Trollisilla ajalugu

Häbiväärsete tolguste punti, kes ennast külavahtideks nimetasid, juhtis neile vääriline mees. Tema nimi oli Ints. Ma ei suutnud otsustada, kas mind häirisid mehe juures kõige rohkem tema kollased hambad, pisike huulealune habe ja sorakil vuntsid, õlised õlgadeni juuksed või igikestev võlts naeratus. Mind viidi koos Forianiga sissepoole Kursoni mõisa ümbritsevast müürist, kus pidime sisehoovis passima nii kaua, et näis nagu oleks meid sinna ära unustatud.

Lõpuks lükati müüriuksed uuesti lahti ja sisse jalutasid sõbralikud näod - Melo, Ritz ja söör Heldred. Nad olid tulnud, et Foriani eest head kosta. Kohalikud asjatoimetajad olid kohutavalt aeglased ja ajaks kui istung algas, olid esimesed õhtutunnid juba kukkunud. Seal oli esimene kord, kui nägin Kursonit. Ta polnud selline nagu ma ootasin. Isehakanud külapealik oli neljakümnendates mees, lõigatud habeme ja heledate õlgadeni juustega. Tal oli kulunud nahk ja karm pilk, mis jätsid temast autoriteetse mulje.

Istung oli farss. Pool tosinat külameest vandusid, kuidas paadimees oli olnud hea ja korralik ning ei valetaks kunagi. Ega ta ei valetanudki. Karistus oli see, mis absurdne oli. Olin kaotanud järje, mitut sadat kuldmünti nad meilt lõpuks nõudsid. Paadiniru kokku ei saanud olla väärt rohkem kui mõned kümned. Söör Heldredil jagus viisakust meie kaitseks välja astuda. Samuti laususin oma sõnad mina. See oli sama kasulik kui vestlemine kurdi eesliga. 

Kui istung lähenes oma kurjakuulutavale lõpule, astus saaliustest vaikse graatsiaga sisse silmipimestavalt kaunis naisterahvas. Tal olid blondid üle selja looklevad juuksed, säravvalge naeratus, sinised silmad ja armas ümar nina. Alles hiljem sain teada, et tema nimi oli Iriana. Aga tundmaks ära halaia, kulus mul ainult silmapilk. Olin kuulnud, et üks halaia Trollisillas viibib, aga polnud oodanud teda oma silmaga näha. Halaiad on erilist sorti teenrid armujumalannale Aimara. Mida üks neist siin tegi?

Iriana sammus pehmelt Kursoni juurde, istus tema kõrvale ja toetas peo tema käsivarrele. Ta kuulas mõnda aega saalis toimuvat ja kummardas siis Kursoni kõrva juurde, sosistades talle kuulmatuid sõnu. Kurson noogutas. Ta avas oma suu ja andis teada, et kuna süüalune on ikkagi templiteener, saab tema karistus käesolevaga tühistatud. Pidime paadi eest maksma, kuna ebausklik talurahvas seda tagasi ei tahtnud, aga saime raha eest paadi endale. Kolmkümmend viis kuldmünti. Kui saal tühjaks hakkas valguma, märkasin Irianat mulle pikalt silma vaatamas. Ta naeratas ühtaegu lahkelt ja kavalalt.

Jalutasin oma seltsilistega tagasi kõrtsi suunas, peas keerlemas tuhat küsimust tänase päeva kohta. Üks tõikadest, mis mind uudishimulikuks muutis, oli külameeste vastumeelsus paadi tagasivõtmisel. Nad olid veendunud, et jões elavad vaimud ajast kui neid maid anastas Surnumanaja. Selgus, et nad olid jõe vastavalt nimetanud - Kooljajõgi. Paat sellest üle aerutada pidavat sellel sõitjatele tooma õnnetust. See oli põhjuseks, miks pidime logiseva aluse välja ostma. 

Ülejäänud õhtu veetsime kõrtsis, kus oli täna tavalisest rohkem rahvast. Muuhulgas oli kohale kutsutud muusik. Kuulasin Melo ja Ritzi uskumatuid pajatusi nende kodumaast Bindzadast. Melo vandus, et Ritzil oli olnud elav ratsu, kellel polnud pead ega esimesi jalgu ning kuidas nende rännakud olid neid viinud varjude maailma, kus päike iial ei paistnud. Aga see oli kaua enne Anuriasse saabumist.

Tuli välja, et Ritz mõistab Basarši keelt. Lasin tal tõlkida üleskirjutised, mis olin teinud ajast, kui Kresseniga tsivilisatsiooni otsides muistse küla varemetesse jõudsime. Kõrtsmik, vanemapoolne kottis silmade ja lõualotiga mees nimega Derlion, kuulis meid pealt ning liitus vestlusega. Ta tundis kohalikku ajalugu üsna hästi. Küla, kust veidrad kirjad pärit, oli kunagi olnud koduks Loherahvale. Tark ja jõukas rahvas, kes oma ahnuses langes Surnumanaja võimu alla. Sama rahvas, kelle vaime külaelanikud usuvad jões elavat.

Kui kõrtsmikul juba jutt jooksis saime parema pildi olukorrast, mis Trollisillas parasjagu valitses. Jättes need paberid detailidega koormamata võib öelda, et õiguse järgi käsutab küla seesama kõrtsmik Derlion. Mehe positsioon ei ole mingi nali. Tema alluvuses on umbes sama palju sõjamehi kui Kursonil, ning nagu Kursonil, seisab ka Derlionil kõrtsi ümber sõjakõlbulik müür. Ometi on Kurson jõhkrate võtete abil võimukausid külas enda poolele kallutanud. Küla on pinget täis, aga Derlion ei taha riskida lahtise lahinguga. Nii ongi, et Trollisillas jalutab kahte masti vahte - ühed Kursoni ja teised Derlioni omad. Vahepeal põrkavad nad ninapidi kokku, aga suuremat lahingut pole sellest siiani tulnud. "Mina oleks pidanud kohtuistungit juhtima, mitte see närakas Kurson," kirus kõrtsmik kibestunult.

Kuulasin kõrtsmiku uudiseid poliitika kohta ja mulle sai selgeks, miks Iriana Trollisillal viibis. Trollisild oli oma asukohalt Kõrgmaa krahvi ja Moriidi kuninga valduste piiril. Mõlemad soovisid Trollisilda enda mõju alla saada. Heldred olevat siin juba pikka aega asju kuninga kasuks kallutamas, aga nüüd oli külla saabunud Iriana, kes esindas Kõrgmaa huve ja mõistagi oli Heldred jäänud osava kaunitari ees tahaplaanile. Kõrtsmik Derlion oli väga solvunud, et mõlemad osapooled Trollisilda Kursoni, mitte tema õigusjärgse pealiku kaudu kontrollida katsuvad.

