Epiloog

Valmistume rännakuks Kiraži varemetesse, hukkunud linna. Ma ei tea, mis seal täpselt juhtuma hakkab, aga pole kahtlust, et ees ootab suurim katsumus, millega ordu seni on silmitsi seisnud. Keegi meist ei pruugi elavalt tagasi jõuda.

Minu kilp, minu mõõk, minu seljakott seisavad rännakuvalmilt ukse kõrval. Raudne turvis on juba seljas, Heilini märgid õliselt läikima löödud. Vaatan aknast välja ja näen oma sõpru askeldamas. Kressen kohendab enda hobusel parajaks sadularihmi. Melo istub vankriserval ja sügab sülle roninud ilvest. Artur kontrollib vankri peal meie kirste ja kaste, et kõik, mis vaja, oleks kaasas. Ged ütleb midagi voorimehele, tõstab siis pilgu minu akna poole ja viipab. On aeg.

Suurte sündmuste jalamil meenub mulle praegu teravalt, et sugugi mitte kaua aega tagasi olin põlualune joodik Daultoni kirikus. Nüüd juhin uhkete nimede kõrval ordut, kes plaanib kukutada teispoolsusest naasva surnute kuninga. Minust on saanud juht ja aadlik. Tribor teab meie nimesid ja asetab meile oma lootused.

Mis vaenlased ka ees ei oota, siis enda isikliku sõja olen juba võitnud. Surnumanaja väed ei saa silmitsi seisma viinasõbrast kirikuõpetaja, vaid jumalate verd kandva Heilini saadikuga. Siia jõudmiseks ei pruukinud ma silmitsi seista lohedega või pidada lahingut tuhandete keskel, aga ma võitlesin oma deemonitega ja astusin paljastatud relvaga välja nende eest, kes vajasid kaitset. Mis iganes lõpp mind ei ootaks, on see parem kui elu mida elasin enne.

Ma ei võta rännakule kaasa seda raamatut. Ma ei riski sellega, et need read jõuaksid vaenlaste spioonideni. Kroonika jääb Triborisse. Lasen selle peita turvalisse kohta. Kusagile, kust võõras seda ei leia. Saan vaid loota, et ühel päeval korjab keegi selle üles, puhub kaante pealt tolmu ja asetab paberile sule, et kirja panna uus peatükk. 

Ma ei saa enam aega veeta. On aeg teele asuda. Minu nimi on Hars Fharied. Minu soontes voolab jumalate veri. Ma esindan Suure Heilini Armust Õiglaselt Leegitseva ja Põletava Südame Sõprade Ordut. Aga ma pole alati olnud see, kes olen täna. Kord olin armetu joodik, kes häbiplekina pagendusse saadeti. See siin oli minu lugu.

Meie teekond jätkub, aga see on juba lugu mõneks teiseks korraks.

Kuradisaare tosin

Koos laadaga jagus meil Triboris tegevust. Üks mõrtsukas oli linna peal lahti ja vahid palusid meie abi. Vannun kurja iga kord, kui tegeleme millegagi, mis pole otseselt seotud surnumanaja alistamisega. Hoolimata ühisest lõppeesmärgist rebestasid meie seltskonda erinevad motiivid ja erinev nägemus võiduks vajalikest sammudest. Kuna meie seltsis luges kõigi hääl aga võrdselt, jäid minu käed seotuks.

Mõistagi saime mõrtsuka lõpuks kätte. Ta oli fanaatik, kes uskus end korda saatvat jumalikku õiglust. Paraku õpetas tema jumal õiglust üpris väärastunud kujul. Me olime selle jumalusega juba korra varem põgusalt kokku puutunud. Kui me tookord observatooriumist taganedes raamatuid kaasa haarasime, siis ühest neist olin leidnud sissekande verise mõõga sümboliga sektist, mida iseloomustasid just sedasorti uskumused.

Pärast saamatute linnavahtide eest nende töö tegemist leidsin lõpuks aega pühenduda sellele, miks meie ordu tegelikult olemas on. Minu lauale oli jõudnud kokkuseotud kirjutis. See oli seal pikalt seisnud, enne kui sain aega maha istuda ja asja uurida.

Olin läbi lapanud esimesed leheküljed, kui sain aru, et need kirjutised on kõige tähtsamad, mida meie ordu oma missiooni seisukohalt iial käes hoidnud. Üks hale punt kalureid kusagilt Kuradisaarelt olid vaesusest pääsemiseks võtnud ette lootusrikka rüüsteretke Kiraži - päkkapikkude maha jäetud linna, mille oli omal ajal vallutanud ja mida sealt edasi kuni oma lõpuni valitsenud Lotrim isiklikult. Kuradisaare kalurid olid mõistagi haledalt põrunud ja enamus neist hullumeelses ettevõtmises oma otsa leidnud, aga ellujääjad olid seikluse kroonikatesse pannud. Siin need märkmed nüüd seisid.

See polnud ainult tõestus, et surnumanaja kodukantsis tegutsevad aktiivselt kooljad ja deemonid, vaid ka taktikaline ülevaade sektsioonist Kiraži käikudes. See info tuleb panna kasutusse. Me peame suunduma Kiraži.

Kuradisaare kalurid said armetult hukka, aga nende ekspeditsioon polnud asjatu.

Jumalatest puudutatud

Jõudsime Turenburgi koidikuks. Sättisime end kõrtsi puhkama. Ärkasin lõuna paiku. Söögisaalis jõudsid minuni head uudised - karugoblinite salk oli puruks löödud. Oli hea teada, et me polnud ainukesed, kes siinmail asju tehtud saavad. Pikemaks me Turenburgi ei jäänud ja niipea kui suutsime, jätkasime Tribori suunas. Jõudsime kohale enne ööd.

Järgmisel päeval kogus laat juba hoogu. Kohale oli ilmunud kõikmõeldavaid tegelasi nii siitkandi uberikest kui kaugematest häärberitest. Tänavad kubisesid kauplejatest ja varastest. Meie eelispaigaks Triboris oli saanud Päikesehundi kõrts. Laadamelu ulatus isegi siia. Jõime omavahel, jõime sõpradega, jõime võõrastega. Homset meie jaoks polnud.

