Iidsetel aegadel elasid Anuurias haldjad, päkapikud ja goblinid. Kuid ühel päeval tuli inimene. Nad ei tulnud kui maadeavastajad, vaid põgenikena oma pimedusse langenud kodumaalt. Saabujate tähtsus ei ulatunud koobastes peituvate goblinite ega mägedealuseid valitsevate kiviisandaist päkapikkudeni. Kuid haldjate maailm muutus inimeste tulekuga igaveseks.
Iidne rass võttis külalisrahva soojalt vastu. Kuid inimrahva lühike eluiga, janu võimu järele ja pidev, igavesti kestev tung laieneda pani haldjad mõistma ohtu, mida inimkond nende kodule kujutab. Sündis sõda. Inimestest polnud vastast alati ärkvel püsiva haldjarahva lõpmatu väärikuse, igikestva eluea ja ajastuid pikale sõjakogemusele goblinitega. Inimesed viidi hukatuse piirile.
Kuid noor rass leidis abi millestki, millega iidsed laanteisandad kunagi kokku polnud puutunud. Sellel meeleheite hetkel pöördusid inimesed oma Jumaluste poole. Ja Jumalused vastasid. Inimvägede ette tõusid Jumalate väega õnnistatud juhid ja haldjad sunniti taganema. Sõda oli lõppenud.
Kuid rahu polnud määratud kestma. Võigas pimedus, mis oli inimesed pagendanud oma eelmisest kodust, oli neile järgi jõudnud. Silmitsi selle kohutava õudusega, marssisid inimväed üheskoos haldjate, päkapikkude ja isegi muistsete draakonitega Deismaari mäe jalamile, kus tõsteti oma relvad kurjuse vastu.
Lahing oli raevukas. Vastastikku seisnud jõud kandsid endas tohutut väge. Lahingumöll kestis päevi ja maru vaid kasvas. Õhk ragises jõust ja veed tõusid keema. Lõpus kujunes see hoomamatuks. Maailm ei pidanud vastu. Reaalsus rebenes. Plahvatus, teist millesarnast pole olnud, neelas endasse merd, maad ja taevast. Kui leegid olid kustunud ja suits hajunud, leiti mõlemad vaenupooled hävinuna. Anuuriasse oli saabunud rahu.
Sellest ajast saadik on käinud töö tsivilisatsiooni üles ehitamiseks. Inimrahvas, kellele oli omane kiirelt areneda, leidis end eelisolukorrast. Tänaseks valitsevad Anuuriat inimesed. Nende linnad ulatuvad silmapiirini ja maa on jaotatud inimeste kuningriikidele. Haldjad on läinud elama sügavatesse laantesse, kuhu inimkäsi ei ulatu, kivinahksed päkapikud valitsevad endiselt maaaluseid ja goblinite hordid on peletatud kaugetele piirimaadele.
Kuid Deismaari jälg lasub kindlalt kõigil rahvastel. Sest kangelased, kes seal langesid, said Jumalusteks, keda praegu kummardatakse. Üksikud ellujääjad Deismaari lahingust avastasid aga peagi, et Jumalateks saanute veri kannab endas ikka veel jõudu. Need, kellele langes osaks puutuda kokku õeluse jõude juhtinute verega, moondusid jäledateks elajateks, kelle meelt täidab kurjus. Neist, kellele langes enda kodu kaitsnud juhtide verd, said inimeste kuningad.
Aja jooksul on verevägi laiali jagunenud. See on oluline tegur igaühe elus, sest määrab inimese staatuse ühiskonnas. Kui vereväge on palju, kaasnevad sellega erakordsed võimed, näiteks ilma muutmine. Teistel, kellele seda ainult natuke jagunud on, võib ta avalduda lihtsalt veidra nahatoonina. Vereväe haruldus ja võim, mis sellega kaasneb, on paika pannud kogu ühiskonna toimimise. Need, kellel on verevõimu, on aadlikud. Siniverelised. Enamus, kellele seda jagunud pole, lihtrahvas. Verevägi on päranduv, mistõttu kirjutavad aadlikodade terava pilguga ametnikud detailselt üles sugupuid, vältimaks olukorda, kus isanda järeltulijate veri lahjeneks ühtest vähemaverelisega. Kuid vereväge võib juurde võita ka teiste, julmemate meetoditega - tappes teise verevägise.
Kõik see on muutnud Anuuria rahutuks paigaks. Sõjad ja vaenud on tavapärased ning isegi rahumeelsed kuningriigid peavad püsima valvsad naabrite ahnuse ja piiri taha jäävate koletiste suhtes. Maid täidab kõikjal tülide ja salakavaluste konflikt õilsuse ja üksmeele vastu. Aga see ei ole kõige hullem saatus, sest just sellistes oludes sünnivad seiklejad ja kangelased. See on Anuuria eluviis.
Must täpp edelas on minu kodulinn Daulton, teine must täpp kirdes aga lahkumisel võetud sihtpunkt - põhjamaine linn nimega Tribor.