Saime teada ka loo põlenud kõrtsi taga, mis teisel pool jõge seisis. Metslastehõimud, kelle juurest Kursoni mehed käisid naisi röövimas, olid kõrtsi põletanud kättemaksuaktina.

Tund oli saanud hiliseks. Heitsime puhkama.

Ajaks kui hommik kätte jõudis, kihises küla ärevusest. Peagi nägime pahanduse allikat. Kõikjal külas oli majaseinu, millele visandatud veripunased kurjuse märgid. Kui enne olid külaelanikud meie suhtes kahtlevad, siis nüüd hoidsid nad kaarega eemale. Neetud Kooljajõgi ja neetud ebausklik matsikari. Ints või mõni muu Kursoni jobu proovib küla meie vastu pöörata. Vähemalt nii ma lootsin.

Kasutasime uut päeva, et lõpule viia pooleli jäänud töö. Eelmisel õhtul kõrtsis laulnud muusik jätkas meiega hommikul juttu ja kuuldes meie kavatsustest, otsustas abikäsi pakkuda. Mõistagi polnud meil selle vastu midagi ja võtsime lauliku endaga kampa. Parandasime parvesüsteemi edasiste viperusteta. Pääsesime lõpuks otsima söör Heldredi kaubavankrit ja selle eest hoolt kandnud kahte valvurit. Pärastlõunaks olime tagasi Trollisillas, kaasas nii kaup, vanker, hobune, kui ka valvurid. Söör Heldred tänas meid ja maksis lubatud summa.

See, arvasin mina, on lõpp minu sekkumises Trollisilla asjadesse. Võlg minu ravimise eest oli tasutud ning nüüd polnud üle teha muud, kui oodata Timase naasmist, et koos temaga Triborisse naasta ja võtta vastu oma positsioon sealses Heilini templis.

Õhtuks saabus külla punt palgasõdureid. Ritz lausus, et need on samad sõdurid, kes olid Heldredi oma hädades üksi jätnud. Sõdurid hooplesid lahingu kohta, kust nad olid mõne päeva eest naasnud. Näis, et nad olid koos Teradega mätasse löönud terve hunniku goblineid. Siinse kandi goblinid olid varem tapnud mõned meist, kes Heilini Trepi riituse lagunemise järel turvalist paika ei leidnud. Lootsin magama heites, et minu vendu veristanud rohenahad olid hukkunute hulgas. 

Järgmisel päeval ärgates olin pettunud avastades, et Timas ega Tribori sõjasalk ikka veel silmapiirile jõudnud pole. Meie seltskonda lõbusalt sisse imbunud laulik Ged tõstis aga tuju, teatades, et on meile korraldanud kutse pidulikule vastuvõtule Iriana juurde. Ged oli üks nendest inimestest, kes ei suuda kunagi paigal istuda. Tal olid pikad käharad juuksed ja stiliseeritud habe. Niipea kui meid kohtas kleepis ta juba vaistlikult end meie külge, lootuses osa saada suurtest seiklustest. Tõtt-öelda pole ta nii hull ühti. Gedi energiline entusiasm võimaldab veeretada tema kaela kõiksugu tüütuid ülesandeid. Tema libe keel võib meile veel nii mõnedki uksed avada.

Uudis eesoleva kohtumise üle tekitas minus heameelt. Isegi natuke meeldivat põnevust. Ma polnud sugugi vastu halaiaga taaskohtumisele. Tänusõnu pole õige endale jätta.

Oli pärastlõuna, kui Trollisilda saabusid järjekordsed külalised. Teadsin neid nähes, et head nad endaga ei too. Üheksa sõgeda pilguga enesepiitsutaja välimusega usuhullu lonkisid süngel pilgul Trollisilla keskväljaku suunas, seljas auklikud ürbiräbalad. Nad olid jüngrid vetejumalale Šalimir. Nende eesotsas tammus rippuvate kortsus põskede, puhmas kulmude ja potisoenguga vanamees. Märkasin, et tal pole silmi. Väljakul nad peatusid. "Kuulake mind!" hõikas pime vanamees, kes käis nimega Leitrik. Külarahvas kuulas.

Leitrik hõikas prohvetlikul häälel, kuidas Trollisilla rahvas on sooritanud lubamatuid tegusid ja kuidas neid tabab selle eest kohutav hukatus. Tundsin kuidas hing tahab kinni jääda. See polnud üks Intsu halbadest naljadest. Kas võib olla, et külaelanikel oli õigus? Võib see kõik tulla paadiga üle jõe sõitmisest?

Pime Leitrik kuulutas, et Kooljajões elab Šalimiri vaim ja et Trollisilla Torn on püha paik, mis tuleb Šalimiri järgijatele loovutada. Vaid siis, ähvardas Leitrik, võib küla end põrgulikust hukust päästa. Trollisillas oli tõesti üks vana torn. Kursoni mehed kasutasid seda vahipostina. Kuulsin ennist poole kõrvaga, kui minu kaaslased Derlioniga Tornist rääkisid ja kuidas kõrtsmik pajatas sadat legendi, mis kõik Torniga seotud olid. Pidades kõike seda aardeküttide muinasjutuks ei teinud ma ennist kuulama, aga nüüd.. 

Räbaldunud vaimulikud kogunesid rivvi ja kui Leitrik oli hoiatanud, et külarahvas peab kiiresti oma otsuse vastu võtma, muidu võib olla juba hilja, kõndisid nad minema. Hämmingus külarahvas vaatas neile murelikult järgi ja mitmeid haaras ahastus. 

Torn.. mõtlesin endamisi. Miski saladus peidab ennast Tornis..

Kulunud ürpides Šalimiri järgijad saabusid eikuskilt ja ähvardasid küla hukuga, kui Trollisild ei anna nende käsutusse enda Torni.

Jõuame Trollisillani

Parv õõtsus talumatu aeglusega kaldast eemale. Külma õhkavas jões ulpisid jäätükid - sedasorti vesi, mis tapaks mehe minutitega. Parv liikus edasi üle jõe tõmmatud köie abil, mida pidi parvemehed meid suure ratta abil teise kalda suunas sikutasid. Jõudsime läbida vast veerandi, kui seljataha jäänud kaldalt hakkas kostuma hõikeid. See oli üks kohalik isand oma kaaslastega. 