Minu jaoks ka mitte ülehomset. Või üldse ühtegi päeva tulevikus või minevikus. Sain napilt aru, et see oli Ged, kes mu ühel hommikul varrukat pidi kõrtsist välja sikutas. Suundusime Suure Koja poole. Ged seletas midagi isa Orviini kohta, aga minu mured keerlesid kõrtsilauale maha jäänud pooltäis kruusi ümber.

Ged pani mind ühes Suure Koja kambris toolile istuma ja võttis minu kõrval laua taga istet. Isa Orviin istus teisel pool lauda. Ged ja Orviin alustasid pikka ja detailset vaidlust mingisuguse valitsemise ja lääniõiguste üle. Pidin mängu panema kogu oma väe ja kogemuse, et lihtsalt ärkvel püsida. Mingil hetkel sain aru, et see polegi isa Orviin, kellega Ged jauras, vaid hoopis keegi uus. Millal Orviin juba ära läks? Vaikselt taipasin, et hoopis meie olime uude kohta tulnud. Seletamine käis aga edasi.

PIRAKI lendasid kristallklaasid valgussähvakatega puruks. Kargasin pehmetele jalgadele püsti. Minu sõprade pilgus oli imestus ja isegi mees kellega juttu puhusime näis ehmatunud. "Teis kõigis on veri," sai ta lõpuks lausutud, kuid mul kulus veel aega enne kui toimuvast aru sain. Kaaslased seletasid, et meie vastas oli isa Thomas, kellel oli oskus tuvastada Anuuria õiguslikke aadleid, ehk jumalate järeltulijaid. Ged oli korraldanud meile ülevaatuse õhkõrnas lootuses, et kellegi soontes võiks enda teadmata voolata taevalik veri. Nüüd selgus, et see oli meis kõigis.

Minu nägemused surnutest polnud enam viinast pudrustatud meelte näitemäng vaid ilming jumalikust väest. Tõdemus ehmatas mind kaineks. Hetk tagasi olin eluõhtule lähenev joodik. Nüüd võimupärija jumalatele. Minu esiisaks Vorünn, Vosi rahvaste juht, esimene, kes nägi läbi Azrai. Või midagi sellist see Thomas taustal seletas. Minu hing, läbi minu vere, oli seotud teispoolsusega. Ged oli uudisest õhevil, aga minule vajus raskus. Olla jumalavereline annab jõudu, aga see tähendab, et kõik mis on kuri, kõik, mis pärineb õeluse jumalatest, võib verd nakatada ja kui see peaks juhtuma...

Kuni selle hetkeni teadsin, et tulgu, mis tuleb, muld ei ole kaugel. Veel natuke ja keegi ei mäleta Harsi, kirikukeebiga joodikut. Mul polnud midagi kaotada. Aga nüüd... Mõni vale otsus. Mõni vale samm. Kuhu astuks Hars, seal oleks veri ja tuhk. Hars, kurjuse käsilane. Hars, põrgudeemon.

Ajasin end püsti ja tuigerdasin välja. Tasakaal tahtis maha jätta. Kõrvus kohises. Vajasin und. Ma pidin end välja magama. Kohe. See oli kõik, millele mõelda suutsin.

Kui üles ärkasin, ei tundnud ma end kuigi erilisena. Pea lõhkus nagu jube, aga see polnud midagi uut. Ajasin end voodiservale ja vaatasin pronkstahvlilt peegelduvat vanameest. Hallid karvad, ümar kõht, kiitsakad käed. Kuskohas siin sai end peita jumal? Uus pohmellisööst läbis meeli ja käsi haaras kohe lähkri järele. Tõstsin selle suule, kuid ei avanud huuli. Vaikselt ja mõtlikult niristasin tumeda joogi põrandale.

Ordu elu läks edasi nagu ikka. Teisi ei paistnud teadmine siniverelisusest kuigivõrd mõjutavat. Ged ja Melo pidasid jätkuvalt diplomaatilisi kohtumisi, Artur oli kusagile kadunud ja Kressen istus Päikesehundi kõrtsis. Ma tundsin vajadust midagi teha. Olla kuidagi rohkem oma väe vääriline. Mul tuli pähe ainult üks mõte.

Maskeerusin lihtinimese riietesse ja sättisin ennast sopalinna, Tribori agulisse. Kellel oli ebaõnne siia sündida või elama sattuda, jäi siia eluks. Siin oli häid inimesi, aga nad olid maetud kõntsa alla. Sopalinn vajas hädasti abi ja miks mitte panna siia püsti üks väike pühamust apteek. Ekslesin sopalinna haisvat agulit pidi, kui märkasin, et mind on sisse piiratud. Mu maskeering oli läbi nähtud. Olin üksi ja ilma turviseta. Valvureid, keda appi kutsuda sopalinnas polnud. Mul polnud valikut. Lasin end kinni võtta.

Sopalinn mäletas, mis me korda saatsime. Tükk aega tagasi olime jõhkralt arreteerinud salakaubitseja, kes agulis Heilini templi kraami müüs. Konflikte on olnud veelgi ja kaugeltki kõik pole siia kroonikalehtedele kirja saanud. Sopalinna jõugud olid süüdimatult jõhkrad ja ma ei suutnud välja mõelda viisi, kuidas olukord minu ellujäämisega lõppeks. Neetud Vorünn oma neetud verega. Neetud südametunnistus. Ma võinuks praegu olla Kresseniga Päikesehundis, aga selle asemel talutati mind hukkamisele.

Olukord näis iga hetkega halvem. Jõudsime hämarasse majja ja mind jäeti ootama, kuni jõugupealik isiklikult minu jaoks aega saab. Mind valvas üks habetunud nolk, kes selleks end vabatahtlikult pakkus. Tema nägu oli kahtlaselt tuttav, aga ma ei teadnud kust. Kuigi ta jäi minuga üksi, olid mu käed valusalt seljataha seotud ja ka relvast olin ilma jäänud. Ma polnuks talle mingi vastane. Oleksin rabelemisega kaotanud paar hammast ja eneseväärikuse ning saavutanud ei midagi muud. Istusin vaikselt edasi.

