Surnumanaja kants oli kooljatest puhas, aga ta oli jõudnud kahju külvata. Pitseeringud olid puruks. Ahvatlus igale nõiale, kes unistas võimalusest proovida lätet allutada. Samuti peitsid lättekäigud veel ohtralt kaardistamata ruume, kus peitusid vanad nõidused ja puhkasid tolmused valvurid. Meie õlul oli vastutus piirkonnna tuleviku eest.
Esimese asjana otsustasime teha lühikese visiidi Triborisse, et Suurele Kojale ja Tribori linnavõimudele juhtunust ette kanda. Kui kohale jõudsime, selgus, et Tribor valmistus juba observatooriumile peale marssima. Leidsin lohutust tõdemusest, et kui asi päriselt sopaseks läheb, pole me ainsad, kes relvade järele haaravad. Kogu korruptsiooni ja ahnuse juures, mida ma siinkandis kohanud olen, ei julgenud ma loota.
Kui olime sõna juhtunust edasi andnud, jäi meil aega isekeskis plaani pidada. Käisin välja plaani, et parim viis tagamaks lätte langemist võõraisse kätesse oleks korraldada sinna tugev füüsiline kohalolek. Arutluse käigus sai sellest isegi ambitsioonikam plaan - miks mitte rajada observatooriumisse Südamesõprade Ordu staap? Kuulasin linna peal maad, et selgitada ajalist ja rahalist ressurssi, mis vana surnumanaja kindluse ümberehitamiseks kuluda võiks. Näis, et see on teostatav.
Praeguseks pidime aga lätte ümbruse vanadest ohtudest puhastama. Mitte ainult Lotrim, vaid ka paljud teised on lätet valitsenud, sinna oma lõkse ning ilmutisi valvama jätnud. Me polnud käike lõpuni kaardistatud. Enne kui observatooriumis ümberehitustöid alustada saime, pidime veenduma, et seal pole enam alles ainsatki reeturlikku soppi.
Linnas sai teoks ka teine suursündmus. Observatooriumi ponnistuste käigus oli üks kohalikest saatjatest torganud silma erilise võimekuse ja pealehakkamise poolest. Mehe nimi oli Artur ja me olime ta üles korjanud Tribori ja lätte vahele jäävast Turenburgi külast. Observatooriumi vallutamisel päästis ta meid jamast rohkm kui ühel korral ja pärast vaenlase hukku ilmutas Artur huvi jätkata koos meiega võitlust surnumanaja vastu. Tegime Triboris asja ametlikuks ja võtsime Arturi vastu Südamesõprade ordu uue liikmena.
Nii mõnelgi õhtul vaatasin meie seltskonda ja imestasin, et just need isikud sattusid veidra juhuse tõttu Trollisillal kohtuma. Meil oli küll ühist, aga keegi ei oleks meid nimetanud sarnasteks.
Melo oli haldjavereline! Inimeste maal saatsid teda alati kahtlustavad pilgud. Sõda haldjate ja inimeste vahel polnud üksnes valus mälestus, vaid mõneski rajoonis tänaseni kehtiv olukord. Meile oli lühike ja kleenuke pikkade sirgete juustega Melo oma ustava ilvese ja väleda vibuga alati abiks. Samas oli ta tulvil saladusi, mis väljendusid kord salapäraste ärakäimiste ja teinekord välja ilmuvate müstiliste nipsasjakeste näol. Ma usaldan Melot, aga pole alati kindel, kas peaks.
Ka Ged oli paras keerutaja ja sehkendaja. Oma hoolitsetud pruunikate käharas juuste, põleva pilgu ja nägusa naeratausega asjatas Ged väsimatu energiaga kord ühe ja siis teise üliku juures, muretsedes ja kirudes kui märkas minu või mõne muu saatja rüül lärakat joogiplekki. Samas eksid, kui pead teda pinnapealseks. Tal on sügav arusaamine maailma toimimisest, ükskõik kas teha juttu poliitikast või maagiast.