Parvemehed pöörasid otsa ringi. Jõudsime tagasi kaldale, kus meilt nõuti maha astumist, et tähtsat isandat mugavalt ära mahutada. Saabuja oli söör Heldred Helrendiin - üleoleva hoiakuga pikajuukseline aadlik. Tema ja tema kaks kaaslast olid ratsa ja lisaks oli neil kaasas üks taltsas ilves. Märkasin verd aadlihobuse vahutavas suus - nad olid tulnud kaua ja kiirustades. Isand nõustus nina kirtsutades meiega parve jagama. 

Taas tõukasime end lahti kaldast, et trotsida parvega hiidlaia talvise jõe jäist vett. Kressen, kes on õhtulõkke ääres jutustanud lõputuid lugusid hobustest ja oma oskustest sadulas, astus kurnatud loomadele ligi ja asus nende eest hoolitsema, kirudes söör Heldredi kompanjonide hoolimatut käitumist oma ratsude suhtes. Nüüd oli jõgi meie ümber nii sügav, et põhi näis mustava põrgusüvikuna. Kaldani oli sadakond meetrit. Kauguses paistis suitsusammas. "Riifelti küla," arvas üks parvetajatest, kui küsisime, mis seal põleb.

Põhjamaa tuul kraapis mu nägu, kuid kostus samas rahulikult. Selline rahu, mida saab leida vaid tormi eel. Siis kuulsin karjatust. Justkui olnuks see meid varitsenud, märkasin lainete vahelt kerkimas kuuri suurust jäälahmakat, mis jõevooluga otse parve suunas uhas. Paanika vallandus, kui kaasa võetud talunaine kiljuma pistis ja mehed üksteisele läbisegi õpetusi karjusid, rabeldes parve hukutava jäämäe teelt päästmiseks. Hiiglane Forian tõmbas parvemehe kratist eemale ja asus ise meid edasi tõmbavat ratast keerutama. Jäämägi triivis üha lähemale. Pigistasin käe ümber reelingu ja sulgesin silmad. Õhk oli täis ärevaid hõikeid. Siis kostus vali veemühin, hetk vaikust ja juubeldamine. Olime pääsenud!

Või nii ma arvasin. Vaevalt jõudis juubeldus raugeda, kui kostus raksatus ja vihin. Käsivarre jämedune köis, mida liikumiseks kasutasime, purunes. Vabanemine tohutust pingest viibutas selle piitsana üle parve ja paiskas hobused vette. Köis virutas pihta ka Kressenile, kes hoobist taaruma lõi ja ääre pealt koos ratsudega üle oleks kukkunud. Polnud aega mõtteid koguda. Mäslev jõgi kiskus meid allavoolu, kus seisid varemed muistsest kivisillast. Kiirus oli selline, mis purustanuks kokkupõrkel sillasambaga kogu parve. Taas täitsid õhku röökimised. 

Keegi proovis päästa hobuseid, mõnel oli tegemist enda parvel hoidmisega, keegi kolmas katsus parve juhtida raskust erinevatesse nurkadesse suunates. Mina taarusin õõtsuva parve teise külge, kust leidsin toika, mida kasutada tüürina. Forian tegi sama ja kahekesi õnnestus meil lainelt lainele hüppav parv sillasammaste vahelt läbi juhtida. Möödumise hetkel tabas mind halb enne. Kividelt vaatas vastu leekides põlev sau - sümbol Mormekarist, surma Jumalast.

Olime sillast mööda saanud, aga ohust mitte. Parv oli endiselt juhitamatu ja kaugelt eest kostuv kosemühin rääkis enda eest. Mehed andsid endast parima, et parve jõe keskel seisva saarekese suunas juhtida. Vaevalt hakkas plaan meile lootust kinkima, kui punt nooli klõbisedes parvepalkidesse mütsatas. Heilin, kaitse meid! Goblinid! 

Leidsime end pingutamas saarelt eemale saamiseks, samal ajal kui üks söör Heldredi kaaslastest - pisikene tumedajuukseline naisterahvas, vibuga mõned nooled saare suunas lendu saatis. Ilves tõmbus kähisedes tema jalgade juurde ja taipasin, et loom ei kuulu mitte Heldredile, vaid sellele salapärasele naisterahvale. Varsti jõudsime saarest ohutusse kaugusesse. Siis märkasime eespool järgmist. See oli viimane võimalus vältida kohutavat koske.

Ettevaatlikult triivisime lähemale. Seekord paistis kõik olevat rahulik. Randusime. Kas õnnetuste jada oli selja taga? Oli Heilin meid säästnud? 

Põmm-põmm-põmm, kõmises puude vahel sõjatrumm. Haarasin pihku oma kilbi. Võsast kerkis õhku uus sahmakas nooli. Mütsatades maandusid need kõikjale. Meie omad paljastasid relvad. Uued nooled vihisesid õhus. Mu kaaslased asusid pealetungile. Tõstsin kilbi, aga jäin paigale. Karjusin talunikele, et püsigu parvel, minu taga. Kaugel soigus keegi ebamaised manasõnu. Parv vappus uute noolte all. Kõlisedes põrkusid mõõgaterad metsas omade ja goblinite vahel. Kusagilt kerkis jäine pilv, mis uhus otse üle parve, kõrvetas meid külmaga ja jäätas vee parve ja kalda vahel. Esimene meie omadest langes. Metsa täitis sõjakisa. Söör Heldred oli kadunud! Vaenlased olid neid kotti tõmbamas! 

"Me peame minema või sureme!" karjusin talunikele, "Me võtame vasaku tiiva! Sealt!" Nad pigistasid sünge meelekindlusega enda odad pihku ja üheskoos sööstsime mööda jääd metsa suunas. "Kui mina langen, tungite teie edasi!" karjusin üle lahingumöllu, põigeldes möödavihisevatest nooltest. Vaevalt jõudsin oma viimase sõna öelda, kui pehme sumpsatusega tungis miski mu kaela. Kurk täitus verega ja hingamine muutus raskeks. Suren juhuslikust noolest, taipasin. Mormekari käest ei pääse. Vajusin põlvele, aga talumehed tungisid edasi. "Tublid mehed," tahtsin neid kiita, aga kuulsin vaid omaenda korinat. Kõik kadus kaugusesse. Isa, ma tulen.