Nolk astus mu kõrvale ja teatas, et tasub oma võla. Kas olin talle isiklikult midagi ülekohtust teinud? Aga nooruk lõikas mu köidikud lahti ja käskis sopalinnast põgenda. Noogutasin ja küsimusi ei küsinud. Astusin kiirel sammul majast eemale, proovides tõtata nii kärmelt kui sain, kuid samas mitte nii kiiresti, et tähelepanu tõmmata. Üks ärevusttekitav tänav järgnes teisele. Viimaks olin sopalinnast väljas. Alles õhtul sain loosse selgust, kui mulle meenus, kust poisi nägu tuttav oli. Minu kõige esimesel külastusel sopalinna olin elule turgutanud mudas vedeleva läbipekstud noormehe.

Sopalinna apteegile ma rohkem mõtteid ei raisanud. Ma ei olnud mingi eluvõõras Timas. Otsisin veel oma kohta ja adusin maailma teises valguses, aga pidin hoidma kahte jalga maa peal. Maailm ei olnud muutunud. Ainult mina olin.

Sopalinna kaoses hakkab pea keregesti ringi käima. 

Tuhnime edasi

Surnumanaja kants oli kooljatest puhas, aga ta oli jõudnud kahju külvata. Pitseeringud olid puruks. Ahvatlus igale nõiale, kes unistas võimalusest proovida lätet allutada. Samuti peitsid lättekäigud veel ohtralt kaardistamata ruume, kus peitusid vanad nõidused ja puhkasid tolmused valvurid.  Meie õlul oli vastutus piirkonnna tuleviku eest.

Esimese asjana otsustasime teha lühikese visiidi Triborisse, et Suurele Kojale ja Tribori linnavõimudele juhtunust ette kanda.  Kui kohale jõudsime, selgus, et Tribor valmistus juba observatooriumile peale marssima. Leidsin lohutust tõdemusest, et kui asi päriselt sopaseks läheb, pole me ainsad, kes relvade järele haaravad. Kogu korruptsiooni ja ahnuse juures, mida ma siinkandis kohanud olen, ei julgenud ma loota.

Kui olime sõna juhtunust edasi andnud, jäi meil aega isekeskis plaani pidada. Käisin välja plaani, et parim viis tagamaks lätte langemist võõraisse kätesse oleks korraldada sinna tugev füüsiline kohalolek. Arutluse käigus sai sellest isegi ambitsioonikam plaan - miks mitte rajada observatooriumisse Südamesõprade Ordu staap? Kuulasin linna peal maad, et selgitada ajalist ja rahalist ressurssi, mis vana surnumanaja kindluse ümberehitamiseks kuluda võiks. Näis, et see on teostatav.

Praeguseks pidime aga lätte ümbruse vanadest ohtudest puhastama. Mitte ainult Lotrim, vaid ka paljud teised on lätet valitsenud, sinna oma lõkse ning ilmutisi valvama jätnud. Me polnud käike lõpuni kaardistatud. Enne kui observatooriumis ümberehitustöid alustada saime, pidime veenduma, et seal pole enam alles ainsatki reeturlikku soppi.

Linnas sai teoks ka teine suursündmus. Observatooriumi ponnistuste käigus oli üks kohalikest saatjatest torganud silma erilise võimekuse ja pealehakkamise poolest. Mehe nimi oli Artur ja me olime ta üles korjanud Tribori ja lätte vahele jäävast Turenburgi külast. Observatooriumi vallutamisel päästis ta meid jamast rohkm kui ühel korral ja pärast vaenlase hukku ilmutas Artur huvi jätkata koos meiega  võitlust surnumanaja vastu. Tegime Triboris asja ametlikuks ja võtsime Arturi vastu Südamesõprade ordu uue liikmena.

Nii mõnelgi õhtul vaatasin meie seltskonda ja imestasin, et just need isikud sattusid veidra juhuse tõttu Trollisillal kohtuma. Meil oli küll ühist, aga keegi ei oleks meid nimetanud sarnasteks.

Melo oli haldjavereline! Inimeste maal saatsid teda alati kahtlustavad pilgud. Sõda haldjate ja inimeste vahel polnud üksnes valus mälestus, vaid mõneski rajoonis tänaseni kehtiv olukord. Meile oli lühike ja kleenuke pikkade sirgete juustega Melo oma ustava ilvese ja väleda vibuga alati abiks. Samas oli ta tulvil saladusi, mis väljendusid kord salapäraste ärakäimiste ja teinekord välja ilmuvate müstiliste nipsasjakeste näol. Ma usaldan Melot, aga pole alati kindel, kas peaks.

Ka Ged oli paras keerutaja ja sehkendaja. Oma hoolitsetud pruunikate käharas juuste, põleva pilgu ja nägusa naeratausega asjatas Ged väsimatu energiaga kord ühe ja siis teise üliku juures, muretsedes ja kirudes kui märkas minu või mõne muu saatja rüül lärakat joogiplekki. Samas eksid, kui pead teda pinnapealseks. Tal on sügav arusaamine maailma toimimisest, ükskõik kas teha juttu poliitikast või maagiast.

Kressenit pean kõige usaldusväärsemaks. Jah, ta on ahne kaabaks tropp. Tal pole kombeid ja sellest räägib juba tema puhmas hoolitsemata habe, pesemata juus ja mõdu järgi lehkav riietus. Aga ta on minuga olnud alates algusest. Isegi enne. Juba Daultonis jagasime Kresseniga katust. Kui ma teda nii kaua ei tunnekski, siis Kressenist on lihtne aru saada. Ta pole täiuslik isend, aga ta on lojaalne. Ta ütleb nii nagu asjad on. Ta ei skeemita ega keeruta.