Kressenit pean kõige usaldusväärsemaks. Jah, ta on ahne kaabaks tropp. Tal pole kombeid ja sellest räägib juba tema puhmas hoolitsemata habe, pesemata juus ja mõdu järgi lehkav riietus. Aga ta on minuga olnud alates algusest. Isegi enne. Juba Daultonis jagasime Kresseniga katust. Kui ma teda nii kaua ei tunnekski, siis Kressenist on lihtne aru saada. Ta pole täiuslik isend, aga ta on lojaalne. Ta ütleb nii nagu asjad on. Ta ei skeemita ega keeruta.
Artur oli observatooriumis end minu jaoks tõestanud. Hoolimata väiksest kidurast kehast, sorgus juustest ja pisut punnis silmadest keset inetut nägu polnud tegemist halva inimesega. Ta polnud kangelane muinasjutust, ei välimuse ega iseloomu poolest, aga ta oli asjalik ja ratsionaalne. Artur näitas harva välja emotsioone ja keskendus alati tulemusele.
Selle seltskonna juhtimisel ajasime salga uuesti kokku ja asusime tuttavale rajale lätte suunas, kaasas toidumoon, saatjad ja kottide kaupa salakavat varustust koopakoletiste vastu. See oli enam-vähem kõik, mida ordukassa meile võimaldas. Sõjapidamine oli kulukas ja meil oli vaja kukruid täita, kui tahtsime surnute väele tõsiseltvõetavaks vastaseks olla. Õnneks teadsime selleks ajaks hästi, et lättekoopad olid täis muistseid aardeid.
Meie esimene öö laagris ei olnud rahulik. Ärkasime ärevate hõigete peale. Parv vereimejaist nahkhiiri olid laagrit piirama tulnud. Proovisime neid ambude ja vibudega eemale peletada, aga isegi kui esimesed maha saime, ei heidutanud see ülejäänud parve. Poolsada paksu vereimejat, suured nagu paksud kõutsid, laskusid meie peale. Kogu taevas kihises. Olime nendesugustega varemgi tegemist teinud - Kurisuul, kui esimest korda Triborisse jõudma hakkasime - aga meiega olid kaasas lahingukogemuseta kütid, kes kiiresti pea kaotasid. Tõttasin mööda kaoseks kasvanud lahinguvälja abivajajaid julgustades ja turgutades.
Kui olime kiskjatest paraja hulga maha tapnud, pöördus ülejäänud parv siiski minema. Me ei kaotanud kedagi, aga hoidsin rõõmu tagasi. Teadsin, et vereimejad võivad nakatada palavikutõvega. Kartsin, mida hommik võib tuua.
Hommik tõi udu. Palavikust polnud haisugi. Harv hea õnn meie poolel. Ged tegi ettepaneku vereimejate pesa üles otsida ja sellele tuli otsa panna. Kiitsime mõtte heaks. Pakkisime õli ja relvad. Melo juhatas teed, kuni seisime tuttavas kohas. Pisikesed vampiirid olid end sisse sättinud observatooriumi varemetesse. Pidime selle nii või teisiti enne ümberehitustöid puhastama. Näis, et saame ühe hoobiga kaks häda lahendada.
Leidsime põhipesa observatooriumi tuvila varemetest. Katsime kõik väljapääsud, et nad surnuks näljutada. See polnud meil esimene kord terve pesatäis nendesuguseid sarnasel viisil teise ilma saata.
Kuna me juba observatooriumi varemetes olime, siis otsustasime teha algust ka põhjaliku läbiotsimistööga. Tuhnisime samm-sammu kaupa läbi iga lauasahtli ja seinaprao. See oli väsitav töö. Otsustasin sooja taeva all korraks pikali heita ja jõudu koguda.
Avasin silmad ja õu oli mähkunud udusse. Minu ees seisis süüdistava pilguga mees, tõrvik käes ja rinnal vereplekk. Roel on mind kaua kummitanud. Aga enne minu teekonda Triborisse oli ta vaid rusuv äng südames. Siin on tal nägu. Juba mõnda aega nägin teda öövarjudes vilksamas ja kuulsin tema nime kärarikkal turuplatsil. Aga kusagil pole ta olnud nii selge, nagu ta oli praegu minu ees.