Ärkasin haigevoodis. Kompisin kaela. Haavast polnud jälgegi. Kuskohas ma olin? Ajasin end sirgu ja nägin Forianit ja Kressenit põrandal tukastamas. Poiss oli minu kõrvale asetatud. Tundsin teda. Varlis, noor kokutav tedretähnide ja külgedele turritavate kõrvadega poiss oli meie saatjate seas kui Daultonist riituse abil teele asusime. Kas võis olla, et olime taasühendatud oma kadunud vendadega? Ajasin end sirgu ja komberdasin ukseni. Lükkasin selle lahti.

Kanad klaagutasid ja kusagil ammus lehm. Punt määrdunud lapsi silkas hõigeldes üle õue. Päike paistis silma. Keegi peksis vasaraga metalli alasil ja noor poiss talutas kauguses hobuseid. See oli Trollisild! Olime kohale jõudnud.

Ajasin Foriani üles ja küsisin selgitust. Ta kirjeldas, kuidas lahing oli meie kasuks pöördunud. Peale minu oli vigastada saanud ka Kressen, aga ohus tema elu ei olnud. Söör Heldred oli samuti täie tervise juures. Olin ta silmist kaotanud seetõttu, et sõjamees kasutas tihnikut hiilimaks vaenuridade selja taha.

Trollisilla vahid olid märganud saabuvate rändurite õnnetust köiega. Nad olid suure paadi meile järele saatnud ja peale lahingut oli see kohale jõudnud. Meiega olnud talurahvas oli ellu jäänud ja nende haige poeg ravitseja juurde viidud.

Külas pakkus abikätt kohalik kirikuisa. Trollisilla ainuke tempel oli pühendatud viljakuse jumal Rontrale. Sobiv valik, arvestades, et kohalikud nagunii oma kartulitest kaugemale ei mõtle. Preester, õige tiitliga Külvaja, oli mees nimega Oppias. Külvaja pakkus oma jumalikku väge, et mind surma väravatest tagasi tuua.

Mõne aja pärast ärkas ka Varlis. Ta oli nõrk, aga püüdlik ning jagas varmalt uudiseid. Trollisild on Taašili ja Tribori vahel - esimene jääb siit lõunasse, teine põhja. Heilini templi taasavamiseks Triboris pidime Taašilist tooma ühe teatud eseme. Reliikvia Heilini järgijatele. Kui Triboris taibati, et meie saabumisega on midagi valesti, saatsid nad omaenda mehed Taašilisse, et pühaese ära tuua. Selleks ajaks, kui nad Trollisillani jõudsid, oli Timas koos oma vendadega samuti külla jõudnud. Sugugi mitte kõik ei olnud eluga saabunud. Mind kurvastas Varlise uudis nii mitme oma hukkunud venna kohta. Aga noore ullikese kohtamine Daultonist tõi kübekese kodust soojust sellesse külma kolkasse. Ometi kord ei tunneks ma tülgastust isegi Timase vastu, kui näeksin teda praegu Trollisilla väravatest sisse sõitmas.

Varlise sõnul olid Timas ja meie ellujäänud templivennad ühinenud Triborist saabunud salgaga ja asunud teele Taašali suunas. Nad peaks tagasiteel siit mõne päeva pärast tagasi tulema. Varlis ise oli maha jäänud, vigastatuna järjekordsest taplusest goblinitega. Timas oli käskinud tal edastada uudis kõigile teistele ellujääjatele, kes peaksid saabuma. Lisaks kinnitas ta meile, et kõik meie elamiskulud Trollisillal jäävad templi kanda. Tundsin suunurka tõusmas ja võtsin sammu joogisaali poole.

Pärast mõnda kapatäit päkapiku kanget, jõudsid minuni kehvemad uudised. Minu ravimine oli tulnud hinnaga. Forian oli söör Heldredile jäänud võlgu kopsaka summa, mille too oli valmis tühistama, kui aitame teda mõne probleemiga. Peamine neist oli teisel pool jõge purunenud vanker koos hinnalise kaubaga.

Tutvusin nüüd põhjalikumalt Heldredi kaasränduritega. Nende nimed olid Ritz ja Melo. Melo oli toosama brünett lühike vibuga naisterahvas, kes oli mingil kombel ilvese kodustanud. Temas oli haldjate verd. Ritz oli kitsa kehaga noor tehnik ja insener. Nad olid palgatud Heldredi poolt karavani Triborisse saatma, aga tegelikkuses oli mõlemal ka isiklikke põhjuseid Triborisse suundumiseks. Jagasime võõraste saatust pisikeses kokkuhoidvas külas ja see ühendas meid. Saime kiiresti sõpradeks.

Ritz ja Melo olid Heldredi probleemiga seotud. Nende kaubakäru oli mõni tund enne Trollisilla jõge kokku varisenud ja saadetist jäid valvama Heldredi kolmas ja neljas saatja - üks nooruk ja üks vanamees. Ülejäänud sõjamehed olid karmi tee eest nõudnud palgalisa, mida Heldred keeldus maksmast ja mis kutsus esile nende lahkumise. Oli mõistetav, et Heldred oma kauba pärast muret tundis. 

Meie esimeseks takistuseks oli parveühenduse taastamine teise kaldaga. Ülesanne, mille lahendamise eest söör Heldred oli valmis lisatasu maksma. Parvepunktis asus Ritz kohe mehhanismide kallal askeldama ja ei jäänud kahtlust, et mees teb, mis teeb. Tema hinnang oli, et köis oli sihilikult hõredaks nüsitud. Ilmselt polnud pahasoovija siiski sihtinud kahte mägedesse eksinud Heiliniiti ega rändureid kaugelt maalt. See oli Heldred, keda tundmatu kaabakas tahtis jõkke matta.

Kõige pealt leidis Forian kusagilt väikese paadi ning tõi teiselt poolt tagasi vastaskaldale seotud köieosa. Lasime sepal selle kokku põimida ja klambritega tugevdada. Töö näis liiga lihtne. Jõudsime parandatud köiega uuesti jõekaldale, kui asjad muutusid selliseks, nagu tavaliselt.

Relvastatud mehed lähenesid meile. Vaatasin nende viltuseid kiivreid, haisvaid pükse ja määrdunud turviseid ega kahelnud, et tegemist on Kursoni meestega. Selle külakolka vahid. Valvurite ees tammus kidur talunik, kes osutas näpuga Forianile ja süüdistas teda röövis. Forian olevat ta paadist välja tõstnud, ühe mündi pihku surunud ja minema aerutanud.

Mul polnud tarvidust Foriani poole vaadata teadmaks, et süüdistus vastab tõele. Valvurite pealik nõudis ennekuulmatut summat kompensatsiooniks. Minu pilgu läbi olime selle niru paadi tagasi toonud ja isegi sellises peldikus nagu Trollisild peaks külapealik vahet tegema röövimisel ja kinnimakstud laenamisel. Forian peaks raha küsima, et julges selle künaga vee peale minna.