Artur oli observatooriumis end minu jaoks tõestanud. Hoolimata väiksest kidurast kehast, sorgus juustest ja pisut punnis silmadest keset inetut nägu polnud tegemist halva inimesega. Ta polnud kangelane muinasjutust, ei välimuse ega iseloomu poolest, aga ta oli asjalik ja ratsionaalne. Artur näitas harva välja emotsioone ja keskendus alati tulemusele.

Selle seltskonna juhtimisel ajasime salga uuesti kokku ja asusime tuttavale rajale lätte suunas, kaasas toidumoon, saatjad ja kottide kaupa salakavat varustust koopakoletiste vastu. See oli enam-vähem kõik, mida ordukassa meile võimaldas. Sõjapidamine oli kulukas ja meil oli vaja kukruid täita, kui tahtsime surnute väele tõsiseltvõetavaks vastaseks olla. Õnneks teadsime selleks ajaks hästi, et lättekoopad olid täis muistseid aardeid.

Meie esimene öö laagris ei olnud rahulik. Ärkasime ärevate hõigete peale. Parv vereimejaist nahkhiiri olid laagrit piirama tulnud. Proovisime neid ambude ja vibudega eemale peletada, aga isegi kui esimesed maha saime, ei heidutanud see ülejäänud parve. Poolsada paksu vereimejat, suured nagu paksud kõutsid, laskusid meie peale. Kogu taevas kihises. Olime nendesugustega varemgi tegemist teinud - Kurisuul, kui esimest korda Triborisse jõudma hakkasime - aga meiega olid kaasas lahingukogemuseta kütid, kes kiiresti pea kaotasid. Tõttasin mööda kaoseks kasvanud lahinguvälja abivajajaid julgustades ja turgutades.

Kui olime kiskjatest paraja hulga maha tapnud, pöördus ülejäänud parv siiski minema. Me ei kaotanud kedagi, aga hoidsin rõõmu tagasi. Teadsin, et vereimejad võivad nakatada palavikutõvega. Kartsin, mida hommik võib tuua.

Hommik tõi udu. Palavikust polnud haisugi. Harv hea õnn meie poolel. Ged tegi ettepaneku vereimejate pesa üles otsida ja sellele tuli otsa panna. Kiitsime mõtte heaks. Pakkisime õli ja relvad. Melo juhatas teed, kuni seisime tuttavas kohas. Pisikesed vampiirid olid end sisse sättinud observatooriumi varemetesse. Pidime selle nii või teisiti enne ümberehitustöid puhastama. Näis, et saame ühe hoobiga kaks häda lahendada.

Leidsime põhipesa observatooriumi tuvila varemetest. Katsime kõik väljapääsud, et nad surnuks näljutada. See polnud meil esimene kord terve pesatäis nendesuguseid sarnasel viisil teise ilma saata.

Kuna me juba observatooriumi varemetes olime, siis otsustasime teha algust ka põhjaliku läbiotsimistööga. Tuhnisime samm-sammu kaupa läbi iga lauasahtli ja seinaprao. See oli väsitav töö. Otsustasin sooja taeva all korraks pikali heita ja jõudu koguda.

Avasin silmad ja õu oli mähkunud udusse. Minu ees seisis süüdistava pilguga mees, tõrvik käes ja rinnal vereplekk. Roel on mind kaua kummitanud. Aga enne minu teekonda Triborisse oli ta vaid rusuv äng südames. Siin on tal nägu. Juba mõnda aega nägin teda öövarjudes vilksamas ja kuulsin tema nime kärarikkal turuplatsil. Aga kusagil pole ta olnud nii selge, nagu ta oli praegu minu ees.

Melo äratas mind unest. Olin päikese käes uinunud ja higist läbimärg. Kallutasin lonksu Ažatmere kanget. Minu unes seisis Roel siinsamas ja tema seljataga laskus trepp sügavusse. Sama koha peal vohas praegu hoolitsemata muru. Meil oli vaja labidaid.

Kätte oli jõudnud õhtu ja observatooriumis me ööd veeta ei soovinud. Naasime laagrisse ja saatsime ühe oma saatjatest külla labidaid ja kirkasid tooma. Ta pidi ülehomseks tagasi olema. Alles siis saime observatooriumi salakäike kaevama asuda. Vahepealne päev oli meie enda sisustada.

Peale korralikku und pakkisime koopavarustuse ja suundusime päeva täitmiseks lättekäikudesse. Kohalikud kutsuvad neid Uriani koobasteks. Olime varasemalt leidnud koopasügavustest ühe käigu, kus elas koletislik hiiduss. Peletis oli nii pirakas, et võinuks tervel alla neelata inimese. Käigus, kus ta elas, olid põranda asemel lahtised kivikamakad. Nende vahel ta end peitis. Olime näinud teda seal ujumas nagu oleksid kivikänkrad õrnad merelained.

Me tulime tema jaoks ettevalmistunult. Saatsime peletise pesa suunas lihakanad, külgedele seotud happelähkrid. Õudusega nägime, et neljameetrine limanälkjas polnud üksi. Kivimeri oli koduks päris mitmele temasugusele. Maod neelasid kanad alla, aga hape ei tapnud neid. Hetkeks näis, et suutsime nad vaid vihale ajada, aga lõpuks peletas kõrvetav kõhuvalu põrguussid siiski maapakku.

Kui käik oli piisavalt kaua vaikne püsinud, julgesime sisse liikuda. Alahindasime ohtu. Rasked sammud meelitasid koletised põrandasügavusest uuesti pinnale. Olukord näis kehv, aga läks siis veel hullemaks. Keset meeleheitlikku taplust hakkas kogu ruum vappuma. Lahtine kivipõrand kerkis õhku ja mürises üha kasvava hooga kogu ruumi pikkuses rinigiratast. Saime trumlist välja napilt enne kui keerlev kivimeri kogu käigusisu koos tohutute madudega veriseks mäsaks litsus.