Melo äratas mind unest. Olin päikese käes uinunud ja higist läbimärg. Kallutasin lonksu Ažatmere kanget. Minu unes seisis Roel siinsamas ja tema seljataga laskus trepp sügavusse. Sama koha peal vohas praegu hoolitsemata muru. Meil oli vaja labidaid.
Kätte oli jõudnud õhtu ja observatooriumis me ööd veeta ei soovinud. Naasime laagrisse ja saatsime ühe oma saatjatest külla labidaid ja kirkasid tooma. Ta pidi ülehomseks tagasi olema. Alles siis saime observatooriumi salakäike kaevama asuda. Vahepealne päev oli meie enda sisustada.
Peale korralikku und pakkisime koopavarustuse ja suundusime päeva täitmiseks lättekäikudesse. Kohalikud kutsuvad neid Uriani koobasteks. Olime varasemalt leidnud koopasügavustest ühe käigu, kus elas koletislik hiiduss. Peletis oli nii pirakas, et võinuks tervel alla neelata inimese. Käigus, kus ta elas, olid põranda asemel lahtised kivikamakad. Nende vahel ta end peitis. Olime näinud teda seal ujumas nagu oleksid kivikänkrad õrnad merelained.
Me tulime tema jaoks ettevalmistunult. Saatsime peletise pesa suunas lihakanad, külgedele seotud happelähkrid. Õudusega nägime, et neljameetrine limanälkjas polnud üksi. Kivimeri oli koduks päris mitmele temasugusele. Maod neelasid kanad alla, aga hape ei tapnud neid. Hetkeks näis, et suutsime nad vaid vihale ajada, aga lõpuks peletas kõrvetav kõhuvalu põrguussid siiski maapakku.
Kui käik oli piisavalt kaua vaikne püsinud, julgesime sisse liikuda. Alahindasime ohtu. Rasked sammud meelitasid koletised põrandasügavusest uuesti pinnale. Olukord näis kehv, aga läks siis veel hullemaks. Keset meeleheitlikku taplust hakkas kogu ruum vappuma. Lahtine kivipõrand kerkis õhku ja mürises üha kasvava hooga kogu ruumi pikkuses rinigiratast. Saime trumlist välja napilt enne kui keerlev kivimeri kogu käigusisu koos tohutute madudega veriseks mäsaks litsus.
Lõpuks varisesid rusud uuesti põrandale. Lahtine põrand ei koosnenud aga ainult kividest. Nende hulgas oli ka jäänuseid elavatest. Ning surnud ei olnud siin ainult kontidena. Nad sosistasid õhus ja piilusid kaljustest seintest. Roel oli nende seas. Üks hing kõnetas meid ja palus väärikat matust, lubades vastu teadmisi lätte sügavamate soppide kohta. Peale lühikest arutelu nõustusime tema palvet täitma.
Maksime higi ja ajaga, aga saime säilmed maetud. Vaim pidas oma sõna ja paljastas meile tee lättekoobaste sügavustes paiknevasse kambrisse. Käike pidi edasi astudes ei saanud ma muidu, kui mõtiskleda väsimatult, mis uhked rajatised või vahest isegi linnad on ajaloo unustatud lehekülgedel lätet ümbritsenud.
Kambri uksed olid Heilini pitsriga kinni. Vaim oli hoitanud, et teisel pool on haldjate tarkused ja Lotrimi suurim aare. Me vaidlesime selle üle, kas on mõistlik pitseeringut murda ja sisse astuda. Vahest oli keegi sinna vangistatud? Aga me pidime Uriani koopad puhtaks saama. Lükkasime iidsed väravad valla.
Kamber huilgas maagiast. Näis, nagu liiguksime unenäos. See oli ammuse haldjaemanda viimne puhkepaik. Ma olen ajalooga tuttav, aga kambrit kaunistavad eepilised kunstiteosed pajatasid ajastutest, mille olemasolugi ma varem ei teadnud. Üks, mis mulle meelde jäi, olid puulaevadel mööda taevalaotus sõitvatest haldjatest, kes võitlesid hiiglaslike deemonite vastu. Mitte miski inimeste kirjalikus ajaloos ei kirjelda selliseid sündmusi.