Nõudsin, et mind viidaks koos Forianiga külapealiku jutule. Nad irvitasid ja hakkasid meid Kursoni kodu suunda ajama. Mul on halb aimdus.

Meie elud on viimastel päevadel tiirelnud ümber kohaliku jõe. See on suur, jäine ja ohtlik.

Põhjamaa barbarid

See polnud kellegi uni, millest me hommikul ärkasime. Päike polnud veel tõusnud, aga kibelesime ebameeldivat keldrikoobast seljataha jätta ja pakkisime asjad. Mulle oli selge, et oleme mägedes. Aga kuhu suunda jäi tsivilisatsioon? Meie ees laiuvas metsaga kaetud mägiavaruses ei paistnud sellest ainsatki märki. Toit oli samuti otsakorral.

Otsustasime hargneda. Vaadata mõned kilomeetrid erinevatesse suundadesse ja siis siinsamas kokku saada. Ei möödunud kaua, kui märkasin kaugele oru põhja jäävat jõge. Sinna võis maad olla kümme kilomeetrit, aga läbi lume, mis meid kord kivikõva pinnasena kandis ja järgmisel hetkel puusani uputas, tõotas sellest tulla karm matk. Pöörasin tagasi, et kaaslastele avastust jagada.

See tohlakas Forian oli eksinud. Ootasime mõnda aega ja proovisime siis teda leida, aga peale mõnda kilomeetrit laskumist eksisime tema jälgedest jäänud ringidesse ja sakkidesse. On vaja eluvõõrast meest, et eksida Põhjas, kus Su enda jäljed tagasiteele osutavad. Ometi tundsin muret selle Heilini teenri pärast. Tund oli kukkunud tunnile ja mõte uuele pimedale ajendas mind alistuma. Pidime võtma suuna jõele, et oleks lootust kindla orientiiri järgi mõne külani jõuda. Pidime leppima, et oleme Kresseniga kahekesi.

Kui olime jätnud Forianile märgid keldripääsme juurde, kust meie teekond alguse sai, võtsime ette laskumise oru sügavustesse. Teadsin alati, et Põhi on karm kant, aga ei aimanud, et oht nii järjekindlalt siin kuklasse hingab. Olles teel olnud vaid loetud kilomeetrid kostus vali kärgatus, mis kogu oru trummina kõmisema pani. Teisel pool jõge tõusis mägedeküljelt tohutu tulekeel. Et seda oma palja silmaga nägime, pidi leek olema tohutu. Mis selle esile võis kutsuda, jäi minu oletusvõimest kaugemale ja ainus järeldus, mida tegin, oli otsus olla veelgi ettevaatlikum.

Me polnud ikka veel jõeni jõudnud, kui meie teele jäid varemed. Siin oli küla olnud. Kivist seinad jutustasid kadunud jõukusest ja olematuks pehkinud katused kaugest ajaloost. Otsisime läbi need viis või kuus maja, leides mitte midagi kasulikku peale tervitusteksti võõrapärases Basarši keeles. Aga rohkem kui tühjade majade kalkus vaevasid mind jätkuvad viirastused. Painajad minevikust. Miks peaksid surnud mind nüüd piinama, kui sellest koletust teost on möödunud nii palju aastaid? Kas Põhi võtab mu mõistuse? Või on asi kainuses, mida olen pidanud viimased kolm päeva taluma?

Jõgi oli lähedal, kui meie pilk tabas suitsusamba kõigest loetud kilomeetrid vasakus suunas. Otsekohe võtsime suuna sinna ja kasutasime jõudu, mis järgi, et teha tempot päästjate suunas. Sooja vastuvõtu asemel tervitas meid aga verine vaatepilt puu külge seotud mehest. Tema surm polnud kergete killast. Mustaks põletatud nahk ja lõhki kistud kõhust rippuvad sooled vihjasid piinamisele, aga lohutasin end mõttega, et tegu võis olla karmi karistust väärinud kurjategijaga. Suitsusammas ei jäänud enam kaugele.

Meie mõttemuutuse kutsus esile stseen kolmest teibasse aetud inimpeast, üks neist laps ja üks naine, mis kõigest natuke maad eemale jäi. Ereda verega valgel lumel looklevad sümbolid olid mulle võõrad. Et siit pääseda, pidime tagasi pöörduma ja palvetama, et Heilin meid metslaste maalt välja aitaks.

Uskusime end ohutus kauguses olevat, kui ragistades ilmus künka tagant nähtavale kogu. See tardus meid nähes. Kulus hetk, enne kui tundsin ära meie hiiglase Foriani. Lõpuks oli ta oma tee tagasi algusesse leidnud ja meie jäetud juhiseid pidi jälje üles võtnud. Kressenil oli samuti hea meel kadunud kaaslast näha, kuigi tema muremõtted keerlevad suurema hoolega Foriani hauakambrist leitud uhke sõjavasara, kui mehe heaolu ümber.

Forian meie küljel pakkus pisutki turvatunnet ja tundsin uut lootust tärkamas, kui murdsime edasi, orientiirina jäine jõgi vasakul käel. Jõudsime tee peale, mis kiirendas meie tempot, aga pimeduse saabudes olime endiselt omapead. Leidsime kasutatud laagriplatsi teest mitte kuigi kaugel ja veetsime öö lõkkesoojaga külmasurma trumbates. Imelisel kombel õnnestus Forianil leida kellegi varasema ränduri peidetud nodi, mille hulgast läbi jäätunud oravalaibad mu meeli kõige enam rõõmustasid. Liha oli napp, aga see oli soe ja andis meile jõudu oma rännakut jätkata.

Päike kerkis taevasse ja kilomeetrid jäid selja taha, kui tee meie ees end paralleelselt jõega aina sügavamale kaljulõhesse surus. Siis tuli pööre ja selle tagant vaatepilt, mis näis mulle silmapettena. Laager mitmekümne mehe ja pragisevate lõkketuledega. Meie vahel oli vaid jäätunud jõgi ja üle selle viiv kivine sild. Sillale oli pandud vaht, kes meid nähes sedamaid mõõga tõmbas ja Forianiga surmaduelli nõudis. See toimus nii kiiresti, et jõudsin vaevalt mõista olukorda, kuhu sattunud oleme, kui nende kilbid kõrvulukustava kolinaga kokku põrkasid. 