Lõpuks varisesid rusud uuesti põrandale. Lahtine põrand ei koosnenud aga ainult kividest. Nende hulgas oli ka jäänuseid elavatest. Ning surnud ei olnud siin ainult kontidena. Nad sosistasid õhus ja piilusid kaljustest seintest. Roel oli nende seas. Üks hing kõnetas meid ja palus väärikat matust, lubades vastu teadmisi lätte sügavamate soppide kohta. Peale lühikest arutelu nõustusime tema palvet täitma.

Maksime higi ja ajaga, aga saime säilmed maetud. Vaim pidas oma sõna ja paljastas meile tee lättekoobaste sügavustes paiknevasse kambrisse. Käike pidi edasi astudes ei saanud ma muidu, kui mõtiskleda väsimatult, mis uhked rajatised või vahest isegi linnad on ajaloo unustatud lehekülgedel lätet ümbritsenud.

Kambri uksed olid Heilini pitsriga kinni. Vaim oli hoitanud, et teisel pool on haldjate tarkused ja Lotrimi suurim aare. Me vaidlesime selle üle, kas on mõistlik pitseeringut murda ja sisse astuda. Vahest oli keegi sinna vangistatud? Aga me pidime Uriani koopad puhtaks saama. Lükkasime iidsed väravad valla.

Kamber huilgas maagiast. Näis, nagu liiguksime unenäos. See oli ammuse haldjaemanda viimne puhkepaik. Ma olen ajalooga tuttav, aga kambrit kaunistavad eepilised kunstiteosed pajatasid ajastutest, mille olemasolugi ma varem ei teadnud.  Üks, mis mulle meelde jäi, olid puulaevadel mööda taevalaotus sõitvatest haldjatest, kes võitlesid hiiglaslike deemonite vastu. Mitte miski inimeste kirjalikus ajaloos ei kirjelda selliseid sündmusi.

Haldjaemanda surnukirst seisis mustavast sügavikust kõrguval platvormil, millele lähenemiseks ei paistnud ühtegi viisi. Maagia selles kambris oli liiga vägev, et pikalt paigale jääda. Võime tagasi tulla, kui oleme võimekamad selle kõigega toime tulema. Päev oli selleks ajaks õhtusse jõudnud. Pöördusime tagasi laagrisse.

Kui hommik koitis, oli kaevandusvarustus kohal. Peale hommikusööki võtsime asjad ja seadsime sammud osbervatooriumisse.

Varemed nägid välja rahulikud. Vanad varisenud seinad, kaetud rohututtide ja samblalappidega. Okstest punutud linnupesa lagunevas katusenurgas. Praegu päikese all ei reetnud varemed kuidagi oma eripärasust. See nägi lihtsalt välja nagu üks väga vana koht, kus pole ammu midagi huvitavat toimunud. Kui ekslik võib üldilme olla.

Alustasime unes nähtud kohast kaevamist. Me ei jõudnud sellega kaua tegeleda, kui juba miskit leidsime. Kraapisime pinnase puhtaks ja kirusime. Raske valatud kivipõrand järjekordse Heilini märgiga. Kelder oli kinni pitseeritud ja meil ei olnud vahendit läbi murdmiseks. Kaaslased tahtsid üritusest loobda. Ma ei nänud muud viisi kui tulla välja plaaniga, mis mulle tegelikult endalegi eriti meeltmööda polnud. Raske südamega võtsime siiski nõuks seda täita. Jäime ootama ööd, lootuses, et vaimud meile kaevamiseks parema koha näitavad.

Viimased päevad olid olnud teguderohked. Uni sai väsinud keha üle kiiresti võimust. Vaatasin ringi ja nägin, et observatoorium pole varemetes, vaid uhkelt terve. Ainult õhk oli jahe. Judinaidtekitavalt jahe. See oli vale. Külm kiskus minust elujõudu. Proovisin ärgata, kuid ei suutnud. Vaikselt hakkas meeli täitma paanika.

Ekslesin mööda observatooriumi käike, lootuses leida tagasiteed. Keldrist kostusid vangistatute abihüüded. Need olid lihtsad inimesed, kelle hinged olid Lotrimi ohvrid. Rühkisin edasi. Viimaks nägin väljapääsu. Niiepea kui sellest läbi astusin, ärkasin oma kehas.

Kui olin Ažatmere abiga turgunud, kutsusin seltsilised ligi ja rääkisin, mida olin kogenud. Jõudsime üksmeelele, et surnud tuleb puhkama aidata. Kulugu selleks või päevi. Pigistasime kirkavarred pihku ja hakkasime kivi pihta andma. Varem või hiljem pidi see järgi andma.

Meil kulus üks öö ja üks päev. Aga läbi me murdsime. Leidsime esimesed säilmed kohe pitseeringu tagant ja kinkisime neile kombeka matuse. Kui see ühel pool, laskusime mööda treppi uutesse sügavustesse. Pimedatest soppidest ilmus välja paar kooljat, aga neist ei olnud meile vastast.

Trepi lõpus seisis ruum, mida olime otsinud. Sama tuba, mille tõttu observatooriumi varemed kinni pitseeriti. Isegi peale Lotrimi tapmist sajanditetaguses lahingus ei suutnud templivennad seda ruumi surnumaagia hõngust puhtaks pesta. Seinad laotud kümnete tuhandetete ohvrite luudest. Kettide otsas rippumas õõnsad korjused, vaid vaevalt veel inimese sarnased.

Ta on see, kelle pärast templi kell lööb,
ta on see, kelle pärast hauakaevajal tööd,
tema nimi nii lihtne,
vaid kaheksa tähte:
"Benfasta".

Luuleread olid kratsitud keset ruumi seisvale vanale lauale, mis püsis üksinda püsti justkui viimne küürus seljaga taat ammu maha jäetud kodus. Ma teadsin ridades mainitud nime hästi. Benfasta oli deemon, kelle Lotrim enda võimu kindlustamiseks välja kutsus. Aegamisi vorpis Benfasta Lotrimist aga hoopis omaenda teenri. Nad olid paras paar. Tribor juubeldas kui Flareejan nad mõlemad oma viimases lahingus maha lõikas.