Haldjaemanda surnukirst seisis mustavast sügavikust kõrguval platvormil, millele lähenemiseks ei paistnud ühtegi viisi. Maagia selles kambris oli liiga vägev, et pikalt paigale jääda. Võime tagasi tulla, kui oleme võimekamad selle kõigega toime tulema. Päev oli selleks ajaks õhtusse jõudnud. Pöördusime tagasi laagrisse.
Kui hommik koitis, oli kaevandusvarustus kohal. Peale hommikusööki võtsime asjad ja seadsime sammud osbervatooriumisse.
Varemed nägid välja rahulikud. Vanad varisenud seinad, kaetud rohututtide ja samblalappidega. Okstest punutud linnupesa lagunevas katusenurgas. Praegu päikese all ei reetnud varemed kuidagi oma eripärasust. See nägi lihtsalt välja nagu üks väga vana koht, kus pole ammu midagi huvitavat toimunud. Kui ekslik võib üldilme olla.
Alustasime unes nähtud kohast kaevamist. Me ei jõudnud sellega kaua tegeleda, kui juba miskit leidsime. Kraapisime pinnase puhtaks ja kirusime. Raske valatud kivipõrand järjekordse Heilini märgiga. Kelder oli kinni pitseeritud ja meil ei olnud vahendit läbi murdmiseks. Kaaslased tahtsid üritusest loobda. Ma ei nänud muud viisi kui tulla välja plaaniga, mis mulle tegelikult endalegi eriti meeltmööda polnud. Raske südamega võtsime siiski nõuks seda täita. Jäime ootama ööd, lootuses, et vaimud meile kaevamiseks parema koha näitavad.
Viimased päevad olid olnud teguderohked. Uni sai väsinud keha üle kiiresti võimust. Vaatasin ringi ja nägin, et observatoorium pole varemetes, vaid uhkelt terve. Ainult õhk oli jahe. Judinaidtekitavalt jahe. See oli vale. Külm kiskus minust elujõudu. Proovisin ärgata, kuid ei suutnud. Vaikselt hakkas meeli täitma paanika.
Ekslesin mööda observatooriumi käike, lootuses leida tagasiteed. Keldrist kostusid vangistatute abihüüded. Need olid lihtsad inimesed, kelle hinged olid Lotrimi ohvrid. Rühkisin edasi. Viimaks nägin väljapääsu. Niiepea kui sellest läbi astusin, ärkasin oma kehas.
Kui olin Ažatmere abiga turgunud, kutsusin seltsilised ligi ja rääkisin, mida olin kogenud. Jõudsime üksmeelele, et surnud tuleb puhkama aidata. Kulugu selleks või päevi. Pigistasime kirkavarred pihku ja hakkasime kivi pihta andma. Varem või hiljem pidi see järgi andma.
Meil kulus üks öö ja üks päev. Aga läbi me murdsime. Leidsime esimesed säilmed kohe pitseeringu tagant ja kinkisime neile kombeka matuse. Kui see ühel pool, laskusime mööda treppi uutesse sügavustesse. Pimedatest soppidest ilmus välja paar kooljat, aga neist ei olnud meile vastast.
Trepi lõpus seisis ruum, mida olime otsinud. Sama tuba, mille tõttu observatooriumi varemed kinni pitseeriti. Isegi peale Lotrimi tapmist sajanditetaguses lahingus ei suutnud templivennad seda ruumi surnumaagia hõngust puhtaks pesta. Seinad laotud kümnete tuhandetete ohvrite luudest. Kettide otsas rippumas õõnsad korjused, vaid vaevalt veel inimese sarnased.
Ta on see, kelle pärast templi kell lööb,
ta on see, kelle pärast hauakaevajal tööd,
tema nimi nii lihtne,
vaid kaheksa tähte:
"Benfasta".