Need olid Terad. Järgijad tapluse jumalale Terakile. Pühendunud sõdalased, kelle jaoks ainuke suurem eesmärk surmast lahingus on surmamine lahingus. Otsustades jässaka sillavahi vanuse järgi polnud raske teha järeldust, et mees otsis endale väärilist lõppu. Ülejäänud laager kogunes kähmlust vaatama, aga nende ilmed olid rahulikud ja vahele ei sekkutud. Olid hetked, kui ma Foriani pärast muret tundsin. Lõpuks jäi mehemüraka jõud aga peale. Kõigi tema vigade kõrval on vähe mehi, kes raiuksid mõõgaga nii nagu Forian. Kui temaga duelli peaksin, lõikaks ta mu pooleks.

Terad juubeldasid lahingu lõppedes. Foriani haavad tohterdati ja meid kostitati toidu ja joogiga. Tema vaenlane asetati tuleriidale ja saadeti teise ilma hilisõhtuni kestnud joomingu, metslastantsude ja trummimänguga. Kärakas, mida nad pakkusid, tahtis vist olla õlu, aga peale viimaseid päevi ei hoolinud ma enam rotilaiba maitsest, niikaua, kuni jook mu sooned surisema pani.

Sain jutu peale ühega Terade sõjasalga pealikest. Naissõjardi nimi oli Grimhilda. Nad olid kättemaksuretkel goblinite vastu, kes kohalikke külasid põletamas olid käinud. Naine rääkis, et oli Heiliniite viimastel päevadel kohanud küll. Kolm hukkunut ja kuus, kes kiirustasid põhja poole. Triborisse kahtlemata. Ta rääkis, et põletavad siinkandis kõik laibad või goblinid toovad need tagasi kooljatena. Need olid siis olnud goblinid, kelle võigastele jälgedele me ennist tunnistajaks olime.

Rääkisime ajaloost ja kohalikest oludest, kuni lõpuks lubas ta meile vammused külma vastu ja piisavalt toitu, et jõuda Trollisillani. Võõrastemaja ja külake siit mõni päev põhjas. Sealt peaks Triborisse olema maad mõne nädala jagu. Kõige selle kõrval siin ei näi Tribor järsku enam nii kohutava paigana, kus viibida. Hilineme küll lootusetult, aga kui õnn meile lõpuks naerataks, võiksime loota mõnele karavanile, kes meie sihtpunkti Trollisillalt jagaks.

Asusime hommikul erinevates suundades teele. Kaks Grimhilda sõdalastest saatsid meid, et teekond Trollisillani oleks kindel. Hoolimata oma sõjakast loomusest tunnevad Terad külalislahkust. Kaks päeva hiljem jõudsime jõeni, kust edasi saatjad keeldusid tulemast. Pidime tegema lõkke, et teisele poole jäävast Trollisillast parv vastu saadetaks. Vahetasime viimased sõnad ja Terad lahkusid.

Veel enne kui tule üles saime, sattusime kokku talunikega. Mees, koos kahe relvastatud saatja, oma naise ja haige lapsega, oli teel Trollisilda, et poisile ravi otsida. Vestlusest tuli välja, et see polnud mehele olnud kerge otsus vastu võtta. Selgus, et lisaks Trollisilla kõrtsiomanikule, Derlionile, kellele talunikud traditsiooniliselt oma nirust saagist makse pidid maksma, nõudis viimasel ajal oma osa ka Trollisilla külapealik Kurson. Kahele maksmine käivat aga üle jõu, mistõttu Kursoni sõjamehed talunikke tihti kiristavad.

Parv jõudis vaevalt rannani, kui me vedajatega tülli jõudsime minna. Kogu oma lugupidamise juures minu ja Heiliniitide vastu ei jagunud neil viisakust olla inimlikud oma isandale võlgu olevate talunikega. Foriani kohaolek muutis nende meelt ja pahuratena vedasid parvetajad meid üle vee Trollisillani. Teadsin juba siis, et meie probleemid seal ei lõppe.

Olime tunnistajaks metslaste kommetele. Selliselt tähistavad Terad langenute pääsemist järelellu, kus nende uskumuste kohaselt täidavad päevi lahingud ja õhtuid joomapeod.

Vihma käest räästa alla

Peale pingelisi ettevalmistusi saabus suur päev. Polnud inimest, kelle eluajal nii suurejoonelist rituaali ette oleks võetud. Iga enesest lugupidav talumeeski oli ümbroskonnast tee templisse leidnud, et olla tunnistajaks harukordsele demonstratsioonile Heilini jumalikust väest.

Mõte Triborisse minekust on mind häirinud algusest peale. Ettevalmistused näisid väga ulatuslikud. Leidsin end mõtisklemas, kas tõesti võis see kõik olla vaid vastureaktsioon pikale talvele? Kahtlusi süvendas meie ekspeditsiooni koosseis. Templis veedetud aastakümnetega õpib vana mees asju märkama. Ma ei näinud meie grupis kedagi, kelle järgi abtil oleks erilist kiindumust olnud. Aga kiriku poliitilised mängud jätavad mind külmaks. Niiväga kui Tribor mind ka ei kohutanud, oli võimalus mängida oma eluajal osa Heilini Trepi riituses miski, mille suhtes isegi mina pidin aukartust tundma.

Pärast pikka jumalateenistust hakkas kõlama kirikukoor. Rituaaliplatsil sõõris liikuvad tõrvikukandjad mõjusid meeltele hüpnotiseerivalt. Tõrvikusuits mässis meid endasse. Olin justkui unenäos. Koor jäi kaugeks. Tundsin maailma endast kaugemale vajuvat. Polnud võimalik vahet teha sellel, mis ülal või sellel, mis all, ega eristada sekundeid tundidest. Vaated, mida nägime, olid kirjeldamatud.

Siis tajusin midagi. Aimdus halvast. Silmapiirile olid kogunenud tumedad pilved. Mingisugune hämar vägi jõudis aina lähemale. See mattis jõu, mis meid edasi kandis, endasse ja lahti läks põrgu. Mürgeldav häving lähenes mulle. Olin selle ees abitu. Mõned ekspeditsioonikaaslased põlesid juba leekides. Kuid siis tundsin kätt enda õlal. See oli Kressen. Karva kasvanud ja ropu suuga ratsasõdalane, kes oli saadetud templisse, et ta siin kombeid õpiks. Nii palju kui teadsind, polnud Kressenile suurt külge jäänud.

Kressen osutas millelegi, mis näis kui sopistus selles ülekaalukate jõudude voos. Pahvakas udu, mis keeristrepina pilvede alt maa peale suundus. Sööstsime selle suunas.

