia sattunud olime, aga asjalood ei olnud head. Olime lõksus maa-aluses kiviseintega ruumis. Ainuke selge väljapääs - trepp üles - oli sisse varisenud. Kressen on küll tugev mees ja Forian hiiglane, kelle kõrvale teist panna pole, aga isegi kaasavõetud seasõra abil ei suutnud nad varingut lahti murda.
Oli veel üks võimalus. Kivine uks, mis viis veelgi sügavamale. Märgid sellel näisid mulle võõrad, kuid lõpuks tundsin need ära. Inimeste iidne keel, mida räägiti viimati ajal, kui Deismaar veel pilvedeni kõrgus ja Heilini jalad maapinda tallasid. Kui vana sai see paik olla? Kindlasti mitte nii iidne, sest tundsin ära Heilini usu traditsioonilised sümbolid. Paraku küllalt ebameeldivas kontekstis. Kivikirjed ei jätnud kahtlust, mis teisel pool ust seisis. Surnukamber.
Peagi lõppesid asjad mida põletada. Õhk läks halvaks. Toitu jagus üheks korraks ja vett saime nii palju kui seda niiskemas nurgas tilkus. Meil polnud valikuid. Pidime ukse avama.
See osutus keerulisemaks ülesandeks, kui kartsime. Tunnid möödusid uusi nippe ja tehnikaid välja mõeldes ja olin juba lootust kaotamas, kui lõpuks andis vali raksatus tunnistust meie edust. Kõik oli pime ja oritenteerusime vaid häälte ja kompimise abil. Surusin Heilini medaljoni pihku ja astusin Forianile järele. Mõne sammu järel kostus tema suunast aga rahutut nihelemist ja mütsatusi. "RELVILE!" kuulsin Foriani madalat häält hõikamas.
Tegime, mis suutsime, et kooljatele vastu seista. Heilini püha vägi kaitses meid, aga pimedus oli halvav. Hoope tuli kõikjalt ja minu käsi polnud aastakümneid mõõka teise vastu tõstnud. Iga järgmise löögi järel jäi mu haare kilbipideme ümber nõrgemaks ja lõpuks kaotasin tasakaalu. Maailm sumbus kaugusesse.
Paistis mööduvat päev, mil vedelesin vaheldumisi unenägude ja ärkvel maailma vahel. Forian ja Kressen hoolitsesid mu eest. Nende relvajõud oli vaenlasest lõpuks üle käinud. Aga isegi kui kosusin piisavalt, et omal jalal ringi komberdada, polnud meie olukord lootusrikkam. Surunukambrist edasipääsu ei olnud.
Ilmselt möödus veel terve päev, katsudes leida viisi enda välja kaevamiseks. Vahest isegi kaks. Aga iga plaan läks luhta. Jõud oli otsakorral. Hakkasin nägema surnud inimesi. Hingi oma piinatud minevikust. Mõte liikus sellele, et kes meid siit kunagi leida võiks. Minu reisiraamat seletaks leidjale meie saatuse. Seda mõtet jätkates võtsin ette võõrkeelsed ürikud, mis olime surnukambrist leidnud. Mõned neist olid purunenud juba üksnes kättevõtmise tõttu. Ma ei osanud neid lugeda, kuid vahest on neist kasu tulevastele põlvedele. Otsustasin need oma raamatusse ümber kirjutada.
Tegin esimeste võõraste sümbolite joonistamisega juba algust, kui märkasin nendes jooksvat mustrit. Mälusopist kerkis esile palvus, mis oli templis aidanud tekstist peidetud kirju leida. Kiri paelus mind üha enam ja ühel hetkel taipasin - see pole kiri, see on loits!
Kasutades võimusõnadega rullikuid, pöördusin Heilini poole jõuga, mida ma ise endast leidnud ei oleks. Tema jõud voolas läbi minu ja edasi sissevarisenud trepi poole.
Peagi olime trepist möödas ja kraapisime mulda, lootuses end pinnaseni kaevata. Nii vana oli see koht, et meeter pinnast ja vanad puud selle peal juba kasvasid. Aga ühel hetkel paistis valgus! Olime välja jõudnud!
Meie ümber laius lumevaibaga kaetud öine kuusik nii kaugele, kui silm seletas. Olime kahtlemata põhjamaal. Heilini Trepp oli meid toonud Tribori lähedusse, aga kui kaugele see meist nüüd jäi? Ja kuhu suunda? Me polnud varustatud talimatkaks.
Peale piisavalt pikka aega värske õhu käes, otsustasime veeta öö tuttavaks saanud maa-aluses kambris. Vähemalt polnud seal külm.
Ma ei näinud kooljaid, kes meid ründasid, kuna kõik oli pimeduses. Oma vaimusilmas näen neid sellistena.