Kuigi olime ruumini välja jõudnud, polnud meil väge, millega seda puhastada. Mitte seni, kuni ruum oma jõudu lättest ammutas. Meil oli vaja lätte ja observatooriumi vaheline ühendus läbi lõigata. Praegu polnud meil selle teostamiseks ei teadmist ega väge.

Triboris oli algamas laat, mille ajaks tahtsime lättekoopa aaretega linnas tagasi olla, aga seni ei olnud meil ette näidata midagi väärtuslikku. Observatooriumis polnud rohkem midagi teha. Naasime laagrisse, plaanis järgmisel päeval Uriani käikudesse minna ja mitte enne tagasi tulla, kui taskud hõbedast punnis.

Turenburgi küla - koht, kustkaudu ka Artur meiega liitunud oli - jäi siit poole päeva tee kaugusele. Väikene tähtsuseta kolgas keset metsikut põhja, aga lähim punkt, kust leida sepp või kapatäis Ažatmere tumedat. Külarahvas tundis meid juba isiklikult. Hommikul saabus meile Turenburgist hoiatus - piirkonnas on liikvel karugoblinite rüüstesalk.

Terve karugoblinite salgaga rinda pista me ei soovinud ja passima jääda ei saanud, aga me ei saanud ka Triborisse tühjade kätega naasta. Teist sama head aaretega kauplemise võimalust nagu Tribori laat polnud tulemas. Teadsime paika lättekoopas, kus oli kindla peale varandust, kuid olime seda vältinud, sest paika valvas ürglane - elule tärganud kivirahn haldjate ajastust, millele relvad peale ei hakanud. Enam ei olnud meil muud võimalust.

Raske kiviuks mürises õieli ja Ged astus sisse. Enne kui ürglane end rünnakuks kogus, tegi Ged aupakliku kummarduse ja alustas osava keele ja maagia abiga ürglasega vestlust. Ged proovis talle selgitada, et ürglase isandad on ammu kadunud ja vanne, mis teda sidus, ajalukku unustatud. Hoidsin hinge kinni.

Tegelikult polnud mul muidugi aimu, mida Ged rääkis. Kõik, mida kuulsin oli madal jõuramine, nagu hõõruks keegi kokku raskeid kiviplaate. Eeldasin jutu sisu selle põhjal, mida Ged oli plaanitegemise ajal välja käinud. Aeg-ajalt mürises ürglane kümme korda võimama häälega Gedile vastu. Kostus, nagu päriks ürglane Gedilt mingeid küsimusi. Ma ei tea mida Ged vastas, aga sain aru, et vastus oli vale, kui ürglane vait jäi ja rasketel sammudel Gedi poole astus.

Õnneks oli Ged väle ja pääses lömastava löögi eest. Aga Ged oli kaval. Selle asemel, et putku pista, jäi ta ürglasest just nii kaugele, et too teeks uue katse teda kinni püüda. Selle trikitamise ajal õnnestus teistel meie seast aardekambrisse silgata ja kõike, mida võimalik kaasa rabada. Kui käed täis ja kotid pungil, jooksime koos välja.

Lõõtsutades jõudsime õhtu hakuks laagriplatsile. Meil ei ole plaani siia ööseks jääda. Varandus on käes, laat peagi algamas ja kusagil läheduses luusib karugoblinite vägi. Pakime asjad ja paneme pimeduse varjus Tribori poole ajama.

Umbes sellisena nägin observatooriumit varjumaailmas. Päriselus on praeguseks püsti vaid paar seina ja mõned ruumid.

Kättemaks

Matusetalitused olid uhked. Foriani ära saatmisest võtsid osa paljud, nii tuttavad kui need, kes olid tema vägitegudest vaid lugude kaudu kuulnud. Mitmed tulid ligi ja avaldasid kaastunnet. Vaadid olid käepärast ja ma ei hoidnud tagasi. Mul oli suva. Suva endast, suva maailmast, suva isegi surnumanajast. Ainult joogivine pakkus lohutust.

Kui kaineks sain, siis mul enam suva ei olnud. Foriani elu ei saanud jääda tasumata. Õiglus tuli jalule seada. Kes iganes proovis lätet enda kasuks tööle panna, pidi saama karistatud.

Ajasime salga kokku ja suundusime tagasi lätte poole. Seekord polnud meie eesmärgiks enam koopad, vaid Surnumanaja observatoorium - tema vana kants, mille kaudu ta omal ajal lätet kontrollis.

Eelmisel korral kui siin viibisime, tegime samuti katse observatooriumile läheneda, aga Heilin saatis mulle nägemuse surmast. Minu jaoks oli see kinnitus, et observatoorium ei ole enam pelgalt vana vare, vaid kurjuse uus pesa. Minu nägemus oli hoiatus. Astuge sinna ja te surete. Tookord olime kerges varustuses ja väikestes numbrites. Seekord tulime täies jõus.

Observatooriumis kõndisid kooljad. Panime kokku sõjaplaani observatooriumi kiireks äkkvallutuseks. Kuid detailid olid paigas, asusime kibeda vihaga rünnakule. Lahing tuli raske. Varemed olid meile võõrad. Pidime palju ekslema. Meid pidurdasid nii kooljad kui teele seatud lõksud.

Siia oli elama asunud keegi surnumanaja, kes ihales Lotrimi vana väge ja saladusi. Ta polnud nii vägev, et olla see, kes Triborile laskuvaid varje isiklikult juhtis, aga ta oli kahtlemata oluline nupp vaenlase arsenalis.

Üks ruum observatooriumis sööbis mulle mällu. See oli söögisaal. Laua ümber istusid surnud. Erinevalt teistest ebasurnutest varemetes ei olnud need siin argessiivsed. Nad olid samamoodi hingetud ega suutnud kõnelda enamat kui tülgastavat surnukorinat, aga maagia, mis nende kehasid püsti hoidis oli lausutud selleks, et pakkuda söögilauas seltskonda. Kuigi oli kurb kujutleda kui üksikuna võis noor surnulausuja end siin järelikult tunda, oli veelgi õõvastavam tõdeda, et keegi võiks nende kaame nahaga lagunevate surnukehade keskis rahulikult einet nautida.