Uskusin, et olen surnud. Kõik oli vaikne ja kui silmad avasin, nägin vaid pimedust. Aga külm kivipõrand mu selja all andis aina selgemalt tunda ja peagi kuulsin enda kõrvalt tuttavaid hääli.

Olime kolmekesi. Mina, Kressen ja Forian. Erinevalt Kressenist oli pikka kasvu Forian kasvanud suurema osa oma elust templiõpetajate käe all. Miski ütles mulle, et rännakule tulek oli talle üksnes võimalus vabama elu peale saada. Hoolimata leeritundidest oli Forian natuke eluvõõras. Kõik näis talle uus ja huvitav.Siiski - mõlemad on tugevat kasvu noored mehed. See ei saa ometi halb olla.

Heilin teab, kuidas me siia sattunud olime, aga asjalood ei olnud head. Olime lõksus maa-aluses kiviseintega ruumis. Ainuke selge väljapääs - trepp üles - oli sisse varisenud. Kressen on küll tugev mees ja Forian hiiglane, kelle kõrvale teist panna pole, aga isegi kaasavõetud seasõra abil ei suutnud nad varingut lahti murda.

Oli veel üks võimalus. Kivine uks, mis viis veelgi sügavamale. Märgid sellel näisid mulle võõrad, kuid lõpuks tundsin need ära. Inimeste iidne keel, mida räägiti viimati ajal, kui Deismaar veel pilvedeni kõrgus ja Heilini jalad maapinda tallasid. Kui vana sai see paik olla? Kindlasti mitte nii iidne, sest tundsin ära Heilini usu traditsioonilised sümbolid. Paraku küllalt ebameeldivas kontekstis. Kivikirjed ei jätnud kahtlust, mis teisel pool ust seisis. Surnukamber.

Peagi lõppesid asjad mida põletada. Õhk läks halvaks. Toitu jagus üheks korraks ja vett saime nii palju kui seda niiskemas nurgas tilkus. Meil polnud valikuid. Pidime ukse avama.

See osutus keerulisemaks ülesandeks, kui kartsime. Tunnid möödusid uusi nippe ja tehnikaid välja mõeldes ja olin juba lootust kaotamas, kui lõpuks andis vali raksatus tunnistust meie edust. Kõik oli pime ja oritenteerusime vaid häälte ja kompimise abil. Surusin Heilini medaljoni pihku ja astusin Forianile järele. Mõne sammu järel kostus tema suunast aga rahutut nihelemist ja mütsatusi. "RELVILE!" kuulsin Foriani madalat häält hõikamas.

Tegime, mis suutsime, et kooljatele vastu seista. Heilini püha vägi kaitses meid, aga pimedus oli halvav. Hoope tuli kõikjalt ja minu käsi polnud aastakümneid mõõka teise vastu tõstnud. Iga järgmise löögi järel jäi mu haare kilbipideme ümber nõrgemaks ja lõpuks kaotasin tasakaalu. Maailm sumbus kaugusesse.

Paistis mööduvat päev, mil vedelesin vaheldumisi unenägude ja ärkvel maailma vahel. Forian ja Kressen hoolitsesid mu eest. Nende relvajõud oli vaenlasest lõpuks üle käinud. Aga isegi kui kosusin piisavalt, et omal jalal ringi komberdada, polnud meie olukord lootusrikkam. Surunukambrist edasipääsu ei olnud.

Ilmselt möödus veel terve päev, katsudes leida viisi enda välja kaevamiseks. Vahest isegi kaks. Aga iga plaan läks luhta. Jõud oli otsakorral. Hakkasin nägema surnud inimesi. Hingi oma piinatud minevikust. Mõte liikus sellele, et kes meid siit kunagi leida võiks. Minu reisiraamat seletaks leidjale meie saatuse. Seda mõtet jätkates võtsin ette võõrkeelsed ürikud, mis olime surnukambrist leidnud. Mõned neist olid purunenud juba üksnes kättevõtmise tõttu. Ma ei osanud neid lugeda, kuid vahest on neist kasu tulevastele põlvedele. Otsustasin need oma raamatusse ümber kirjutada.

Tegin esimeste võõraste sümbolite joonistamisega juba algust, kui märkasin nendes jooksvat mustrit. Mälusopist kerkis esile palvus, mis oli templis aidanud tekstist peidetud kirju leida. Kiri paelus mind üha enam ja ühel hetkel taipasin - see pole kiri, see on loits!

Kasutades võimusõnadega rullikuid, pöördusin Heilini poole jõuga, mida ma ise endast leidnud ei oleks. Tema jõud voolas läbi minu ja edasi sissevarisenud trepi poole.

Peagi olime trepist möödas ja kraapisime mulda, lootuses end pinnaseni kaevata. Nii vana oli see koht, et meeter pinnast ja vanad puud selle peal juba kasvasid. Aga ühel hetkel paistis valgus! Olime välja jõudnud!

Meie ümber laius lumevaibaga kaetud öine kuusik nii kaugele, kui silm seletas. Olime kahtlemata põhjamaal. Heilini Trepp oli meid toonud Tribori lähedusse, aga kui kaugele see meist nüüd jäi? Ja kuhu suunda? Me polnud varustatud talimatkaks.

Peale piisavalt pikka aega värske õhu käes, otsustasime veeta öö tuttavaks saanud maa-aluses kambris. Vähemalt polnud seal külm.

 

Ma ei näinud kooljaid, kes meid ründasid, kuna kõik oli pimeduses. Oma vaimusilmas näen neid sellistena.

Tagasipöördumine

Täna jõudsid meieni häirivad uudised. Talv on põhjas osutunud tavatult karmiks ja jõed, mida pidime parvetamiseks kasutama, on kaetud kivikõva jääga. Enne teele asumist tehti meile selgeks, et jõudmine Triborisse peale uue aasta algust (mis on esimesel aprillil) ei tule kõne alla. Hetkeks tärkas minus lootus, et jätame asja pooleli. Aga siis teatas see tola Timas, et on ka teine viis põhjamaale jõudmiseks. See noor jumalavereline rüütel on meie ekspeditsiooni juhtima määratud ja ta pakatab eluvõõrast kohusetundest. Pole kahtlust, et ta juhiks meid läbi orogeid täis koobaste lihtsalt selleks, et õigeks ajaks sihtpunkti jõuda. Heilin kaitsku mind oma teenri eest..