Luuleread olid kratsitud keset ruumi seisvale vanale lauale, mis püsis üksinda püsti justkui viimne küürus seljaga taat ammu maha jäetud kodus. Ma teadsin ridades mainitud nime hästi. Benfasta oli deemon, kelle Lotrim enda võimu kindlustamiseks välja kutsus. Aegamisi vorpis Benfasta Lotrimist aga hoopis omaenda teenri. Nad olid paras paar. Tribor juubeldas kui Flareejan nad mõlemad oma viimases lahingus maha lõikas.
Kuigi olime ruumini välja jõudnud, polnud meil väge, millega seda puhastada. Mitte seni, kuni ruum oma jõudu lättest ammutas. Meil oli vaja lätte ja observatooriumi vaheline ühendus läbi lõigata. Praegu polnud meil selle teostamiseks ei teadmist ega väge.
Triboris oli algamas laat, mille ajaks tahtsime lättekoopa aaretega linnas tagasi olla, aga seni ei olnud meil ette näidata midagi väärtuslikku. Observatooriumis polnud rohkem midagi teha. Naasime laagrisse, plaanis järgmisel päeval Uriani käikudesse minna ja mitte enne tagasi tulla, kui taskud hõbedast punnis.
Turenburgi küla - koht, kustkaudu ka Artur meiega liitunud oli - jäi siit poole päeva tee kaugusele. Väikene tähtsuseta kolgas keset metsikut põhja, aga lähim punkt, kust leida sepp või kapatäis Ažatmere tumedat. Külarahvas tundis meid juba isiklikult. Hommikul saabus meile Turenburgist hoiatus - piirkonnas on liikvel karugoblinite rüüstesalk.
Terve karugoblinite salgaga rinda pista me ei soovinud ja passima jääda ei saanud, aga me ei saanud ka Triborisse tühjade kätega naasta. Teist sama head aaretega kauplemise võimalust nagu Tribori laat polnud tulemas. Teadsime paika lättekoopas, kus oli kindla peale varandust, kuid olime seda vältinud, sest paika valvas ürglane - elule tärganud kivirahn haldjate ajastust, millele relvad peale ei hakanud. Enam ei olnud meil muud võimalust.
Raske kiviuks mürises õieli ja Ged astus sisse. Enne kui ürglane end rünnakuks kogus, tegi Ged aupakliku kummarduse ja alustas osava keele ja maagia abiga ürglasega vestlust. Ged proovis talle selgitada, et ürglase isandad on ammu kadunud ja vanne, mis teda sidus, ajalukku unustatud. Hoidsin hinge kinni.
Tegelikult polnud mul muidugi aimu, mida Ged rääkis. Kõik, mida kuulsin oli madal jõuramine, nagu hõõruks keegi kokku raskeid kiviplaate. Eeldasin jutu sisu selle põhjal, mida Ged oli plaanitegemise ajal välja käinud. Aeg-ajalt mürises ürglane kümme korda võimama häälega Gedile vastu. Kostus, nagu päriks ürglane Gedilt mingeid küsimusi. Ma ei tea mida Ged vastas, aga sain aru, et vastus oli vale, kui ürglane vait jäi ja rasketel sammudel Gedi poole astus.
Õnneks oli Ged väle ja pääses lömastava löögi eest. Aga Ged oli kaval. Selle asemel, et putku pista, jäi ta ürglasest just nii kaugele, et too teeks uue katse teda kinni püüda. Selle trikitamise ajal õnnestus teistel meie seast aardekambrisse silgata ja kõike, mida võimalik kaasa rabada. Kui käed täis ja kotid pungil, jooksime koos välja.
Lõõtsutades jõudsime õhtu hakuks laagriplatsile. Meil ei ole plaani siia ööseks jääda. Varandus on käes, laat peagi algamas ja kusagil läheduses luusib karugoblinite vägi. Pakime asjad ja paneme pimeduse varjus Tribori poole ajama.
Umbes sellisena nägin observatooriumit varjumaailmas. Päriselus on praeguseks püsti vaid paar seina ja mõned ruumid.