Meie jõud oli otsakorral ja kaalusime selleks päevaks rünnakut lõpetada, kui märkasime ebamaist udu, mis observatooriumit ümbritses. Udu viskles ja heitis surnuhalle jätkeid, samal ajal aina koomale tõmmates. See ei saanud olla muud kui teispoolsuse loor. Meil ei olnud tagasiteed. Surnumanaja ei kavatsenud lasta meil jõu kogumiseks taanduda. Pidime lõpuni välja murdma enne kui teispoolsus meid neelab.

Laskusime observatooriumi keldrisügavustesse, kus kohalik isand meiega lõpuks silmitsi seisis. Tema maagia oli võimas. Pelgalt sõnadega röövis ta meie kehadest jõudu. Madalal jorinal kutsus ta peletisi varjudest enda kõrvale võitlema. Olin haavatud ja kurnatud, juba lahingu alguses pooleldi deliiriumis. Ei saanud päris hästi aru, kas see on ilmsi. Kui mind meelemärkusele toodi, oli kõik möödas.

Võõras Surnumanaja oli tapetud. Aga kantsi jõud ei langenud koos temaga. Lotrimi vägi toitis observatooriumit edasi. Surnumanaja tapmine andis meile võimaluse observatooriumist eluga pageda, aga paik polnud kaugeltki puhas. Mulle näis, et olime Lotrimi väge vaid ärritanud. Peagi olid varemed vaenlastest tulvil. Liipasime ägisedes minema laagri poole.

Ärkasime hommikul ja märkasime kohe, et see pole tavaline päev. Pilved taevas moondusid tavatult kiiresti ja tiirlesid sõõrjalt justkui põrguliku tormi eel. Varjud visklesid maapinnal, nagu võitleksid nad valgusega. Oli pööripäev - aeg kus püha Heilini vägi on võimsam kui mistahes teisel päeval aastas. Ma ei imestanud, et Lotrimi kantsi lähistel käitus maailm täna teisiti.

Meil oli hunnik lehti ja raamatuid, mis me Lotrimi observatooriumist enne taganemist kätte saime. Melo ja Ged sorteerisid nende hulgast materjali, mis võiksid kanda kasutuskõlblikku maagilist väge. Mina lehitsesin entsüklopeediat õeluse jumalustest ja nende jüngritest. Täheldasin midagi huvitavat: märk verisest mõõgast, mis esindas väärdunud kohtumõistjate sekti. Olin sarnast sümbolit märganud mitmel mõttetul lurjusel Tribori sopalinnas.

Me ei saanud rahus lugeda. Kõu mürises ja taevas keerlevad pilved kogunesid rajuks. Paistis, et Heilin pole ainuke, kelle vägi pööripäeval kasvab. Läbi pimeduse mürisesid eredad sähvakad, aga peale selle oli kõik mattunud hämarasse sompu. Olukord näis halb.

Järsku märkasime rauda riietatud sõjameest lähenemas. Kõlas veel kärakaid ja udust ilmus rohkem mehi. Õhk oli maagiast paks. Me polnud raskest lahingust surnumanajaga isegi taastunud. Proovisime koonduda, et ühiselt taanduda. Melo närv ei pidanud vastu ja ta silkas juba minema.

Enne kui jõudsin viimases hädas relva paljastada, kilas ülalt üksik päikesehelk ja valgustas lähenevat raudmeest. Ohkasin kergendatult ja tõstsin tervitades käed. Raudmees astus ligi ja seisatas. Vahetasime tervitusi. Need olid Heilini Hagijad. Meie templi eliitsõdurid. Kuuldus meie korraldatud vastuseisust observatooriumis tärkava väega oli nendeni jõudnud. Nad olid oodanud pööripäeva, et maagiavoogude tuultes meile appi saabuda.

Me ei raisanud aega. Selgitasime olukorda, kirjeldasime observatooriumi ehitust, vaidlesime rünnakutaktika üle. Meie jõud ei olnud mitte üksnes värskenenud, vaid kasvanud. Teist korda me saba jalge vahel tagasi tulla ei kavatsenud. Ühendatud väega tõusime uuesti künkaharjale, kus observatoorium seisis. Lasime sõjapasunal kaikuda ja pressisime peale.

Seekord olime tugevamad ja ka rünnak ise oli paremini planeeritud. Lahing polnud isegi raske. Õhtu saabudes likvideerisime veel vaid viimseid riismeid kooljate jõust. Loojanguks oli võit lõplik. Olime teinud, mida siia tegema tulime. Vahetu oht oli selleks korraks likvideeritud. Foriani hukk oli tasutud.

Oleme laagri püsti pannud ja jagame Hagijatega õhtusööki. Vestlesime enne lõkke ümber pikalt oma seiklustest ja vahetasime lugusid vapratest, keda praegu enam meie seas ei ole. Hagijatel on pooleli mitu sõda. Mitte ainult surnumanaja, vaid ka teiste ohtude vastu, kes meie maailmakorrale hammast ihuvad. Homme lähevad nad oma teed ja meie jätkame oma võitlust siin. Rahulolu võidu üle valdab mind üdini. Õiglus sai võidule.

Täna ei vaja ma uinumiseks joogilähkrit.

Heilini Hagijad ei karda kurja.

Ettevaatamatuse hind

Jõudsin just tagasi laagrisse. Mul on raskusi nende sõnade kirja panemisel. Olime hooletud ja maksime selle eest kõrget hinda. Tänane päev on hämar ja kurb. Lisaks kõigele on Ažatmere tumeda lähker tühjenemas. Kainus teeb mu silmadele haiget.

Meie sõjasalk on laagris järvesaarel. Järve ühel küljel oli vana Lotrimi kants, mida nimetati Surnumanaja observatooriumiks. Selle teisel küljel - koopad, mille sügavustes mühises ürgväe läte. 