Pöördume tagasi Daultonisse. Timas on juba käskjalad laiali saatnud. Ta kavatseb abti juhtimisel korraldada Heilini Trepi riituse. Viia meid põhja läbi maagia. Kõik tähtsamad vaimulikud tulevad kokku, et aidata rituaal läbi viia. Tundub, et meie õigeaegne saabumine Tribori vana Heilini templi taaselustamiseks on kellegi jaoks väga oluline.

Tuleb välja, et meie saabumine Triborisse pole sugugi selline nagu vaimupildi järgi joonistasin.

Lähetusse

Ma ei uskunud kuni lõpuni välja, et nad mind tõesti põhja lähetusse saadavad. Tunnistan, et viimasel jutlusel olin veiniga natuke liialdanud, aga nad võiksid juba harjunud olla. Phäh. Triborisse. See on ju kolgas.

Vähemalt leidsin templi varude hulgast selle tühja raamatu ja vana kaardi, koos kellegi kokkuvõttega Anuuria ajaloost. Võtsin vabaduse märkida kaardile oma kodulinn Daulton ja sinna kaugele põhja jääv Tribor. Miks keegi üldse nii kaugel elada tahab? Kleepisin need tahakaanele.

Võin siis sama hästi juhust kasutada ja oma elamused põhjamaalt siia kaante vahele kirja panna. Vahest keegi sattub neid kunagi lugema ja teab eemale hoida.

Nagu mul niigi halb poleks, sajab juba mitmendat päeva vihma. Vähemalt paistab lehtedel olevat piisavalt ruumi, et joonistamisega meelt lahutada. Visandan siia pildi teel vastu tulnud vankrijuhist, keda kadetsesin, sest selgus, et mees on teel Daultonisse.

Proloog

Iidsetel aegadel elasid Anuurias haldjad, päkapikud ja goblinid. Kuid ühel päeval tuli inimene. Nad ei tulnud kui maadeavastajad, vaid põgenikena oma pimedusse langenud kodumaalt. Saabujate tähtsus ei ulatunud koobastes peituvate goblinite ega mägedealuseid valitsevate kiviisandaist päkapikkudeni. Kuid haldjate maailm muutus inimeste tulekuga igaveseks.

Iidne rass võttis külalisrahva soojalt vastu. Kuid inimrahva lühike eluiga, janu võimu järele ja pidev, igavesti kestev tung laieneda pani haldjad mõistma ohtu, mida inimkond nende kodule kujutab. Sündis sõda. Inimestest polnud vastast alati ärkvel püsiva haldjarahva lõpmatu väärikuse, igikestva eluea ja ajastuid pikale sõjakogemusele goblinitega. Inimesed viidi hukatuse piirile.

Kuid noor rass leidis abi millestki, millega iidsed laanteisandad kunagi kokku polnud puutunud. Sellel meeleheite hetkel pöördusid inimesed oma Jumaluste poole. Ja Jumalused vastasid. Inimvägede ette tõusid Jumalate väega õnnistatud juhid ja haldjad sunniti taganema. Sõda oli lõppenud.

Kuid rahu polnud määratud kestma. Võigas pimedus, mis oli inimesed pagendanud oma eelmisest kodust, oli neile järgi jõudnud. Silmitsi selle kohutava õudusega, marssisid inimväed üheskoos haldjate, päkapikkude ja isegi muistsete draakonitega Deismaari mäe jalamile, kus tõsteti oma relvad kurjuse vastu.

Lahing oli raevukas. Vastastikku seisnud jõud kandsid endas tohutut väge. Lahingumöll kestis päevi ja maru vaid kasvas. Õhk ragises jõust ja veed tõusid keema. Lõpus  kujunes see hoomamatuks. Maailm ei pidanud vastu. Reaalsus rebenes. Plahvatus, teist millesarnast pole olnud, neelas endasse merd, maad ja taevast. Kui leegid olid kustunud ja suits hajunud, leiti mõlemad vaenupooled hävinuna. Anuuriasse oli saabunud rahu.

Sellest ajast saadik on käinud töö tsivilisatsiooni üles ehitamiseks. Inimrahvas, kellele oli omane kiirelt areneda, leidis end eelisolukorrast. Tänaseks valitsevad Anuuriat inimesed. Nende linnad ulatuvad silmapiirini ja maa on jaotatud inimeste kuningriikidele. Haldjad on läinud elama sügavatesse laantesse, kuhu inimkäsi ei ulatu, kivinahksed päkapikud valitsevad endiselt maaaluseid ja goblinite hordid on peletatud kaugetele piirimaadele.

Kuid Deismaari jälg lasub kindlalt kõigil rahvastel. Sest kangelased, kes seal langesid, said Jumalusteks, keda praegu kummardatakse. Üksikud ellujääjad Deismaari lahingust avastasid aga peagi, et Jumalateks saanute veri kannab endas ikka veel jõudu. Need, kellele langes osaks puutuda kokku õeluse jõude juhtinute verega, moondusid jäledateks elajateks, kelle meelt täidab kurjus. Neist, kellele langes enda kodu kaitsnud juhtide verd, said inimeste kuningad.

Aja jooksul on verevägi laiali jagunenud. See on oluline tegur igaühe elus, sest määrab inimese staatuse ühiskonnas. Kui vereväge on palju, kaasnevad sellega erakordsed võimed, näiteks ilma muutmine. Teistel, kellele seda ainult natuke jagunud on, võib ta avalduda lihtsalt veidra nahatoonina. Vereväe haruldus ja võim, mis sellega kaasneb, on paika pannud kogu ühiskonna toimimise. Need, kellel on verevõimu, on aadlikud. Siniverelised. Enamus, kellele seda jagunud pole, lihtrahvas. Verevägi on päranduv, mistõttu kirjutavad aadlikodade terava pilguga ametnikud detailselt üles sugupuid, vältimaks olukorda, kus isanda järeltulijate veri lahjeneks ühtest vähemaverelisega. Kuid vereväge võib juurde võita ka teiste, julmemate meetoditega - tappes teise verevägise.

Kõik see on muutnud Anuuria rahutuks paigaks. Sõjad ja vaenud on tavapärased ning isegi rahumeelsed kuningriigid peavad püsima valvsad naabrite ahnuse ja piiri taha jäävate koletiste suhtes. Maid täidab kõikjal tülide ja salakavaluste konflikt õilsuse ja üksmeele vastu. Aga see ei ole kõige hullem saatus, sest just sellistes oludes sünnivad seiklejad ja kangelased. See on Anuuria eluviis.

Must täpp edelas on minu kodulinn Daulton, teine must täpp kirdes aga lahkumisel võetud sihtpunkt - põhjamaine linn nimega Tribor.