Lätet ümbritsevates koobastes on säilinud varemed erinevate rahvaste ehitistest, kes on püüdnud seda endale allutada. Need varemed purunesid suures osas viimses Lotrimi alistamiseks peetud lahingus kakssada aastat tagasi. Aga osa on alles. Oleme proovinud neid kaardistada, kuid käigud on päratud ja ohte täis. Lätet ennast pole raske leida. See on sissepääsu lähedal. Avar ruum, mille keskel mühisev ürgmaagia ühtaegu lummab ja hirmutab.

Meil ei kulunud kaua, et kahtlustele kinnitust leida. Lätte juures oli käidud ja observatooriumisse miski vägi end sisse seadnud. Lätte ümber püsis muiste ehitatud kaadervärk, mis võimaldas ürgmaagiat suunata ja manipuleerida, kuid keegi meist ei mõistnud, kuidas sellist seadet õigesti opereerida. Ettevaatlikult katsetades suutsime selle kaudu avada vaid erinevaid koopakäike.

Ühel järjekordsel eskpeditsioonipäeval jäin teistest kauem laagrisse põõnama, kuni osa seltskonda juba agaralt koopaid kaardistama suundus. Lõuna paiku kuulsin hädakisa. Võtsin laagrivalve kaasa ja suundusin kiirel sammul koobaste poole. Käigu ees nägin oma määrdunud ja veriseid kaaslasi hiiglaslikku Foriani vaevaliselt tassimas. "Aita teda ometi!" palus Melo kohe kui mind märkas. 

Lasin Foriani pikali asetada. Tema haavad olid juba seotud, aga sellest ei piisanud. Verd mulksus sidemetest läbi. Raputasin sügavamatele haavadele veresoola ja pomisesin palveid Heilini poole. Kuid Forian oli juba külm. Minu tohterdused olid tulutud. Tema hing oli läinud.

Praegu oleme tagasi laagris. Salga moraal on olematu. Forian on langenud. Meie hiiglane. Ordu vägevaim sõdalane. Isegi Kressen on tasa. Me ei jää siia kauemaks. Forian väärib korralikumat matust, kui hüvastijätt Lotrimi koduõuel. Mehed juba pakivad laagrit kokku.


Isegi tugevaim võib langeda. Kui ettevaatus ununeb, pole keegi surmajumal Mormekari eest kaitstud.

Salapärane kaup

Valmistusime ette ekspeditsiooniks lätte juurde. Korraldasime linna pealt vajalikku varustust ja kuulasime kõiki, kesl lätte kohta midagi rääkida teadsid. Pistsime oma nina isegi mustale turule ja seal sattusime peale kõhedale avastusele - kuritegelikke ahelaid pidi liikus lademetes Heilini kiriku varustust.

See polnud lihtsalt templist varastatud lauahõbe, vaid esemed, mis olid kaduma läinud lahingutes, mida pidasime Karukoolme ja Trollisilla goblinite vastu, kes, võin oma pea pakule panna, olid üles ärgitatud Surnumanaja enda poolt. See tähendas, et oli olemas mingisugune side Trollisilla pätimaailma ja Surnumanaja teenrite vahel. Pidime rohkem teada saama!

Ged korraldas meile kokkusaamise hangeldajaga. Maskeerisime end pahaaimamatuteks salakaubitsejateks ja suundusime Trollisilla kõige räpasemasse linnaossa, mida kohalikud kutsusid Sopalinnaks. Need olid tõelised slummid, kuhu linnavalvurid ise oma jalga sisse ei julgenud tõsta. Ei möödunud kuigi kaua, kui nägime esimest Sopalinna iseloomustavat vaadet. See oli mudas vedelev noormees, raskelt peksa saanud ja suremas, ja keegi siin ei vaadanud tema poole kaks korda. Pöörasin mehe külili ja tõin talle Heilini väega piisavalt tervist, et ta jaksaks koju roomata ja paraneda.

Kui me lõpuks Mõrakannu nimelisse mädanevasse kõrtsi jõudsime, kus prussakad mõdu sees ujusid ja paigalistuja võis rottidelt pureda saada, selgus, et siit saame alles juhised oma kontaktiga kohtumiseks. Lõpuks olime haisvas keldris, kus salakavala häälega räpane Villem meid vilavate silmadega jälgis. Tema kaup oli ehtne. Ged soovis, et oleksime kokku leppinud uue kohtumise veel suurema kaubavahetusega, sest too salakaval mees lubas tõepoolest, et saab vajadusel rohkemgi hankida, aga mina keeldusin andmast sellele närukaelale kasvõi mõttelist võimalust meie plaani läbi näha ja templi sõrmede vahelt läbi libiseda. Lasin Kressenil ja Forianil Villemi selili väänata. Kressen peksis teda kuni ta vait jäi. Siis toppisid nad Forianiga kahekesi mehe suurde kartulikotti, mille Forian üle õla viskas. Tõmbasime kapuutsid üle näo, võtsime oma ohvri ja saadud kauba ning kiirustasime Sopalinnast tulema.

Meid märgati. Selles polnud kahtlust. Kahe hambaga vanamees põrnitses meid viltusest aknapraost, paar kauplevat selli lõpetasid meid märgates jutu ja osutasid sõrmega suurele liikuvale kotile, mis Foriani õlal viskles. Aga mis iganes jama Sopalinn meile pähe võinuks valada, olime kiiremad ja jõudsime enne välja, kui kaupmehe kaaslased reageerida jõudsid.

Viisime närukaela templi keldrisse. Lukustasime ta kongi ja kuulasime üle. Nagu aimasime, oli ta vaid ettur allmaailma salakaubitsejate ringis. See nõudis vaeva, aga lõpuks panime tema tunnistuse põhjal kokku piinliku tõe. Forian ja Ged olid pärast Karukoolme lahingut ise langenud kaaslaste vara küla peal maha parseldanud. Nad ei taibanud seda mulle mainida ega ka kahtlustada, et sama kraam võiks salakaubana Triborisse jõuda.

Lõpetasime uurimise ja rohkem sellest ei rääkinud.

Meie selts ja sõpruskond. Alates vasakult mina (Hars), Melo (ja tema ustav Käpp), Forian ja Ged. Kressen oli poseerimiseks liiga purjus.